Inimesed

Staažikas teletoimetaja jagab nippe, mida tasub noortel reporteritel kõrva taha panna

VIDEOINTERVJUU | Karmel Eikner: televisioon on minu esimene suur armastus! (30)

Anu Saagim, 19. august 2017, 13:19
Hommikusöök staariga kohvikus Isu
Bravuuritar palus ETV toimetja ja saatejuhi Karmel Eikneri, kes juba sel pühapäeval teeb otseülekande koos Anu Välbaga presidendi vastuvõtult Kadrioru lossi roosiaias, hommikusöögile Pirital asuvasse imearmsasse kohvikusse ISU.

Üllatus, üllatus, Karmel tulid hommikusöögile tütar Karoliinaga!

Meil käib hetkel kodus remont ja oleme justkui kodutud. Nii tore, et kutsusid meid hommikusöögile!

Hommikusöök staariga kohvikus IsuFoto: Jörgen Norkroos

Samal teemal

Mina saabusin siia juba tunnike varem ja valmistasin teile tervisliku, kuid toitva hommikusöögi – ahjuomleti värskete juurviljadega. Aga Karoliina, paljasta, kui usin hommikusöögi valmistaja on sinu ema?

Minu suuremal vennal on hommikuti kõht väga tühi ja ega meie emmel seepärast eriti rahulikke hommikuid polegi. Me mõlemad palume, et ta meile ikka midagi teeks. Aga vahel viitsime ka ise hommikuti varem ärgata, et ema saaks pisut kauem magada ja valmistame koos vennaga midagi maitsvat. Emme teeb meile vahel omletti, vahel putru... Täna ongi tore võrrelda teie kahe tehtud omlette, et kas meie emps on ikka tasemel.

Karmel: Mu lapsed on väga erinevad. Poeg Karl tahab ärgates kohe süüa, aga Karoliina ei söö hommikuti vahel üldse.

Karmel, töötad täna taas ERRis, aga ega sind eriti näha polegi, sest oled pigem kaadri taga. Aruharva teed ka intervjuusid kaamera ees. Miks nii on läinud?

Lugu on lihtne. Olin oma poja tervise tõttu 15 aastat telest eemal. Teletöö graafik ei võimalda stabiilset tervisega tegelemist. Kuid tänu sellele on poeg Karli tervis nüüd kontrolli all, mis mulle emana tohutult rõõmu teeb. Seepärast võisin ka telesse naasta. Ma hindan küll tohutult kannapöördeid tegevaid inimesi, kuid ma ise olen selle jaoks liiga suur argpüks.

Mis sa ajad, sul oli väga edukas rõivaäri, millega vahepeal tegelesid.

Hommikusöök staariga kohvikus IsuFoto: Jörgen Norkroos

Hämmastav, aga see kohvik, kus me täna istume, selle perenaine Ingrid on teinud just taolise kannapöörde elus, millest sa räägid ja pisut pelgad. Tema oli tegus varem kinnisvaraäris, kuid lõpetas selle ja spetsialiseerus ümber kokk-kondiitriks ja avas koos perega hoopis kohviku ehk siis tegi teoks oma kauaaegse unistuse. Läks kutsekooli tagasi ja alustas põhimõtteliselt nullist.

See on täpselt see näide, mida silmas pidasin, aga mina tõesti ei julgeks päris nullist alustada. Mul jäi ikkagi ju baas alles. Aga miks ma just telesse tagasi läksin, see oli lihtsalt õige hetk. Mina usun sellesse, et elus peab olema õnne. Elu mängib sulle ise kätte mingi olukorra. Vahel kui hakkad tohutult pushima, siis ei pruugi asjad sugugi õnnestuda. Soovitan vaadata avatud pilguga ringi. Loomulikult saab ka ise mõningatele asjadele kaasa aidata, aga kui sa teed seda justkui kinnisideena, siis see ei toimi. Minu puhul oli tegelikult vastupidi. Vaatasin juba aammu, kuna Karli tervis oli juba hea ja Karoliina ka piisavalt suur, et mõlemad said oma kooli ja trennide logistikaga ise hakkama, et ma võiksin juba telesse tagasi minna. Selline inimene olen ma terve oma elu olnud, et naisel peab ikka mingi oma tegemine olema.

Sa polegi siis kodupetenaise tüüpi? Välisel vaatlusel oled jätnud küll vastupidise mulje, paljude arvates sobiksid ideaalselt kodujänkuks. Oled just selline koduhaldja tüüpi naine – lapsed on sätitud, pesu triigitud, toit kolm korda päevas laual, ise hoolitsetud ja mees hoitud.

Järelikult on välimus petlik. Ma siiralt usun, et kõik naised suudavad koristada, pesu pesta ja triikida, süüa teha ning oma laste ja meeste eest hoolitseda, rääkimata samal ajal karjääri tegemisest. Me oleme paremad eeskujud oma lastele ja paremad abikaasad oma meestele, kui meil naistel on mingi oma asi ajada. Ükskõik, kas see on kiire ja suuremahuline või aeglane ja väike, see olgu juba iseloomust sõltuv. Aga juba see, et sul midagi teha on, oled sa juba ka huvitavam vestluspartner. Sul on millestki muust ka rääkida, kui et oi, mis ma täna süüa tegin või oi, kui tore, et ma täna kõik sokid ära triikisin! See ei saa olla ju ainus elu võti.

Kuigi ega ma üldse ei tauni neid naisi, kes on otsustanud olla väga jõulise või suure ärimehe jaoks stabiilne tagala. See on ka mõnikord hädavajalik. Ega kui sul on ümber lõputul hulgal lapsehoidjaid ja teenijaid mööda tuba ringi jooksmas..., ega see ju ka lõppude lõpuks tore ei ole. Maailm peab kirev olema, aga mina kuulun nende hulka, kes tahab ikka oma tegemist teha. Ma lähen kodus istudes kurjaks ja tüütuks ning hakkan kõikidele närvidele käima.

Aga jõudes tagasi minu telesse naasmise loo juurde. Ühel päeval sain imetoreda telefonikõne Maire Aunastelt. Naine kellele ma olin juba enne esimese lapse sündi teles töötades alt üles vaadanud. Olime küll suhelnud, kuid koostööd polnud kunagi varem teinud. Ja Maire ütleski: „Kuule, mul on vaja kogenud toimetajat, tule telesse tagasi! Aitab küll sellest äri tegemisest!” Võtsingi pisut mõtlemisaega, aga otsus tuli suht kiirelt.

Raha ikka küsisid korralikult?

Ikka küsisin. Siin pole midagi häbeneda. Ka see on väga oluline teema, sest raha määrab meie elus väga paljutki. Juba ainuüksi see, kui sul on lapsed. Sa pead ju saama nad koolitatud, et neil läheks elus hästi.

Sa ei kartnud?

Ei, ma ei kartnud. Tundsin iseenda sees, et olen vahepeal suureks kasvanud. Kui olin teles esimest korda, siis ma olin ju kõigest paarikümne aastane. Ma tegin päris raske valdkonnaga saadet, kuigi olin teemat õppinud.

Sul olid tõesti toona peas väga rasked soengud...

Mingi trikk ja põnevus peab ju olema, millega inimeste tähelepanu köita. Aga uskuge mind, tohutult keeruline oli ikka Jaan Krossi intervjueerida. Samuti teisigi endast palju vanemaid ja suurema elukogemusega inimesi. Ma küll üritasin kõik pähe õppida ja läbi lugeda, aga see alati ei aita. Loomulikult oli neidki, kes saadet ainult minu soengute pärast vaatasid. Sain ka päris auklikuks kommenteeritud. See on paratamatu sellise elukutse juures.

Aunaste saates enam sellised soengunaljad läbi ei läinud?

Ei, nüüd tuli tõsiselt tööle hakata. Ja kui aus olla, kui on väga pikk vahe teletöös, siis ei ole mõtet tormata kohe selle mõttega, et oh, ma hakkan nüüd oma saadet tegema. Lähen kohe eetrisse. Ei, mõistlik on ikkagi vaadata, mis televisioonis vahepeal toimunud on. Oled tagatubades ja jälgid mängu. Mingi alalhoiuinstinkt oli ka ja eks ma ikka mõtlesin, et kui ma ei õnnestu, siis tagatoas on ust tunduvalt lihtsam ja vaiksem kinni panna, kui see, et lähed kolmeks saateks eetrisse ja midagi välja ei tule.

Väga kaval sinust.

Naiselik kavalus käib meil boonusena juurde.

Aga läks hästi, saade õnnestus?

Tõesti läks hästi ja meie koostöö Mairega sujus. Maire on väga professionaalne. Ta teab täpselt mida tahab. Ja ta õpetas mulle ühe väga toreda reegli, mida ma varem ei teadnud. Kui sa teed autorisaadet, pikemaid intervjuusid, siis saa alati oma külalisega eelnevalt kokku, kui sa teda hästi ei tunne. See on hea trikk. Sa saad külalisega eelnevalt läbi rääkida, inimest paremini tundma ja kogu selle vestluse iseloom on võib-olla kindlam. Ta uuris alati saatekülalise värvingut, mis selle inimese tema jaoks selgemaks tegi. See külg temas üllatas mind.

Aga siis sai Maire järsku lennukalt sisse poliitikasse, kuid samal ajal jäi üks kolleeg sobivalt Ringvaates lapseootele ning mulle tehti sealt ettepanek saadet toimetada. Ja kuna Marko ja Grete on ka minu armsad kolleegid sellest ajast, kui ma esimest korda teles olin, siis ma kaua ei kõhelnud uut kohta vastu võttes. Seal said minu jaoks otsustavaks kiired tehnilised lahendused. Ma pidin ise õppima arvutis monteerima, õhtuti otse-eetris puldis istuma, jälgima saadet nagu matemaatik ehk siis olema saatejuhi parem käsi ja režissööri oma ka. Kaks korraga. See köitis mind väga.

Olen sind näinud siiski täna ka kaamera ees. Harva, kuid ikkagi.

See oli tõesti see koht, kus esimene armastus pisut välja lõi. Televisioon on minu esimene suur armastus tööalaselt. Kui noore tudengina juba telesse tööle sattusin, juba siis nägin, et on mingid lood, mida mul on lihtsam oma kogemuse baasil teha. Näiteks muusikutega, sest olen seda ala õppinud. No ja nii see läkski. Minu jaoks on esimese ja teise korra televisiooni tegemise vahe selles, et täna teavad inimesed väga täpselt millal ja miks nad televisiooni esinema tulevad. Nende aeg on nii oluline. Nad ei tule enam meiega lihtsalt aega veetma. Inimene tuleb kas mingit sõnumit edastama, ta tuleb kui ekspert millegi kohta arvamust avaldama või kui ta on millegagi hakkama saanud. Siis tuleb loomulikult aru andma.

Siinkohal on mul ka ideaalne näide olemas. See, kui Tartu Ülikooli kliinikum avastas, et üks kirurg on töö ajal alkoholi tarbinud. Siis tekkis tohutu paanika ja arvati, et inimesed kardavad tulevikus arsti juurde minna. Nüüd oli küsimus, kuidas seda lugu esitada. Olgem ausad, Tartu Ülikool on ju ka väga palju elusid päästnud. Helistasime kliinikumi ja küsisime, kas üks teie arstidest tuleks Ringvaatesse. Olime jumala kindlad, et nad ei tule. Aga nad tulid. Ja nad selgitasid rahulikult, et elus juhtub igasuguseid asju, aga meil on asi kontrolli all ja ärge kartke arsti juurde minna, sest see õnnetu juhtum oli erand. Me saime selle saatelõigu eest väga palju positiivset tagasisidet, et väärikas asutus võttis vastutuse. Minu jaoks on see ideaalne näide kuidas meedia vahendusel saab väga keeruline olukord lahendatud nii, et kõik võidavad. Siit ka suhtekorralduse kuldreegel – see, kes esimesena sõna võtab, see ka võidab.

Hommikusöök staariga kohvikus IsuFoto: Jörgen Norkroos

Kohe, kohe on ukse ees taas suur sündmus, Kadrioru roosiaia pidu. Te teete seal koos Anu Välbaga otsesaadet. Kui lihtne või keeruline see on?

Eks me juba harjutame. Aga loomulikult on selle otsesaate taga ka väga suur meeskond. Meil on exeli tabel, kus on sekundi pealt kirjas, kes kuhu siirdub ja kellega intervjuu teeb. Intervjueeritavaid on loomulikult ka varem hoiatatud.

Aga kui mõni intervjueeritav on jõudnud juba mitu pokaali šampanjat nautida, uitab mööda roosiaeda ringi ja on kokkulepitud intervjuu sootuks unustanud?

Just nii möödunud aastal juhtuski. Järjekord läks pisut sassi. Eks pikas otseülekandes mõnikord nii juhtubki. Ja läkski kiireks ja Tõnu Kaljustet oli eetrisse vaja loetud minutite jooksul. Õnneks ta on nii pikk, et paistab rahva seast välja. Aga ta oli pisut liiga kaugel, et temani jõuda. Ütlesin Anule, et sina jääd nüüd siia paigale igaks juhuks, aga mina sprindin Tõnu juurde, et ta kaamera ette tuua. Kohal oli üle tuhande inimese ja ma pidin nende vahelt Tõnuni ja koos temaga tagasi jõudma. Viskasin kontsad jalast ja läksin, teise käega hoidsin veel peas olevast pärjast kinni. Eetrini oli poolteist minutit, aga me tegime ära!

kontsert "Ei ole üksi ükski maa" Tags: 20 august, Kontsert, Lossi plats, taasiseseisvusFoto: Teet Malsroos

Siit ka otse-eetri kuldreegel noorematele tegijatele! Kui juhtub midagi, mis pole plaanipärane, siis võtad esimese inimese enda kõrvalt ja teed intervjuu ära!

Mis on tänavuses roosiaia peos erilist või teistmoodi, kui eelnevates?

Kui möödunud aastal vaatasime minevikku, siis tänavu soovime näidata pisut kaasaaegsemat Eestit ja loomulikult ka seda, mille üle täna rõõmustame. Näiteks isetekkeline tantsupidu Vabaduse platsil näitas ju suurepäraselt seda, et kui on vaja, siis eestlased intuitiivselt ühinevad. See tunne ei ole kuhugi õnneks kadunud, tulgu või pussnuge taevast. Rõhuasetus on lugudel, mis tekitavad meis emotsioone. Et kui inimesed vaatavad tänavuse ETV otsesaate presidendi roosiaiast ära, et neil oleks peale seda soe ja mõnus tunne. Et kui tore riik on väike Eesti ja kui värvikaid inimesi meie seas on.

Räägin ühe uskumatu loo veel lõpetuseks. Meie president autasustab tänavu nelja 13-aastat last. Kolme poissi ja üht üdrukut. Noored läksid neljakesi bussi peale ja nägid kuidas bussipeatuses kukub kokku vanahärra. Taamal olevad inimesed ei teinud midagi. Aga neile neljale tuli meelde koolis esmaabi tunnis õpetatu. Keerasid mehe selili ja tegid südamemassaaži ja vanahärra jäi ellu. Kiirabi arst ütles meile, et nad nägid hiljem oma aparaatidega, et härra oli juba vahepeal surnud ja kui need noored poleks südamemassaaži teinud, siis see mees poleks enam elavate kirjas. Ehk siis noorsugu pole hukas, nad on julged, nad on hakkajad ja meil on suur rõõm näidata ka pühapäeval, mida nad siis ise tundsid, kui sellise vapra teoga olid hakkama saanud.

Eesti Vabariigi presidendi vastuvõtt Kadrioru lossi roosiaias otseülekanne algab pühapäeval kell 18.40, kuulame legendaarse Ruja muusikat ja uurime kuhu on Eesti riik teel.

Hommikusöök staariga kohvikus IsuFoto: Jörgen Norkroos

Aitäh, Karmel, imeliste nõuannete ja lugude eest, kuluvad ka mulle kindlasti töös marjaks. Aga kuidas sulle maitseb tänane, minu valmistatud hommikusöök?

Ma pole kunagi omletti niiviisi valmistanud, et suured hernekaunad, tomatid, spargel on tervetena selle peale asetatud ja ahjus läbi küpsetatud. See annab munaroale hoopis teise värvingu ja maitse.

Karoliina: Ma pean ka ütlema, et emme, sul on vist omleti tegemise juures veel arenguruumi.

ISU ahjuomleti retsept on lihtne: pihusta pannile õli, lisa pisut soola ja pipart, klopi munad kergelt vahule, lisa törts 35% vahukoort ja viska kuumale pannile, lisa värskeid suhkruherneid koos kaunadega, tomateid ja sparglit ning soovi korral ka sinihallitus juustu. Lükka pann 220 kraadissesse ahju umbes 7 minutiks ja valmis ta ongi, imemaitsev ja tervislik hommikusöök - ahjuomlett. 

Vaata meeleolukat videot Karmeli ja Karoliinaga!

30 KOMMENTAARI

t
Tundmatu 20. august 2017, 16:10
Olen nõus Karmel on tõesti väga lahke ja tore inimene.
k
Kristel 20. august 2017, 16:05
Karme on väga tore inimene, kui ei sobi ära vaata. Ilmselt olete tüüpilises kadedad eestlased, et tulete ENDAST EDUKAMAID, ILUSAMAID inimesi Õhtulehe kommentaariumis laimama. Vaata kõigepealt ise peeglisse. Edu Karmelile kõigis tegemistes😃
Loe kõiki (30)

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee