Indrek Hirve poisipõlv möödus üksi purjetades: „Ujusin nagu hüljes ega osanud veel midagi karta.“ (1)

„Mul oli väike Rootsi kapronvõrk, viis meetrit pikk, selline ühe-kala-võrk. Õng oli ka. Ja lõkke kohal kala küpsetamiseks väike traadist rest. Kui paadis suppi keetsin, siis kasutasin piiritusetablette. Kalasupp tehakse järveveest,“ meenutab poeet Indrek Hirv huckleberryfinnilikku poisipõlvesuve Võrtsjärvel.

Sa veetsid 14aastaselt nädala üksinda Võrtsjärvel purjetades. Mis su vanematel arus oli? Kuidas nad lubasid? Telefoni sul polnud, GPS-seadet kah mitte, signaalrakette samuti. Ainult ujumisoskus, päästerõngast asendav vahtplastitükk – kuidas sa selle vette kukkudes paadist kätte oleks saanud? – ja Pätsu-aegne sõjaväekaart.

Sa hakkad nüüd küll kaugelt küsima. Tead, ma olen ka sel suvel purjetanud, igal suvel olen. Juulis tegime Julia ja Asko Künnapiga väga vahva pika ringi: Ruhnust Riiga, Riiast Kuressaarde, Kuressaarest ümber Sõrve sääre Vilsandile ja siis Sõru sadamasse, mis on nende jahi kodusadam.