Kas tõesti on Loksa hulkurkasside käpa all? (5)

Eesti põhjapoolseim linn Loksa peaks olema tõeline kassiparadiis. „Kõige probleemsemad kassikolooniad on praegu näiteks Loksal,“ teatab Eesti Loomakaitse Selts. Tõepoolest, linnas kohalikke kõnetades ei üllatu keegi, kui soovin rääkida hulkurkassidest. “Siin neid ikka jagub,“ muigab päevinäinud jalgrattaga linna vahel tiirutav Konstantin, kelle sõnul kipuvad kassid ikka minema sinna, kus süüa antakse. Mõtte illustreerimiseks viipab ta käega meist mõni meeter eemal kõnnitee ääres lebavale tühjale toidukausile.

Selleks, et Loksal leida midagi vähegi sarnast kasside grupiviisilisele kogunemisele, kulub umbes kümmekond minutit. Kaks kõutsi pikutavad kesklinnas kortermaja taga muruplatsil. Võiks arvata, et mõlemad isendid on kodutud, ent loetud minutid pärast kasside pildistamist sõidab rattaga kohale Anna, kes kinnitab, et need on kindlalt kodukassid. Tuleb välja, et vanaproua on ka ise ühe hulkuva kassi tänavalt päästnud ja tuppa elama võtnud. Ta teab rääkida veel ühest teisest kohalikust heategijast, väikese viinaveaga härrast, kelle südames on hell koht kassidele. Nimelt pidavat ta tihtipeale ostma hulkuvatele kassidele süüa, täpsemalt siis kõige odavamat hakkliha.

Kasse söödetakse aknast

Vihjed kassikoloonia kohta viivad meid Loksa äärelinna Uuele tänavale, kus enamjaolt seisavad valged silikaatkividest kortermajad. Majadest veidi eemal asuvad lopsaka väljanägemisega aiamaad, mis kuuldavasti pidavat olema kassidele meelepärane sigimispaik. Ühe kortermaja tagusel muruplatsil patseerib kolm kassi. Ühtäkki kostab akna avamise krigin ja kiisud tormavad selle peale kohale. Aknast väljub käsi kausiga ja puistab hoovile meelehead. Kassid hakkavad agaralt sööma.

„Tegelikult toidan minagi kasse, sest mul on neist kahju. Minu maja taga käib neid ka, ütleme kuus-seitse tükki,“ räägib Uuel tänaval jalutav vanaproua.

Kortermajadest mõnesaja meetri kaugusel vanade garaažide juures kepi najal sammuv Irene nendib, et kasse on tõepoolest rohkelt, ent teda nad ei sega. “Kodu nendel ei ole, aga kohalikud söödavad neid. Ja nõnda nad on siin aiamaade peal ja ootavad majade juures. Loom on loom, ega tema süüdi ole, et ta siin on,“ leiab Irene.

Irene sõnul on Loksal selline seis hulkurkassidega juba kümmekond aastat. „Vanasti viidi hulk kasse siit ära, aga viimasel ajal mitte. Linnal pole raha ja kes tahab lasta ära viia, see peab ise maksma.“ Naise sõnul suhtuvad kohalikud kassidesse üldiselt hästi. „Mõned, kellel on aiamaa, riidlevad jällegi, et mis te söödate neid kasse. Käivad ja kraabivad igal pool. Aga kes tahavad nuriseda, need nurisevad,“ möönab ta.

Irene ei usu, et kassid on meelega kodust välja visatud või suvilasse maha jäetud. „Lemmik on visatud toast välja ja ta toob õue pojad. Sisse tagasi ei saa ja keegi poegi omaks ei tunnista. Nõnda nad sigivad siin,“ arvab ta.

Loksa abilinnapea Hilleri Treisalt kinnitab, et omapäi kõndivate kasside probleemiga on linn tegelenud pidevalt. „Mõnel aastal on kasse olnud vähem, loomapidajad on ise hoidnud oma loomi rohkem kontrolli all ega ole lasknud neid vabalt jalutama,“ räägib ta. Abilinnapea sõnul on elanikke kohaliku lehe abil  korduvalt informeeritud loomapidamisreeglitest. Teisalt teab ka juhtumeid, kui kassitoitjad ja -pidajad pole lasknud loomi varjupaika viia. „Tegeleme probleemiga edasi ja püüame parimal viisil lahendada,“ kinnitab ta.