Kalle Sepp: tuleb ennast ise pakkuda, ega keegi teine sind ikka üles korjata ei oska (2)

Kalle, kas ikka jälgid, mida suhu pistad?

Ei! Kuigi kasutan hetkel toitumisnõustajast sõbra abi ning ta tegi mulle isegi korraliku menüü ja toitumiskava. Umbes poolteist nädalat sain hakkama, aga siis pidin jälle kuhugi sõitu minema ja kogu asi läks lörri. Kuigi tegelikult läks juba pooleteise nädalaga toitumiskava jälgides ja pisut trenni tehes isegi kaks kilo alla.

Kuidas sinu tavaline hommik välja näeb?

Magan kaua, sest ega ma väga hommikuinimene ei ole. Eks ma nüüd, suve lõpu poole, üritan taas vaikselt joone peale tagasi saada. Vahel teen hommikuti isegi trenni ja üritan süüa õigeid asju. Tegelikult mul on ühe teise sõbraga ka väike kihlvedu, septembri lõpuks peavad olema mõned kilod maas.

Visuaalsel vaatlusel küll ei ütleks, et sul kaaluga probleeme on. Oled ju revüüteatri staar, kes laulab ja tantsib ehk siis liikumisest justkui puudust pole. See ülekaalu jutt on küll pisut liialdatud?

Suvel on laval seda vehklemist vähem. Liigun ringi kahe erineva bändiga, vahel ka üksi ja siis istudki seal laval ja tinistad kitarri ja nii need kilod kogunevad vaikselt. Samas – eks see ole ka enesedistsipliini küsimus. Näiteks maal olles ma ei oskagi kaua magada. Teen silmad lahti juba kella kaheksa paiku, vaatan, et päike paistab ja siis on kahju tuttu tagasi minna. Linnas on mul seevastu täiesti savi – kui ma just ei pea varakult ärkama, siis ärkan, millal ärkan.

Kas suviti on sul iseenda jaoks rohkem aega ?

Ei tea midagi! Mul on ju kaks bändi. The Purple Gang, kus olen solist, saab juba 13aastaseks. See on selline 60ndate rock'n'roll''i kaveribänd. Käime sellega pulmades ja firmaüritustel. Aga nüüd on mul ka täiesti uus bänd, nimeks Locomotiiv. See sai tehtud kahasse Mikk Tammepõlluga, et päris oma muusikat teha. Mikk kirjutab muusika ja koos teeme sõnad. Sel suvel oleme mänginud juba hästi palju erinevatel festivalidel, oktoobris tuleb ka plaat välja.

Kas suvel puhata ikka jõudsid?

Kaks ja pool nädalat Saaremaal. Ehitasin.

Aga talvel?

Soojamaainimene ma pole. Ma läheksin pigem Saksamaale – Baierimaale, mis on väga sarnane Eestiga. Selline mõnus väike kogukond. Hea meelega läheksin ka New Yorki muusikale vaatama ja šnitti võtma.

Kas sügisel naased siiski ka revüüteatrisse Starlight Cabaret, kus oled nii konferansjee, laulja kui ka tantsija?

Jaa, kindlasti! Revüüteater alustab juba septembris. Ja just enne seda olekski mul vaja üleliigsed kilod maha saada.

Kas ülikond ei lähe enam selga?

Siin pole midagi naljakat! See on väga tõsine probleem. Need kostüümid on mulle õmmeldud juba jupp aega tagasi ja täpselt minu mõõtude järgi. Seda on juhtunud varemgi, et lähen sügisel tööle ja kostüüm ei mahu enam selga. Kõiki saladusi ei saa avaldada, aga kummipael on sellistel puhkudel üks väga hädavajalik abimees.

Revüüteatri etenduses tuleb ikka päris korralikult rabeleda, kostüüm võib ju vale koha pealt rebeneda. On seda juhtunud?

Ei rabele sa seal midagi, seda nimetatakse tantsimiseks. Sellel on oma kaunis koreograafia. Kui meie koreograaf loeb seda intervjuud, saab ta väga pahaseks, et tema tööd rabelemiseks nimetatakse.

Laulad ja tantsid suurepäraselt, olen sinu etteasteid Viru hotelli Merineitsi restoranis vaatamas käinud. Kus sa oled nii hästi laulma ja tantsima õppinud?

Ei olegi õppinud. Olen tegelikult lõpetanud Tallinna ülikooli töö- ja tehnoloogiaõpetuse õpetaja eriala ja minust oleks pidanud saama poiste tööõpetuse õpetaja. Tantsitud sai pisut ainult kooli rahvatantsuringis.

Kuidas sa siis revüüteatrisse sattusid?

Olin selleks ajaks osalenud koorilauljana mõnes muusikalis. Ja sealt tutvuste kaudu liikusin edasi Viru hotelli lavale. Aga muusikalides on olnud meil päris hullud koreograafid. Näiteks Jüri Nael, kes tegi linnahalli laval „Ooperifantoomi“. See koreograafia oli hullumaja! Meil olid neli korda nädalas väga tõsised tantsuproovid, lisaks ka jõutrenn. Ja pärast seda tuli laulda kooripartiisid nii, et samal ajal tõstad tüdrukuid ja jooksed ühest linnahalli lava äärest teise. Ja see kõik peab publiku jaoks ka arusaadav olema. 

Neid Viru hotellis tehtavaid asju ei anna sellega võrreldagi. Need on selles mõttes lihtsad, et lava on kordades väiksem, tantsijaid on palju ja tantsupoisid teevad enamiku tööst minu eest ära. Konferansjee ja laulja koormus on pisut väiksem ja kui aus olla, siis ega ma ei ole ka eriti hea tantsija.

Ei ütleks, et sa kehv tantsija oled. Kui vaatasin näosaadet, siis sinus oli nii lavalist sarmi kui ka laulu- ja tantsuoskust täiesti piisavalt. Aga kuidas sa üldse sellesse menusaatesse sattusid? Olid ju toona suhteliselt tundmatu tegija. Kas läksid end ise pakkuma ja pidid ka casting'u kadalipust läbi käima?

Jah, tegin seda teadlikult, et oma karjäärile väike ergutav tõuge anda. Otsisin ise välja kõik kontaktid, kuidas näosaatesse pääseda. Samas arutasin teemat väga palju ka sõpradega – kas on ikka mõistlik minna ennast sinna ise pakkuma. Järsku on nõme ise ukse taga kraapida! Hea kamraad Kaire Vilgats ütles aga otse, et mul tuleb igal juhul proovida. „Tuleb ennast ise pakkuda, sest ega keegi teine sind ikka üles ei oska korjata,“ oli Vilgats resoluutne. Need sõnad said ka määravaks.

Kuidas muutus su elu peale näosaate võitu?

Ikka kõvasti muutus! Elu läks tohutult kiiremaks. Vaba aega on praegu väga vähe. Vahel tuleb seda isegi vägisi võtta, et töötegemisega mitte hulluks minna. Tahan ikka vahel ka maale jõuda ja reisimas käia ja... Aga jah, telefon peab kogu aeg sees olema, sest pakkumisi tuleb nii uksest kui ka aknast.

Viimati sai sind näha teles „Rahvabändi“ saadet tehes, mis osutus samuti ülipopulaarseks ettevõtmiseks.

Jah, see oli väga edukas teleprojekt ja läheb kevadhooajal kindlasti edasi. See oli ka teisele saatejuhile Sünne Valtrile väga edukaks stardiks meelelahutusmaastikul. Tema laseb nüüd samamoodi oma bändiga Patune Pool risti-põiki mööda Eestimaad ringi.

Kas sa kunagi ka n-ö päris tööd oled teinud?

Töötasin sinuga kunagi samas majas, aga sina mind loomulikult tähele ei pannud ja ei mäleta. Samas majas ajakirja Just! toimetusega oli selline firma nagu Records Hulgi, kus ma pakkisin CD-plaate kastidesse ning transportisin neid Selveritesse ja Säästumarketitesse.

Kas sul on täna ka plaan B – juhuks, kui revüüteatrist ja bänditegemisest peaks villand saama?

No revüüteatris olen juba kaheksa aastat olnud ja ma ei tahaks sealt veel ära tulla. Minu meelest on varietee selline kultuur, mida meil siin Eestis ju tegelikult polegi, aga see on iseenesest väga äge. Eks me püüame siin omamoodi ka publikut koolitada. See on nagu teater, mis mulle väga-väga meeldib. Ega ma muidu seda ei teeks. 

Mulle meeldib tohutult esineda, meeldib olla artist. Ma pole kunagi ühtegi draamatükki teinud, aga ma tahaks kunagi seda ka kindlasti proovida. Selleks peaks ilmselt pisut ka õppima. Revüüteater on kraadi võrra kergem, aga samas on seal ka kõik muusika-, laulu- ja lavažanrid esindatud. Justkui kõikidest asjadest kokku miksitud. 

Ja samas tahaks ka Vanemuises muusikale hirmsasti veel teha. Ja siis ma tahan seda oma uut bändi Locomotiiv teha ja The Purple Gangist ei tahaks kuidagi loobuda ja tahaks ka üksi ja duona ja klaverisaatjaga esinemas käia ja... Eks ma kõike seda ju praegu teengi, sõidan mööda Eestimaad ringi ja esinen nagu pöörane.

Kus on sinu kodu?

Ma elan Tallinnas.

Mis mõttes, pruut elab sul ju Tartus?

Jah. Mina Tallinnas ja Maria Tartus. Tema töötab Vanemuises balletitantsijana.

Ühesõnaga, teil on visiitkooselu. Kas kihlumise või abiellumise plaane pole?

Kõik tuleb omal ajal või natuke hiljem, aga praegu pole me selle peale veel mõelnud.

Kuidas staarieluga hakkama saad? Kas poes tuntakse ära ja palutakse vahel autogrammi ka?

Ikka tuntakse ära, aga autogrammi ei küsita ja õlale ei patsutata.

Kuidas sinu vanemad sinu peadpööritavasse karjääri estraadilavadel ja teles on suhtunud?

Väga hästi. Loomulikult on nad õnnelikud, et minust lõpuks asja sai. Et ma polegi mingi tühikargaja.

Ema on sul Tallinna Kivimäe Põhikooli direktor. Ise käisid ka samas koolis ja tegelikult pidi ju sinustki õpetaja saama?

Minust pidi saama tööõpetuse õpetaja. Tegelikult võib minust siiamaani õpetaja saada. Aga näed, laulmine meeldis ikka rohkem. Teisalt võin iga kell maale kolida ja õpetajaks hakata. Näiteks siis, kui laval enam kepsutada ei jaksa ja laulda ka enam ei suuda. Väike unistus on minna Saaremaale väikese külakooli õpetajaks, näiteks Tornimäele. Tegelikult mulle meeldib hirmsasti oma kätega midagi teha. Eks ma sellepärast ka tihti maal käingi, et saaks miskit vaikselt ehitada. Oma maja ehitamisega saaksin kindlasti hakkama.

Oleme kaotanud ühe toreda tööõpetuse õpetaja. Kahju!

Jah, tõepoolest, neid vabu tööõpetuse õpetaja kohti on praegu väga palju võtta. Mul on olnud mitmeid kursusevendi, kes on esialgu õpetajatööle käega löönud ja teinud muud karjääri. Aga ühel hetkel, kui meil see masu oli ja paljud töökohad öeldi üles või läksid pankrotti, siis tööõpetuse õpetaja kohti oli jalaga segada ja kõik, kes tahtsid, leidsid endale põhimõtteliselt viie päevaga õpetaja koha. 

Õpetaja ja artisti töötasu loomulikult võrrelda ei saa, aga kui standardid väga kõrged pole, siis saab väga hästi ka õpetaja palgaga hakkama.