Inimesed

Marta avab näituse 23. augustil Tallinna kultuuriklubis Pada

Uus veider mood? Marta Vaarik kutsub üles kohvitassi pissima! (31)

Anu Saagim, 23. august 2017 13:09
Foto: MATI HIIS
Alati intrigeeriv kunstnik Marta Vaarik ei ole rahul sellega, et ta peab pissima kükitades, samal ajal kui poisid saavad pissida püsti. Ärritust lisab see, et naised urineerivad tavaliselt siivsalt tualetis, samal ajal kui mehed lasevad, kuhu juhtub. Miks mitte näiteks pissida köögilaua taga kohvitassi? küsib Vaarik oma uue näituse töödega, mille avamine toimub täna, 23. augustil Tallinna kultuuriklubis Pada. 
Marta Vaarik kutsub kõiki üles purki pissima!

Samal teemal



Marta, kõige kuulsam väljaheidetega seotud kunst on Eestis Jaan Toomiku nii-öelda purki sittumine 1992. aastal. Kas sinu näitus on selle järg?

Mul on oma õpetaja, professor Jaan Toomikuga ühiseid jooni, me oleme mõlemad artistid. Juhtides aga temaatika väljaheidetele, sõna poolest ka mänguline – välja heide, siis Jaan rääkis oma loomingus kunstniku kehvast olukorrast Nõukogude Liidus. Mina aga peatun küsimusel, kas see, et minul puudub väljapoole ulatuv suguelund, mõjutab mind kui inimest sotsiaalses ruumis või öelgem selle kohta lihtsalt elu. Ja mitte ainult. Kas ka teisi, kes jagavad minuga sarnaste parameetritega keha? 

Kas sa hakkad näitusel päriselt kohvitassi pissima? 

Ma ei hakka enam kükitama ja püsti kohvitassi kusta on halb. Näitusel näeb megalahedaid üleni glitteriga seinal spinnivaid maale. 

Kas tahad, et inimesed siis pissiks kohvitassi?

Kohvitassi sümboolika tuleneb ühest luuletusest ning luules sümboliseerib kohvitass argipäeva ja kusemine sinna kui kehast tulenevat happega söövitavat nüristavat tavalisust. Siin on meeleheitenooti. Seega, kas ma tahan, et inimesed kuseksin kohvitassi? Kui see inimest avardab, kui ta tajub kükitamise narrust, argipäeva lörtsimise naudingut, siis minugi poolest, urineerige, täitke kõik tassid uriiniga!

CLUB VON ÜBERBLINGENFoto: ARNO SAAR

 

2015. aastal EKA maali eriala lõpetanud Marta Vaariku neljas isikunäitus „See piinab mind veel“ on avatud 23. - 24. augustil klubis Pada, aadressil Kalasadama 6, Tallinn.

Lisatud Kelly Turki luuletus, millest käesolevas intekas nii palju juttu on ja katkend Simone de Beauvoiri raamatust „Teine sugupool“, mis tuleks igal endast lugupidaval naisel läbi lugeda.

KOHVITASSI VÕIKS KÕIK KORD ELUS KUSEDA

Ta ei arvanud et minust saab see naine, kes käib kodus katkiste dressipükste ja rokase maikaga .Ta poleks osanud aimata aga mina teadsin, mina teadsin kogu aeg, et olen see, kes loob muljeid. Elupäevad olen käinud kodus auklikes riietes ja palunud Jumalat et keegi mind ei külastaks vabal ajal, isegi kui keegi on ukse taha tulnud, ei ole ma ust avanud. Isegi siis, kui enne muusika mängis ja kõik teavad, et ma ju tegelikult olen kodus.

Ma lihtsalt ei taha, et too inimene näeks minu olemust, minu räpasust, minu mitte valmis olekut luua muljet. Istun siin köögis laua taga suitsukoniauklik hommikumantel seljas. Ma ei oota sinu tulekut, pigem loodan, et murrad tee peal jala või helistad, et sa ei tulegi enam. Teaksin siis kohe, mida teha. Paneksin käima muusika vähkreksin diivanil, vetsupõrandal, tantsiksin, nutaksin peegli ees, kuseksin kohvitassi. Kusi niriseks üle ääre maha. Sokid saaks uriiniga kokku. Pühiksin käterätikuga oma happed mööda köögipõrandat laiali..

Istuksin uuesti köögilaua taha. Rebiksin hommikumantli hõlmad laht inii, et paljastuks toiduplekkidega maika. Kisuksin rinnad paljaks, naudiksin iseennast. See on etendus nii mulle, kui ka Jumalale ja sina ei näe seda, sest sinul pole piletit.

Minu meelest peakski inimesed köögilaua taga istuma siis, kui neil on vajadus nutta. Süüa ainult siis, kui suu on pisaratest ilane. Iga produkt, mis huultelt, hammaste vahelt,keele peale pistetaks oleks paksult süljest läbi imbunud, maitset poleks, oleks ainult klomp, mis kriibib kõri, mis jõuab makku, mis jõuab läbi abitu keha, mis kükitab solgitorul pimedusse.

Jah, kõik inimesed peaksid köögilaua taga nutma. Ma ei tea, kus nad sööma peaks. Mind ei huvita söömine ja seks on maine tegevus. Mina olen vaimolend ja sina minu armsam tuled kohe töölt koju. Sa pole ei jalga ega kaela murdnud. Astud tuppa. Sul on kaks söögikotti käes justkui kaks risti. Seisad külmkapi kõrval ja ei mõista kuidas üks naine saab niimoodi siin olla. Kasimata, juua omaette, sest sa ei tea, et ma ei armasta sind enam ja kui sa kedagi ei armasta, siis pole vaja jätta muljet.

Ja nüüd hakkame koos sööma. Ma ei taha süüa, ma ei taha süüa, ma ei taha süüa. Kui nõnda koos siin pugida. Mina nukker, sina nukker. Me ei seksi. Ainult sööme. Nii oleme tavaline mees ja naine. Sinu ema, minu ema, minu isa, sinu isa, kõikide emad ja isad.

Ma ei tea, kus inimesed peaksid sööma, aga kohvitassi võiks kõik kord elus kuseda.

Kelly Turk: see oli katkend Simone de Beauvoiri raamatust „Teine sugupool“

See on tüdruku jaoks kõige rabavam suguline eristamine. Et pissida, peab ta kükitama, end paljastama ja ühtlasi ka varjama: see on üks piinlik ja ebamugav toiming. Poiste jaoks on see otsekui mäng, millel on kõigi tegutsemisvabadust võimaldavate mängude veetlus. Peenist saab käsitleda, läbi selle saab toimida - toimimine on üks lapse sügavamaid huvisid.

Need mõningais täismeesteski edasi elavad kujutelmad on lapse puhul olulised. Abraham räägib „suurest rõõmust, mida naised voolikuga aeda kastes tunnevad“; soostudes Sartre'i ja Bachelardi teooriatega, usun ma, et selle rõõmu allikas ei tarvitse tingimata olla vooliku ja peenise samastamine (ehhki teatud juhtudel on see ilmselt nii); mistahes juga on kui ime, väljakutse raskusjõule: selle suunamine ja ohjeldamine on väike võit loodusseaduste üle.

Igal juhul leiab väike poiss selles enesele lõbustuse, mis on ta õdedele keelatud. Isegi kui tüdrukul puudub tõsine tahe peenist omada, mängib selle puudumine tema saatuses kindlasti olulist osa. Poisi suureks eeliseks on, et olles õnnistatud nähtava ja katsutava elundiga, võib ta osaliseltki selles võõranduda. Oma keha müsteeriumi ja ähvardused projitseerib ta endast väljapoole, hoides nõnda nendega distantsi: mõistagi aimab ta oma peenises varitsevat ohtu, ta pelgab kastratsiooni, ent sellest hirmust on hõlpsam jagu saada kui väikese tüdruku ebamäärasest kartusest oma „sisemuse“ ees, mis sageli jälitab teda kogu ta naiseelu jooksul.

Naisolevusel on äärmine mure kõige pärast, mis toimub ta sees, algusest peale on ta enda silmis palju läbipaistmatum ja palju sügavamalt elu segasest müsteeriumist haaratud kui mees. Pisipiigal ei ole ainsatki kehaosa, milles ta võiks ümber kehastuda. Hüvituseks pistetakse talle pihku võõras objekt – nukk – täitmaks alter ego kohta.

Kohtumiseni täna, 23. augustil Tallinna kultuuriklubis Pada!

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee