Marta Vaariku näituse avamine PADAs
Inimesed
24. august 2017, 11:33

PILDID JA VIDEO | Marta Vaarik avas oma neljanda isikunäituse kuldses vihmasajus (21)

"Mina pole saanud kunagi aru sellest, miks peavad tüdrukud pissima kükitades, samal ajal kui poisid saavad pissida püsti," imestab intrigandist kunstnik Marta Vaarik oma vastvalminud näituse tööde taustal.  "Ärritust lisab ka see, et naised urineerivad tavaliselt siivsalt tualetis, samal ajal kui mehed lasevad, kuhu juhtub. Miks mitte näiteks pissida köögilaua taga kohvitassi?"

Marta Vaarik eksponeeris oma neljanda personaalnäituse töid siiski mitte kohvitassi pissides, vaid hoopis metsikus kullasajus, mille pidulik avamine toimus kolmapäeval, 23. augustil Tallinna kultuuriklubis Pada. 

Näitusel näeb megalahedaid üleni glitteriga seinal spinnivaid maale.

Marta, kõige kuulsam väljaheidetega seotud kunst on Eestis Jaan Toomiku nii-öelda purki sittumine 1992. aastal. Kas sinu näitus on selle järg?

Mul on oma õpetaja, professor Jaan Toomikuga ühiseid jooni, me oleme mõlemad artistid. Juhtides aga temaatika väljaheidetele, sõna poolest ka mänguline – välja heide, siis Jaan rääkis oma loomingus kunstniku kehvast olukorrast Nõukogude Liidus. Mina aga peatun küsimusel, kas see, et minul puudub väljapoole ulatuv suguelund, mõjutab mind kui inimest sotsiaalses ruumis või öelgem selle kohta lihtsalt elu. Ja mitte ainult. Kas ka teisi, kes jagavad minuga sarnaste parameetritega keha? 

Kas sa hakkad täna, näituse avamisel, ka päriselt kohvitassi pissima? 

Ma ei hakka enam kükitama ja püsti kohvitassi kusta on halb. Näitusel näeb megalahedaid üleni glitteriga seinal spinnivaid maale. 

Kas tahad, et inimesed siis pissiks kohvitassi?

Kohvitassi sümboolika tuleneb ühest luuletusest ning luules sümboliseerib kohvitass argipäeva ja kusemine sinna kui kehast tulenevat happega söövitavat nüristavat tavalisust. Siin on meeleheitenooti. Seega, kas ma tahan, et inimesed kuseksid kohvitassi? Kui see inimest avardab, kui ta tajub kükitamise narrust, argipäeva lörtsimise naudingut, siis minugi poolest, urineerige, täitke kõik tassid uriiniga!

 Kallis Marta, millest sa elad? Pelgalt kunstnikuna end ju ära ei elata?

Kunstnik peab käima nii kaua tööl kuni ta hakkab end lõpuks kunstiga ära elatama. See on minu neljas isikunäitus ja täna helistas näiteks Siim Nestor ja palus Eesti Ekspressi intervjuud.

Ja palju ta selle eest maksab?

Mingi paar tuhat eurot.

Kui vaadata sinu neljanda isikunäituse taieseid, siis need pole tõesti just kõige odavamate killast. Neile on kulunud tohutul hulgal glitterit ja kulda?

Selliste taieste loomine pole loomulikult odavate killast, aga edu seisneb selles, et sa teed lihtsalt oma asja. See tähendab seda, et sa ei oota, et sind kuhugi kutsutakse või et keegi teeb sulle mingi mega pakkumise kunstigaleriist. Kunstniku elu ilu ja valu seisnebki selles, et ühelt poolt on sul piiramatult vaba aega, oled totaalne iseenda boss, aga teistpidi pead sa kogu aeg midagi välja mõtlema ja kogu aeg ärevil olema, kas see mõjub ja kuidas see mõjub inimestele.

See on ju tegelikult ilge ajunuss?

Jah, aga ma ei ole orjaks sündinud. Mulle meeldib olla peremees.  

Palju sinu viimase näituse teosed maksavad?

Paari tuhande euro ringis ja üks teos on juba ka kinni pandud.

2015. aastal EKA maali eriala lõpetanud Marta Vaariku neljas isikunäitus „See piinab mind veel“ on avatud 23. - 24. augustil klubis Pada, aadressil Kalasadama 6, Tallinn.

Vaata meeleolukat videot ja pilte Marta Vaariku näituse avamiselt!