Kuid peale äratundmisrõõmu sisaldas kõne parajat annust ehmatust, kui pärast veerand sajandit taasiseseisvust oli pikalt juttu eneseokupatsioonist. Kas tegu oli diagnoosiga? Sel juhul peaks järgnema haiguste ravi, kuid kindlasti on kritiseeritud erakondadel presidendi seisukohtadele vastu panna oma tõde.
Arvestades, et kõnes käsitletud puhta eestluse malakas tantsis EKRE (ja marginaliseeruva Isamaa ja Res Publica Liidu, kes on seni veel võimu juures) turjal ning rahvast parema toiduvalikuga jõuga õnnelikuks tegemise eest sai koalitsioon eesotsas sotsidega, siis kerkib küsimus, kas riigipeal on ikka sobilik mängida sedavõrd lahtiste kaartidega. Vastuolu on laiemgi, sest riigipea peab välja kuulutama suhkrumaksu, mille läbisurumise eest ta nüüd poliitikuid nahutab.
Kuid on sümptomaatiline, et erakonnad ei loe presidendi kriitikat enda kohta käivaks ja tunnevad siirast rõõmu, et president konkurente kritiseerib. Presidendi sõnavõtule reageerimisest dialoogi ei sünni, sest riigipea kõne on kui üheotsapilet. Vastu vaielda talle võib, aga president järgnevas sõnasõjas enam ise ei osale – kuni järgmise korralise kõneni. Ses mõttes võib riigipea ülesastumist võtta kui eetilist majakat, mis näitab tema arvates ohutu suuna riigilaevukesele kätte. Erakondade valikuks on kas sellest juhinduda või oma teed purjetada.
Kommentaarid