VIDEOINTERVJUU | Kalle Sepp: tuleb ennast ise pakkuda, ega keegi teine sind ikka üles ei oska korjata (29)

Kallele Bravuuritari tehtud valik meeldis, kuna tegus mees pöörab enne töist sügishooja algust erilist tähelepanu just kaalunumbrile, mis suvel tšillides ja grillides pisut käest lastud. Kallele tehti hiljuti isegi korralik toitumiskava, mida mees juba mitmendat nädalat tähelepanelikult järgib. 

Kalle, kas ikka jälgid, mida suhu pistad?

Ei! Toitumisspetsialist tegi mulle küll korraliku menüü. Umbes poolteist nädalat sain hakkama, siis pidin jälle kuhugi sõitu minema ja kogu asi läks lörri. Aga tegelikult läks juba pooleteist nädalaga toitumiskava jälgides ja pisut trenni tehes isegi kaks kilo alla.

Kuidas sinu tavaline hommik välja näeb?

Magan kaua, sest ega ma väga hommikuinimene ei ole. Eks ma nüüd suve lõpupoole üritan taas vaikselt joone peale tagasi saada. Vahest teen hommikuti isegi trenni ja üritan süüa õigeid asju. Tegelikult mul on ühe teise sõbraga ka väike kihlvedu, septembri lõpuks peavad olema mõned kilod maas.

Visuaalsel vaatlusel küll ei ütleks, et sul kaaluga probleeme on. Oled ju revüüteatri staar, kes laulab ja tantsib ehk siis liikumisest justkui puudust pole. See ülekaalu jutt on küll pisut liialdatud?

Suvel on seda laval vehklemist vähem. Liigun ringi kahe erineva bändiga, vahel ka üksi ja siis istudki seal laval ja tinistad kitarri ja nii need kilod kogunevadki vaikselt. Samas eks see ole ka enesedistsipliini küsimus. Aga näiteks maal olles ma ei oskagi kaua magada. Teen silmad lahti juba kella kaheksa paiku, vaatan et päike paistab ja siis on kahju tuttu tagasi minna. Linnas on mul see- eest täiesti savi. Kui ma ei pea varakult ärkama, siis ärkan millal ärkan.

Kas suviti on sul rohkem aega iseendale?

Ei tea midagi. Mul on ju kaks bändi. The Purple Gang, kus olen solist, saab juba 13-aastaseks. See on selline 60ndate rock`n roll cover-bänd. Käime sellega pulmades ja erinevate firmade üritustel. Aga nüüd on mul ka täiesti uus bänd, nimeks Locomotiiv. See sai tehtud Mikk Tammepõlluga kahasse, et oma muusikat teha. Mikk kirjutab muusika ja koos teeme sõnad ning juba oktoobris tuleb ka plaat välja. See suvi oleme mänginud juba hästi palju erinevatel festivalidel.

Kas suvel puhata ikka jõudsid?

Kaks ja pool nädalat Saaremaal ja ehitasin.

Aga talvel?

Soojamaainimene ma pole. Ma läheks pigem Saksamaale, Baierimaale, mis on väga sarnane Eestile. Selline mõnus väike kogukond. Hea meelega läheks ka New Yorki muusikale vaatama ja šnitti võtma.

Kas sügisel naased siiski ka revüüteatrisse Starlight Cabaret, kus oled nii konferansjee, laulja, kui ka tantsija?

Jaa, kindlasti. Revüüteater alustab juba septembris. Ja just enne seda olekski mul vaja üleliigsed kilod maha saada.

Kas ülikond ei lähe enam selga?

Siin pole midagi naljakat. See on väga tõsine probleem. Need kostüümid on mulle õmmeldud juba jupp aega tagasi ja täpselt minu mõõtude järgi. Seda on juhtunud varemgi, et lähen sügisel tööle ja kostüüm ei mahu enam selga. Kõiki saladusi ei saa avaldada, aga kummipael on üks väga hädavajalik abimees sellistel puhkudel.

Revüüteatri etenduses tuleb ikka päris korralikult rabeleda, kostüüm võib ju vale koha pealt rebeneda. On seda juhtunud?

Ei rabele sa seal midagi, seda nimetatakse tantsimiseks. Sellel on oma kaunis koreograafia. Praegu meie koreograaf loeb seda intervjuud ja saab väga pahaseks, et tema tööd rabelemiseks nimetatakse.

Laulad ja tantsid suurepäraselt, olen sinu etteasteid Viru hotelli Merineitsi restoranis vaatamas käinud. Kus oled nii hästi laulma ja tantsima õppinud?

Ei olegi neid õppinud. Olen tegelikult lõpetanud Tallinna ülikooli töö- ja tehnoloogiaõpetuse õpetaja eriala ja minust oleks pidanud saama poiste tööõpetuse õpetja. Tantsitud sai ainult kooli rahvatantsuringis pisut.

Kuidas sa siis revüüteatrisse sattusid?

Olin selleks ajaks osalenud koorilauljana mõnes muusikalis. Ja sealt tutvuste kaudu liikusin edasi Viru hotelli lavale. Aga muusikalides on olnud meil päris hullud koreograafid. Näiteks Jüri Nael, kes tegi Linnahalli laval „Ooperifantoomi“. Fantoomi koreograafia oli hullumaja. Meil olid neli korda nädalas väga tõsised tantsuproovid, lisaks ka jõutrenn. Ja pärast seda tuli laulda kooripartiisid nii, et samal ajal tõstad tüdrukuid ja jooksed ühest linnahalli lava äärest teise. Ja see kõik peab publiku jaoks ka arusaadav olema.

Neid Viru hotellis tehtavaid asju ei anna võrreldagi. Need on selles mõttes lihtsad, et lava on kordades väiksem, tantsijaid on palju ja tantsupoisid teevad enamuse tööst minu eest ära. Konferansjee ja laulja koormus on pisut väiksem ja kui aus olla, siis ega ma ei ole ka eriti hea tantsija.

Ei ütleks et sa kehv tantsija oled. Kui vaatasin näosaadet, siis sinus oli nii lavalist šarmi, kui ka laulu- ja tantsuoskust täiesti piisavalt. Aga kuidas sa üldse sellesse menusaatesse sattusid? Olid suht tundmatu tegija toona. Kas läksid end ise pakkuma ja kas pidid ka casting'u kadalipust läbi käima?

Jah, tegin seda teadlikult, et oma karjäärile väike ergutav tõuge anda. Otsisin ise välja kõik kontaktid, kuidas näosaatesse pääseda. Samas arutasin teemat väga palju ka sõpradega, kas on ikka mõistlik minna ennast sinna ise pakkuma. Järsku on nõme ise ukse taga kraapida. Hea kamraad Kaire Vilgats ütles aga otse, et mul tuleb igal juhul proovida. „Tuleb ennast ise pakkuda, sest ega keegi teine sind ikka üles ei oska korjata,“ oli Vilgats resoluutne. Need sõnad said ka määravaks.

Kuidas su elu muutus peale näosaate võitu?

Ikka kõvasti muuus. Elu läks tohutult kiiremaks. Vaba aega on täna väga vähe. Vahel tuleb seda isegi vägisi võtta, et töötegemisega mitte hulluks minna. Tahan ikka vahel ka maale jõuda ja reisimas käia ja... Aga jah, telefon peab kogu aeg sees olema, sest pakkumisi tuleb sisse nii uksest kui aknast.

Viimati sai sind näha teles „Rahvabändi“ tehes, mis osutus samuti ülipopulaarseks ettevõtmiseks.

Jah, see oli väga edukas teleprojekt ja läheb kevadooajal kindlasti edasi. See oli ka teisele saatejuhile Sünnele väga edukaks stardiks meelelahutusmaastikul. Tema laseb nüüd samamoodi oma bändiga „Patune pool” risti-põiki mööda Eestimaad ringi.

Kas sa kunagi ka päris tööd oled teinud?

Töötasin sinuga kunagi samas majas, aga sina mind loomulikult tähele ei pannud ja ei mäleta. Samas majas ajakirja Just! toimetusega oli selline firma nagu Records Hulgi, kus ma pakkisin CD-plaate kastidesse ja transportisin neid Selveritesse ja Säästumarketitesse.

Kas sul on täna ka plaan B juhuks, kui revüüteatrist ja üldse bändi tegemisest peaks villand saama?

No revüüteatris olen juba kaheksa aastat olnud ja ma ei tahaks sealt veel ära tulla. Minu meelest on varieteekultuur, mida meil siin Eestis ju tegelikult polegi, aga iseenesest on on ju väga äge. Eks me püüame siin omamoodi ka publikut koolitada. See on nagu teater, mis mulle väga, väga meeldib. Ega ma muidu seda ei teeks. Mulle meeldib tohutult esineda, meeldib olla artist. Ma pole kunagi ühtegi draamatükki teinud, aga ma tahaks kunagi seda ka kindlasti proovida. Selleks peaks ilmselt pisut ka õppima.

Aga revüüteater on kraadi võrra kergem, aga samas on seal ka kõik muusika-, laulu- ja lavažanrid esindatud. Justkui kõikidest asjadest kokku miksitud. Ja samas tahaks ka muusikale Vanemuises hirmsasti veel teha. Ja siis ma tahan seda oma uut bändi Locomotiiv teha ja Purple Gangist ei tahaks kuidagi loobuda ja tahaks ka üksi ja duona ja klaverisaatjaga esinemas käia ja... Ja eks ma kõike seda ju praegu teengi, sõidan mööda Eestimaad ringi ja esinen nagu pöörane.

Kus on sinu kodu?

Ma elan Tallinnas.

Mis mõttes, pruut elab sul ju Tartus?

Jah. Mina Tallinnas ja Maria Tartus. Tema töötab Vanemuises balletitantsijana.

Ühesõnaga, teil on visiitkooselu. Kas kihlumise või abiellumise plaane pole?

Kõik tuleb omal ajal või natuke hiljem, aga praegu pole me selle peale veel mõelnud.

Kuidas staari eluga hakkama saad? Kas poes tuntakse ära ja palutakse vahel autogrammi ka?

Ikka tuntakse ära, aga autogrammi ei küsita ja õlale ei patsutata.

Kuidas sinu vanemad sinu peadpööritavasse karjääri estraadilavadel ja teles on suhtunud?

Väga hästi. Loomulikult on nad õnnelikud, et minust lõpuks asja sai. Et ma polegi mingi tühikargaja.

Ema on sul Tallinna Kivimäe põhikooli direktor. Ise käisid ka samas koolis ja tegelikult pidi ju sinustki õpetaja saama?

Minust pidi saama tööõpetuse õpetaja. Tegelikult minust võib siiamaani õpetaja saada. Aga näed, laulmine meeldis ikka rohkem. Teisalt võin iga kell maale kolida ja õpetajaks hakata. Näiteks siis, kui laval enam kepsutada ei jaksa ja laulda ka enam ei suuda. Väike unistus on minna Saaremaale väikesesse külakooli õpetajaks, näiteks Tornimäele. Tegelikult mulle meeldib hirmsasti oma kätega midagi teha. Eks ma sellepärast ka tihti maal käingi, et saaks miskit vaikselt ehitada. Oma maja ehitamisega saaksin kindlasti hakkama.

Oleme kaotanud ühe toreda tööõpetuse õpetaja, kahju.

Jah, tõepoolest, neid vabu tööõpetuse õpetaja kohti on praegu väga palju võtta. Mul on olnud mitmeid kursusevendi, kes on esialgu õpetajatööle käega löönud ja teinud muud karjääri. Aga ühel hetkel, kui meil see masu oli ja paljud töökohad öeldi üles või läksid pankrotti, siis tööõpetuse õpetaja kohti oli jalaga segada ja kõik kes tahtsid, leidsid endale põhimõtteliselt viie päevaga õpetaja koha.

Õpetaja ja artisti töötasu loomulikult võrrelda ei saa, aga kui standardid väga kõrged pole, siis saab väga hästi ka õpetaja palgaga hakkama. Samas peab ka artist tegema mitut tööd korraga, kui tahab endale iga nädal uued kingad osta.

Tööd ja rabelemist on sul palju, aga ikka muretsed oma kaalu pärast. Paljasta meilegi, milliseid muudatusi toitumisspetsialist on sul teha soovitanud?

Kummaline, aga mul on hetkel selline menüü, et ma ei saagi aru kuidas need kilod kaduma peaksid, sest portsud on võrdlemisi suured. Näiteks oma lemmikut – hapukoort – võin süüa palju jaksan. Tahaksin isegi siia, sinu wakame-salati peale praegu korraliku törtsu hapukoort panna. Samuti armastan tohutult kodujuustu, aga hetkel peaks see olema pisut lahjemat sorti. Hommikusöögiks võin süüa putru, lõunasöögiks salateid ja õhtusöögiks kas või liha. Toidukorrad peaksid lihtsalt regulaarsed olema.

Kuidas sa siis varem sõid?

Varem sõin nagu juhtus. Hommikuti ma väga ei söönudki. Lõuna ajal parkisin kõhu täis. Ja õhtusöök oli tavaliselt südaöö paiku, peale esinemisi ja kontserte ning seejärel kohe magama. Nüüd proovin süüa hommikuti kella kümne paiku, lõuna on kella kahe kolme paiku ja mis kõige põhilisem, ma ei söö kaks tundi enne magamaminekut. Kokkuvõttes on ülioluline kaalust alla võtmise juures regulaarsetel kellaaegadel söömine ning lisaks ka väike trenn.

Kuidas minu pakutud bravuurika hommikusöögiga rahule jäid?

Väga mõnus oli, näed, taldrik on ju tühi.

Vaata meeleolukat videointervjuud!