Feliks Undusk pikaajalisest kolleegist Feliks Leedist: „Üks väga pikk ja seiklusrohke ajakirjaniku elu on mööda saanud.“ (3)

„Just tahtsingi teda vaatama minna. Leppisin tütrega kokku paar nädalat tagasi, ta pidi küsima, kas ta saab mind vastu võtta, sest ma käisin tema juures kuskil poolteist aastat tagasi. Siis ma tegin temaga veel ühe viimase loo, TV3e „Seitsmestesse uudistesse“. Sellest on väga kahju muidugi, ta oli väga reibas, veel sellel viimasel kohtumisel. Kuigi ta oli täiesti pime, ütles, et ta on täitsa elukõlblik, kuigi ta toast välja ei käinud iseseisvalt. Niiet üks väga pikk ja seiklusrohke ajakirjaniku elu on mööda saanud,“ lausub Undusk kurvalt.

Undusk juhtis koos Leediga omal ajal raadiosaadet „Päevakaja“, koos kolmandagi Feliksiga, Feliks Kaasikuga.

„Hoolimata sellest, et kui me koos töötasime, kolm Feliksit, kunagi „Päevakajas“ 70ndate alguses: Feliks Leet, Feliks Kaasik ja Feliks Undusk, siis ta meenutas mulle viimasel korral ühte lõbusat seika. Tuli üks kiri direktorile, tol ajal oli selle ametnimetus muidugi komitee aseesimees, Aadu Slutskile, et mis poliitika teil on, kas teil peale Feliksite „Päevakajasse“ kedagi tööle ei võetagi!“ meenutab mees lõbusat seika.

Leedile meeldis ka enda nooruspõlve meenutada ning ta jutustas sellest ka Unduskile.

„Ta meenutas oma sõjapäevi, et oleks ta olnud sündinud aasta hiljem, oleks läinud Saksa sõjaväkke, aga siiski ta võeti Nõukogude sõjaväkke. Ja ta oli nii lühike mees, et see vintpüss oli tal üle pea ulatunud, tal andis seda tarida alguses,“ naerab ta.

„Ja muidugi olude sunnil sai temast pärast sõda ajakirjanik, ta oli juba Eesti rahvuskorpuses, tegi sealsele ajalehega koostööd. Eesti Raadios oli ka muidugi neid kolleege, kes natuke vahel nalja tegid tema tööstiili üle. Et nii, nagu Leet oli Andres Söödi silmade läbi: et ise küsin, ise vastan, nagu tema kohta öeldi. Kippus vahel Nõukaaja lugude juures küsitlevale vastuseid ette ütlema, kui need ei olnud päris sellised, nagu ta tahtis. Maamees, põllumees, ei olnud harjunud ju intervjuusid andma,“ räägib Undusk.

„Igal juhul müts maha tema pika ajakirjaniku elu ees. Ta oli hästi lõbus alati, tõi alati toimetusse kingitusi kaasa, rääkis alati mõnusaid lugusid, andis häid ideid. Ja mul oli väga hea meel, et mind ikka pika vaheaja järel, kui oli 70ndate algus ja nüüd siis 2015-2016, kui tema juures käisin, sain uuesti temaga kohtuda. Jumal tänatud, et veel enne, kui ta lahkus väga kõrges eas,“ lõpetab mees.