Keskkonnaaktivist Zuzu: Eesti võiks olla maailmas oluline mahetoodangu eksportija (20)

Ökoriigist unistav Zuzu on ise hea näide, kuidas saab elada ökoelu – isegi tema hiljutine pulm oli ökopulm. Noort naist ei morjenda, kui leidub neid, kes rohelist maailmavaadet propageerivaid ja pooldavaid inimesi irooniliselt puukallistajateks nimetavad. „Ma ütlen täiesti häbita, et olengi puukallistaja. Mulle meeldib puid kallistada, sest puid kallistada on väga mõnus,“ tunnistab Zuzu naeratades.

Tõepoolest, midagi on ühiskonnas muutumas, inimesed julgevad üha enam oma õiguste eest seista ja keskkonnaküsimused on paljude jaoks tähtsal kohal. Heaks näiteks oli hiljutine hõberemmelga juhtum Haaberstis. „Puu muutus sümboliks. Hõberemmelga juhtum näitas, et inimesed on valmis tulema tänavale ja kaitsma oma õigusi. Ja seisma nende eest,“ leiab Zuzu, kelle sõnul tuli selle juhtumi puhul hästi ilmsiks, kes milliste väärtuste eest seisab.

Rohelised ei ole Eestis väga populaarsed, teisalt üldiselt leitakse, et eestlane on maailmavaatelt roheline. Kuidas sa seda vastuolu seletad?

Ma arvan, et me olemegi rohelised, aga meil on teised probleemid juures. Inimesed ei ole õnnelikud, inimeste põhivajadused ei ole kaetud ja siis ei ole neil aega selle peale mõelda, kas puu tuleks alles jätta või maha võtta ja maha müüa. Inimesed on sundolukorras, nad on kaheksast viieni tööl ja mõtlevad, kuidas saaks perele toidu lauale. Nii ei olegi võib-olla aega mõtiskleda selle üle, mis maailmas toimub ja millised on seosed.

Kas näed perspektiivi, et rohelistest saab oluline erakond?

Keskkonnaküsimused on Eestis niivõrd tahaplaanile jäetud, nendega ei ole süsteemselt tegeletud. Meil ei ole isegi olukorrast head ülevaadet. Kuna keskkonnaküsimused on Eestis aina teravamad, siis kindlasti näeme siin potentsiaali. Inimeste teadlikkus on aina kasvamas. Siin on mitu varianti: kas teised erakonnad avavad ka oma rohelise poole ja hakkavad jätkusuutlikkuse teemadel tõsiselt kaasa mõtlema või siis ainult räägivad sellest. Palju olenebki sellest, kas meile tekivad selles vallas konkurendid või mitte.

Kas praegu tunnete, et olete midagi juba ka korda saatnud?

Minu jaoks on üks olulisemaid teemasid toiduohutus, ja toidusõltumatus. See puudutab just seda, kuidas meil toitu kasvatatakse ja mismoodi mõjutab see inimeste ja keskkonna tervist. Rohelised on ainsana rääkinud probleemidest seoses intensiivtootmise ja pestitsiididega. 2015. aasta uuringust selgus, et üle 50 protsendi kogu Eestis müüdavast toidust sisaldas pestitsiidide jääke – see number on tegelikult päris suur. Ja ma arvan, et üks eesmärk, millest rohelised ning keskkonnaküsimustest ja tervisest hoolivad inimesed mõtlevad, on see, et meie toit võiks olla võimalikult puhas ja mürkaineteta.

See on üks osa ökoriigi ideest. Toit peaks olema mahe ja toidu kasvatamine ei peaks keskkonnale tekitama kahju nagu see praegu teeb. Ma näen siin ka majanduslikku perspektiivi: maheturu osakaal on maailmas kogu aeg kasvanud. 90 protsenti mahetoodangust tarbivad USA, Kanada ja Euroopa, samas asub enamik mahefarme hoopis Aasias ja Okeaanias. Ma näen, et Eestil on potentsiaali olla mahetoidu eksportija. Aga kõigepealt peaks meie lapsed saama koolides ja lasteaedades süüa mahedat toitu. Ka terviseasutustes, kus inimesed vajavad taastusravi ja nende tervis on niigi nõrgestatud, ei tohiks pakkuda toitu, mis on kasvatatud pestitsiide kasutades.

Muidugi on teisigi teemasid. Näiteks metsade halb olukord. Metsade intensiivsem majandamine on olnud valdkonnaga tegelevatele inimestele mureks juba kümme aastat. Rohelised on sellest rääkinud ja protestinud. Lõpuks on teema jõudnud inimeste teadvusse, n-ö kohvilaua teemaks, mille üle arutletakse. See on suur edasiminek, kui saame probleemist avalikult rääkida. Siis saame mõelda ka lahendustele. Siin ei kuulu au vaid rohelistele, vaid asja on aetud koostöös kodanikeühenduste, keskkonnaorganisatsioonide ja teadusasutustega. Kui protsessi vaadata, siis võib öelda, et eestlane on loodusinimene.

Aga kas valimiskasti juures ununeb roheline mõtteviis ära?

Ma ei ole kindel, kas rohelised on varasemalt oma kohalolekut piisavalt hästi nähtavaks teinud. Kuna ma selles kindel pole, siis ei saa valijat selles süüdistada. Aga loomulikult minnakse tihti populismi õnge.

Selle suve üks põletavamaid teemasid on olnud mesilaste surm mitmetes piirkondades. Välja on hõigatud arvamus, et sellega purunes müüt Eestist kui maheriigist.

See müüt on kerge purunema, kui on järjest sellised suured teemad nagu metsade teema, kui me oleme Euroopa ühed suuremad saastajad, emiteerime kõige rohkem süsihappegaase. Mesilaste puhul tuli ilmsiks see, et kasutati täiesti keelatud aineid. Ilmnes ka see, et meil ei ole süsteemi, mis haldaks seda, kes mida ja kus kasutab ja põhimõtteliselt võib igaüks minna poodi ja osta sealt pudelite viisi glüfosaati ja keegi ei valva, kuidas seda kasutatakse.

Ma olen siinsamas Kristiines näinud, kuidas üks inimene käib ringi, tal on selja peal balloon ja muudkui pritsib teeääri, samal ajal kui inimesed sealt mööda käivad.

Keskkonnainimesi see uudis ilmselt ei šokeerinud, sest oli aimatav. Samas mulle ei meenu, et varem oleks mesilaste suremisest räägitud.

Mina olen oma tuttavatelt kuulnud ja ka sotsiaalmeediast lugenud kurtmisi selle üle, et putukaid on jäänud vähemaks. Seoses sellega on jäänud vähemaks ka linde. Eesti Ornitoloogiaühingu uuringust tuli välja, et Eestis kaob igal aastal 60 000 linnupaari ja seda seostatakse jällegi metsade intensiivse majandamisega. Linnud söövad putukaid ja kui putukaid jääb vähemaks, siis lindude toidulaud jääb väiksemaks.

Selliseid juhtumeid on ka varem olnud, aga nad lihtsalt ei ole jõudnud avalikkuse ette. Mesinikud ongi sellises olukorras olnud, et isegi kui nad annavad juhtumitest teada, siis sellest ei juhtu mitte midagi. Isegi kui leitakse üles süüdlane, siis ei rakendata talle mingit karistust, heal juhul tehakse talle mingi trahv. Aga mesinikule ei hüvita kulusid keegi. Nad on sundseisus, kas püüda kiiresti tekkinud kahju korvata ja parandada või siis hakata riigiga jagelema ja hakata tellima uuringuid, mis nad ongi senimaani pidanud veel ka ise kinni maksma.

Sama lugu on paljude teiste teemadega. Näiteks kui sa oled mahetootja ja sul on mahepõld ja siis sinu uus naaber otsustab, et tema hakkab pritsima, siis sind ei kaitse keegi. Meil on puudulik seadusandlus ja puudub tahe asjadega tegeleda. Ei ole saladuseks, et tööstuse lobi on siin kindlasti mängus. Olen maaeluministeeriumis käies ise ka näinud seda, kuivõrd heades suhetes agrokemikaalide müüjad kantsleritega on. Sama lugu on ka metsanduses.

Mida saaks üldse olukorra parandamiseks teha. Üks asi on valdkonna suurem läbipaistvus ja ka see, et seadused piiraksid osade kemikaalide kasutamist. Kas veel midagi?

Küsimus on laiem, me oleme kohas, kus meil ametlikku visiooni riigi tulevikust ei olegi ja me ei arvesta oma riigi asjade ajamisel keskkonna mõõtmega. On oluline, et me sellega arvestaksime, sest vastasel juhul ei ole me jätkusuutlikud. Praegu käib pigem nii, et me raiume puud maha ja paneme põlevkivi põlema, aga mis edasi saab, seda plaani riigil ei ole. Ma arvan, et roheliste olulisus seisnebki selles, et nemad toovad keskkonna mõõtme kõikidesse otsustesse ja valikutesse. Kui me räägime haridusest, tervishoiust või majandusest, siis peaksime nendes teemades nägema ka keskkonna külge, kuidas üks või teine otsus mõjutab keskkonda ja selles elavaid inimesi ja loomi.

Hõberemmelga juhtum näitas, et inimesed on keskkonna teemadel hakanud kaasa rääkima. Kas näed, et keskkonnaaktivistid on veel vajadusel valmis tänavale tulema?

Ma olen täiesti veendunud, et selliseid ülesastumisi tuleb veel. Mesinikegi julgus juhtunu avalikustada näitab muutusi. Keskkonna kallal vandaalitsemine on liig, see riivab inimeste õiglustunnet. Kui otsustajad ei muuda oma suhtumist loodusesse ja ei hakka keskkonnaga arvestama, siis selliseid juhtumeid tuleb kindlasti veel.

Teemad on üleval nagu näiteks Rail Baltic, Tartusse planeeritav tselluloositehas, puidu masspõletamine Auvere elektrijaamas – nende teemade puhul on inimesed valmis tänavale tulema, kui arengud on halvad.

Isegi kui Eesti muutuks ökoriigiks, siis ometi maailma see ju ei päästaks?

Rohelisi liikumisi on kõikides riikides ja nad saavad üha olulisemaks. Teadmine, et me ei saastaks oma keskkonda on paljudel inimestel üle maailma. Muutus peab nagunii tulema, pole vahet, kas me ajame seda asja või ei aja. Lihtsalt küsimus on selles, et kui radikaalne see muutus tuleb.

Maailma mastaabis on oluline valdkond energia tootmine. Järjest enam autotootjaid ja suurkorporatsioone tulevad välja teadetega, kus nad ütlevad, et mingist ajast nad enam ei tooda fossiilkütustel töötavaid mootoreid. Praegu oleme me Eestis seisus, kus me saaks olla teistele eeskujuks. Me oleme riigina väikesed ja me saaksime oma elu vastavalt ja üsna valutult ümber korraldada. Juba mõnda aega oleme endale tunnistanud, et Eesti Nokia on meie loodus. Me ei tohiks seda ahju visata, vaid kasutada erinevaid kaasaaegseid lahendusi, et toimetada säästlikult.

-----------------------

Lapsest saati looduse sõber

Kuigi Zuzu on lapsest saati olnud loodusega väga suur sõber, siis teadlikult hakkas ta maailmas toimuva üle mõtisklema 2000-ndate alguses. „Sattusin toona loomade õiguste organisatsiooni PETA koduleheküljele ja seal oli nimekiri suurkorporatsioonidest, kes teevad loomkatseid. Printisin selle nimekirja välja ja hakkasin oma tarbimist selle järgi korrigeerima,“ meenutab Zuzu.

Ometi aktiivset keskkonnaaktivisti temast siis veel alles ei saanud. Äratundmine tekkis siis, kui 2015. aasta riigikogu valimistel said rohelised vaid 0,9 protsenti häältest. „Vaatasin, et oi, midagi on ikkagi väga mäda. On vaja midagi ette võtta, sest roheline ilmavaade on Eestis kehvas seisus“ meenutab Zuzu. Tõsi, pool aastat varem tegi ta oma elukaaslasele Joonasele Facebookis kampaaniat. „Siis rääkisin inimesele meditsiinilise kanepi kättesaadavaks tegemise vajadusest. Mul oli perekonnas väga isiklik kogemus sellega, kui mul õde oli väga raskesti haige ja ta tõesti vajas seda. Ja kuna seda oli väga keeruline saada, siis ma tegelesin selle küsimusega. See omakorda avas minu jaoks teised suunad ka.“

---------------------------

Mis päästaks maailma?

Zuzu hinnangul on keskkonna päästmise seisukohalt globaalselt kõige olulisem süsiniku jalajälje vähendamine: „Ega siin muud võluvitsa ei olegi, kui fossiilkütuste tarvitamine oleks vaja ära lõpetada. Olen sellega nõus, et parim päev puu istutamiseks oli eile. Aga mis variandid meil siis täna on – kas istuda, ja mitte midagi teha või siis proovida ikkagi toimetada nii, et ka meie lastele ja lastelastele jääks täisväärtuslik elukeskkond.“