Inimesed

Eesti polaarklubi saatis viis koolinoort põhjapolaarjoone taha Skandinaavia põhjaossa ekspeditsioonile

GALERII | „Kui metsas põdraga silmitsi seisime, oli valida, kas kõrvale astume meie või põder.“ (8)

Henry Linnard, 23. august 2017, 16:37
Foto: Maria Huntsaar
Käib ekspeditsioon põhjapolaarjoone taga Kilpisjärvi külas Soomes. Teadlased viskavad mõõdikud Saanajärvi vette ja uurivad selle keemilist koostist. Miskipärast on järve läänepool märksa soolasem kui idaosa. Kahtlustatakse, et mäest võib leida püriiti. Kõlab nagu  geoloogide töine väljasõit, kuid tegelikult on teadlasteks hoopis 15–19aastased Eesti põhikooli- ja gümnaasiumiastme koolinoored.

Polaarekspeditsioonile pääsesid koolinoored koos Eesti polaarklubi liikmetega. „Varem on kaasa võetud ainult tudengeid,“ selgitab polaarklubi sekretär Katrin Savomägi. Noored pidid konkursi korras viktoriinidel ja esseedega teadmisi ja innukust näitama ning nii võetigi enam kui kahesajast noorest viis julget ja pädevat Skandinaavia põhjaossa kaasa.

Noorimad: Polaarklubi polnud varem nii noori õpilasi ekspeditsioonile kaasa võtnudFoto: Maria Huntsaar

Samal teemal

„Kuuldes, et Eesti kõige soojemal ajal polaarjoone taha põhjapõtru vaatama lähen, tekkis inimestel kohe palju küsimusi,“ muheleb Viimsi keskkoolis alles 9. klassi lõpetanud Adel Müürsepp. Põhjapõtru saigi Adel vaadata hulgi. „See oli minu meelest reisi üks paremaid osi!“ kilkab ta. „Autoga sõites olid teed põhjapõtru täis ja pidime kogu aeg pidurdama. Terve autotäis oli elevil! Kord nägime kahte valget põhjapõtra. See oli imeline!“

Külma asemel trotsiti palavust

Külma asemel pidid noored trotsima hoopis palavust ja suuri sääseparvesid. Kui polaarklubi soovitatud matkavarustuse nimekirjas olid paksud sokid, kindad ja mütsid, siis hoopiski mitte külma pärast – need pidid sääskede eest kaitsma. Tallinna reaalkooli 11. klassi lõpetanud Sten Arthur Laane sõnul oli ilm niivõrd soe, et talveriideid kanda ei saanudki, pigem lasi ta end sääskedel süüa. „Kandsin lühikesi sokke ja pärast olid jalad kõik ära söödud, aga ilmaga lihtsalt niivõrd vedas... Või ei vedanud ka. Kui tuult polnud, oli ikka väga palav, äkki isegi soojem kui Eestis!“

Ilusa ilmaga sobisid hästi kokku ka pikad päevad päikesevalguses. „Kui peatusime teel põhja poole Rovaniemi külas, nägime seal õhtul jooksmas käies päikeseloojangut viimast korda. Põhjas oli magama minnes alati täiesti valge!“ räägib polaarekspeditsiooni pesamuna Adel. 

Viimane päikeseloojang: Põhjapolaarjoone taga ei läinud pimedaks ka uneajal.Foto: Maria Huntsaar

Ekspeditsiooni vanimale koolinoorele, Tallinna reaalkooli 12. klassi lõpetanud Maria Huntsaarele, meeldis kõige rohkem matkata. „Sõitsime väga palju autoga, umbes viis-kuus tundi iga päev. Kui autost välja saime, oli kõigil kange tahtmine matkale minna,“ räägib ta. „Tagasi tulles olid kõik alati rampväsinud – käidi ju kümneid kilomeetreid maha,“ kommenteerib noortega kaasas olnud polaarklubi liige Mari Hunt.

Tuli ka tööd teha

Põhjapõtrade ja looduse imetlemise kõrvalt tuli noortel siiski näidata, miks nemad olid need viis õnnelikku, kes kaasa võeti, et ekspeditsiooni katsetele kaasa aidata. Suurim tööamps oli Saanajärvi vee uurimine ning merepinnast 1029 meetri kõrgusel asuva Saana tundra läbiuurimine: ekspeditsioonil noori saatnud geoloog Valle Raidla lootis mäe kivimite vahelt leida püriiti, mille arvas olevat järvevee soolsuse põhjustaja. „Üks hoidis voolikut ja kogus katseteks vett, teine võttis mõõdikult näite ja kolmas kirjutas üles,“ kirjeldab Maria töö käiku. Samal ajal purustasid teised noored mäe otsas kive, et läikivat püriiti leida.

Vett tuli uurida kaldalt: Paadid, millega teadlased arvestasid, olid järve pealt minema veetud.Foto: Maria Huntsaar

„Kui ma leidsin esimese läikiva kivi, mis püriiti meenutas, olid kõik suures elevuses, eelkõige noormehed,“ muigab geoloog Raidla. „Sten hakkas usinasti iga ettejuhtuvat kivi purustama – mida suurem kivi, seda usinamalt. Ühel hetkel teatas ta suure rõõmuga, et leidis midagi, aga kui selle alla tõi, oli pettumus suur, kui läikiva püriidi asemel tuhm kivitükk oli,“ muheleb ta. 

LÄKS HOOGU: Sten veetis suurema osa ajast haamriga kivikamakaid purustadesFoto: Maria Huntsaar

Mäel turnimine polnud aga üldse lihtne ja ohutu. „Kui eemalt tundus, et kivid polegi nii suured, siis mäel saime aru, et need kaaluvad tonne ja on lahtised,“ kirjeldab Raidla. „Kui Sten ja Adel minuga mäel olid, vahtisin neid kogu aeg hirmuga, et äkki ühel hetkel sajab keegi alla. Eriti siis, kui Adel rahnu otsast mulle midagi seletas ja kohapeal tammus, endal selja taga kolm meetrit kukkumist. Kuidagi ma nad sealt elusalt alla sain.“

Noortest said polaarrebased

Ekspeditsiooni viimasel päeval kingiti noortele nimegraveeringutega noad ning nad ristiti. „Ülikoolis ristitakse esmakursuslased rebasteks, aga meie ristisime nad polaarrebasteks,“ on polaarklubi sekretär Katrin Savomägi nimevalikuga rahul. Steni arvates oleks noad aga juba varem pidanud kätte andma. „Et ennast jääkaru vastu kaitsta!“ põhjendab ta. 

Polaarrebased: Ekspeditsiooni viimasel päeval ristiti noored polaarrebasteks ja anti neile kätte graveeritud noadFoto: Maria Huntsaar

Eesti polaarklubi ekspeditsioonil olid kaasas konkursi viis parimat noort: Maria Huntsaar, Carmen Kuusk ja Sten Arthur Laane Tallinna reaalkoolist, Adel Müürsepp Viimsi keskkoolist ja Siim Lilleoja Lustivere põhikoolist.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee