"Michael Jackson oli kõige suurem tükk, mille hammustada võtsime." (4)

IS Music Group teatas 1997. aasta kevadel pommuudise: 22. augustil astub Maarjamaa mullale oma Euroopa turnee „HIStory World Tour“ käigus üks maailma kuumimaid poptähti Michael Jackson. 60 meetrit laia lava, kuhu Jacksoni 200-liikmeline meeskond oli 22 autoga tehnikat vedanud, sai staariga jagada ka 25 meie oma laulu- ja tantsulast.

„Ma olin selle aja peale teinud lauluväljakul igasugu kontserte, aga Michael Jackson oli kindla peale kõige suurem tükk, mille me tol ajal hammustada võtsime,“ tunnistab kontserdi produktsiooni eest vastutanud Aivar Sirelpuu. „Tegime seda suure uhkustundega, sest sellised võimalused ei satu elus iga päev ukse ette.“

Kontserdikorraldaja sõnul vaadati Eestit esialgu kerge kahtlustundega. „Et kas ikka selline postsovetlik ääremaa saab sellega hakkama.“ Tollases Eesti ühiskonnas oli raske sellises mastaabis üritusi korraldada, mistõttu oli Jacksoni meeskonnal enamik kontserdiks vajaminevaid asju kaasas, muu hulgas tehnika ning isegi kõik toitlustuseks vajalik.

„Produktsiooni alla kuulus kõik alates lava, selle tagaruumide, esinejate ruumide, vastuvõtu ja toitlustusala ülesehitamisest kuni mahavõtmiseni,“ selgitab praegune Nordea kontserdimaja tegevjuht Sirelpuu. Jacksonil ei olnud lavataguse osas erilisi nõudmisi, kuid tema jaoks sai laululavale spetsiaalselt ehitatud korralik tuba koos vannitoa ja tualettruumiga.

„Jutud sellest, et WC-pott oli kullast, on liialdatud,“ kinnitab Sirelpuu muiates. Ja lisab: „Tualetis ei käinud ta minu teada kordagi ja oma toas viibis ta vaid korraks, kui võttis vastu mõne külalise, kelle hulgas olid ka toonane Tallinna linnapea Ivi Eenmaa ja peaminister Mart Siimann. See oligi kogu lugu, ega ta seal kohapeal väga palju aega ei veetnudki.“

Noortelt nõuti: kehasta sulanud jäätist

Superstaar saabus eralennukiga Eestisse vaid kaks tundi enne kontserdi algust ja lennujaamast eskorditi ta otse lauluväljakule külalistega kohtuma. Mõni minut enne kümmet käis laval kärgatus ja koos tulevärgiga kerkis lavale kosmosesüstik, kust legend püünele astuski.

„Michael tuli lavale jube suure valguse ja müraga. See süstik tundus siis küll ülivinge ja enda väikses peas võisin mõeldagi, et see saabus kosmosest. Müstiline oli see Jackson meile!“ meenutab Maria Volmer, kes pääses viieaastaselt Lasteekraani muusikastuudio mudilasena koos Jacksoniga kaht laulu esitama.

„Jacksoni poolt olid seatud kindlad kriteeriumid, millised lapsed peavad lavale tulema, ning õpetajad Eve Viilup ja Aarne Saluveer otsisid sobivad lauljad välja. Olulised olid pikkus ja vanus, lisaks see, et lapsed oleksid võimalikult erineva välimusega,“ mäletab Maria.

Regina Teino, kes oli Jacksoni kontserdil esinedes 13aastane, märgib, et ükski nooruk ei tohtinud olla kuulsast lauljast pikem. „Ülemeetrimehi ei kutsutudki, aga kuna ma ise olen eluaegne jumbu, siis sobisin sinna väga hästi,“ muheleb ta.

„Seda, mis me seal laval tegime, nimetaksin rohkem liikumiseks,“ möönab Regina. „Mikrofone meile ei antud ja kuna palju oli kolme-nelja-aastaseid, siis ka koreograafiliselt midagi hirmrasket ei nõutud,“ meenutab praegugi tantsija ja tantsutreenerina leiba teeniv naine.

Samas olid Jacksoniga lavale pääsemise katsed ühed hirmsamad tema elus. Lasteekraani tantsustuudio kaudu katsetele saanud Regina mäletab, et peale laulmise tuli teha abstraktseid etüüde, näiteks mängida sulavat jäätist või tomatit. „Päris hästi ei saanud alguses arugi, mille jaoks need katsed on,“ naerab ta.

Eriskummalisel moel valiti veerandsaja õnneliku lapse hulka Maria vend Ray Volmer, kel polnud ETV laulu- ja tantsustuudioga vähimatki pistmist. „Ma ei oska lauldagi,“ sõnab Ray. Seltskonnast oli lihtsalt puudu teatud pikkuse ja välimusega poiss ning ühes Aarne Saluveeriga laulustuudiot juhtinud Eve Viilup mäletas, et Marial on vanem vend. „Mäletan seda nii, et seisime komisjoni ees nagu sõdurid reas ja meie seast valiti välja need, kes lavale pääsevad. Puhtalt välimuse järgi!“ räägib Ray, kes oli siis 12.

Hirmvali heli lukustas kõrvu

Lauludeks, mille ajal kutsuti igal tuurikontserdil lavale kohalikud lapsed, olid „Heal the World“ ja „Earth Song". Koorijuht Aarne Saluveer (pildil) räägib, et õpetas kontserdipartii selgeks kõigile laulustuudio lastele, et anda neile huvitav kogemus. „Kõik lapsed olid valmis esitama lugusid live-salvestuse tasemel,“ kiidab ta.

Korraldaja ette antud piirarvudesse mahtumiseks tuli mõistagi teha tol hetkel parim valik. „Kuna ühine prooviaeg oli piiratud, siis need, kes lavale jõudsid, pidid olema ikka väga kindlad – ja nii oligi.“ Kuigi koor esines käsimikrofonideta, tegid helimehed nad tervikpildis siiski kuuldavaks.

Maria meenutab, et õppis laule emaga koos autos kassetti kuulates. „Mul olid ka laulusõnad, kuhu oli eestikeelne hääldus trükitähtedega kõrvale kirjutatud.“ Neiu hoolega alles hoitud paberilehelt võib lugeda: „Hiil sö vöörld, meik it e bede pleiss“ („Heal the world, make it a better place“). Ta ei peljanud, et toona täieliku hiina keelena tundunud ingliskeelsed sõnad meelest lähevad, ta ei peljanud. „Need lood olid täitsa pealuu sees ja harjutasime enne ikka korralikult.“

Üleüldse ei mäleta Maria, et ta oleks kartnud. „Elevus oli muidugi, sain väga hästi aru, kui suure staariga tegu on. Teadsin Jacksonit enne ka, olime kodus teda alati kuulanud.“

Kui miski hirmutas, siis oli see mürtsuv heli. „Ere mälestus on sellest, kui tegime lauluväljakul lavaproovi ja kõigil olid kõrvatropid, aga laval toimuv oli ikkagi tohutult vali. Üritasin emaga midagi rääkida, ta oli lava ees, aga ma ei kuulnud mitte midagi.“ Kõrvatroppe kandsid lapslauljad kontserdi ajalgi.

Sama toob välja ka Saluveer: „Olin varemgi viibinud paljudel rokilavadel, aga nii vali heli oli ikkagi üllatav. Kõik kasutasid kõrvatroppe, aga heli mõjutas füüsiliselt.“ Muidu oli Jacksoni esinemine Tallinnas tema meelest absoluutses maailma tipus nii esituste, korralduse kui ka tehnilise varustuse poolest.

Lapsed sõitsid lauluväljakule kella neljaks ja said lavale kell pool kaksteist. Tüütut passimist siiski ei olnud. Kui proovi ei tehtud, siis jagati neile lava taga toredat nänni – kaelakaart, nokamüts, märk, läikival paberil trükis Jacksoni elulooga. Lubati ka Michael Jacksoniga kohtumist Olümpia hotellis, aga kuna kontserdile tulnud rahvamass tekitas linnas hullumeelsed ummikud, jäeti see ära.

Jacksonile ligi minna ei tohtinud

Lauluväljakule saabudes otsiti laste buss ja noored lauljad Regina mäletamist möölda pealaest jalatallani läbi. Kui lava taga telgis tehti neist polaroidkaameraga pilte, mis jäid Jacksonile mälestuseks, siis lapsed ise mälestuseks pilte teha ei tohtinud. „Veel oli vaja allkirjastada igasugu lepinguid, kus vandusime, et ei katsu Michael Jacksoni nina või miskit sellist,“ muigab Regina.

Nüüdseks on tantsijal lavakogemust küllaga, ent Jacksoni kontserdil saadud elamust pole veel miski üle trumbanud. Kui Regina ema poleks aga tütart tagant utsitanud, ei oleks ta sinna läinudki. „Tulin just otse laagrist ja polnud väga vaimustuses, aga ema käskis mul end ruttu ära pesta ja marss minna. Tagantjärele olen väga rahul, et ta mind utsitas.“

Ka Maria, kes astus ETV kooriga üles ka Saku suurhallis ABBA tribuutkontserdil ja Eurovisioni vahenumbrites, on üsna kindel, et Jacksoni kontserdist vägevamat elamust polegi olnud. „See oli väga suur asi ja olin megauhke, rääkisin sellest ikka kõigile. Ma hakkasin suureks Jacksoni fänniks oma väikesest värvilisest makist kassetti edasi-tagasi. Ta on kindlasti olnud suureks inspiratsiooniallikaks,“ möönab neiu, kellest on saanud soololaulja.

Toonasest laval olemisest on tal eredaimalt meeles see, kui lapsed laulsid rivis lugu „Heal the World“. „Nägime Jacksonit päris lähedalt.“ Tema vend Ray see õnneseen, kel Jackson käest kinni haaras, et temaga koos lava ette jalutada. Lava taga aga lapsi superstaarile lähedale ei lastud. „Teda ümbritsesid suured mustanahalised turvamehed ning Jacksonile lähedale minna ei tohtinud,“ meenutab Ray.

Kui Maria ja Regina said popiidoliga lava jagamisest tunda suurt uhkust, siis Ray mäletab pigem poiste norimist. „Jackson ju kõigile ei meeldinud, käisid erinevad kõlakad ja minu üle tehti ka nalja ja küsiti, kas ta mind näppis ka,“ nendib Ray. Naljaninad ise vaatasid kontserti laululava lähedalt puude otsast. „Piletid olid ju kallid, aga kui politsei nad kätte sai, siis anti poistele ikka peksa ka,“ räägib ta.

Aivar Sirelpuu nendib kokkuvõttes, et Jacksoni sõu pani siinses kontserdikorralduses lumepalli veerema. „Iga artist, olgu ta üle maailma tuntud A-kategooria megastaar või isegi B-kategooria artist, annab õnnestunud kontserdiga mingisuguse tagasiside ja sõnumi teistelegi. Kindlasti oli Michael Jacksoni kontsert suureks tõukeks, mis meile uksi veelgi rohkem avas.“