et minnakse lahku. Valus, aga ju siis vajalik. Ometi ei mõista, miks sellest maailmale hõisata? Kas nii suur häda anda teada- tulge nüüd, ma olen vaba?!
lihtsalt primitiivsemad paistavad abitumad, mistõttu neid ekslikult nooremaks peetakse...seda ka primitiivsemate poolt, paratamatult. Lenna näeb eakohane välja, ei arvaks, et ta täiskasvanud inimese ema olla võiks. Isegi kui täiskasvanu oleks vaid 18, mitte väga palju rohkem.
mul ka naine oli,kaks last.nagu tööle välismaale läksin,oli naabrimehest sõber kohal,minule potkut.saan aru ,rahamees oli,lapsi kyllei saanud.nyyd on nad lahku läinud,mul on ta ees veel auvõlg--pudel välja teha,et mind sellest lapseemast päästis.nyyd oleme kõik 60 kympised.sel la vie.
Lenna perekonnast ma eriti ei tea, aga Robertil on ju hea eeskuju oma muusikust isast võtta. Väga sharmikas mees ja hea muusik, ei ole tema naisel olnud kerge sellise mehe kõrval elada, aga koos on suudetud vastu pidada ja lapsed suureks kasvatada.
kui pikk see lahkukasvamine siis ikka olla sai, üks laps ju alles 2 aastane. Lihtsalt liiga kergelt suhtutakse koosellu, oma ego ei suudeta alla suruda ja hoopis teisega koos kasvada. Olen ka 40 aastat abielus olnud, ei olnud esimesed aastad lihtsad, ajad ja olud olid ka teised, aga kui esimene laps sündis, tegime mehega endale selgeks, et ei ole mina, on meie ja nii me koos kasvasime. Oli tõuse ja mõõnasid, aga järjest läks kergemaks. Jah, suurt kirge ehk ei ole, aga on austus, teineteise mõistmine ja armastus.
Miks unelmatepaar? Nad on ju kogu aeg kokku-lahku elanud. Mina igatahes imestasin väga, kui esimene laps sündis. Milleks, kui varsti jälle lahku minnakse? Nüüd teine ka veel. Kui intelligentsipuue nii suur on, et kohanemisvõime täielikult puudub, pole vaja hakata lapsi tegema.
Võib-olla ei ole see Lenna seisukoht, et "kooliharidus on soovitatav, aga anne on hädavajalik" teisele poolele vastuvõetav. Tanel näiteks sai keskhariduse kätte nagu niuhti ja on sellega üks tublimaid ja julgemaid eeskujusid.
sellest, kuidas üks või teine neist kellegi teisega aastate jooksul silma on jäänud, on palju kuulda olnud. tundus, et mingil hetkel võtsid nad end kokku ja olid koos, said lapsed- aga näed, nii tugevad ikka ei olnud, et abielluda. edu sellegipoolest mõlemale, ju oli õige otsus.
sellistel puhkudel tunnen südamest kahju:noored ,andekad ,ilusad inimesed!kaks imearmast last valmis teinud ja ei märka koos elada!Minu poolt suur,suur HÄBI!
Kui see nn lahkukasvamine oli pikk protsess, siis miks selle käigus veel lapsed tehti? Need ju alles nii väikesed, 2-ne ja 4-ne, milleks neid vaja oli protsessi kiskuda, kui teada ju juba oli, et paarina pole elu päris see?
vaid naised, kes on tühisused, sünnitavad vallasemana. järjekord peaks ikka niipidi olema, et enne abielu ja siis lapsed. lenna aga vist lootis lastega kinni hoida seda meest, äi läinud õnneks.
ei pea end just maailma suurimaks tüli-kukeks. reeglina ise ma ei alusta üldse konflikte. samas ma saan aru. et vaid murrangulised konfliktid viivad asju elus edasi ja roosa-manna mandumine vaid pärsib arenguid . ometi on mul raske kui mitte öelda võimatu mõista neid SÕBRANA LAHKUJAID. sa na suur sõber oled. siis mis lahkud ?! mis mõttes üldsegi SÕBRANA ? selle ilusa sõna puhas rüvetamine minu arust ! tehke. kuis on etem. aga ärge seda sõna SÕPRUS palun rüvetage.eks ?!
Et sinu arust on hoopis normaalne, kui lahutatud üksteist vihkavad, kahvlid pooleks saevad ja edaspidi teineteisele enam tere ei ütle? Olen samuti sõbrana lahku läinud, lihtsalt seda kirge enam ei olnud ja eesmärgidki kasvasid aja jooksul erinevaks. Sõpradena käime läbi siiani, perekonniti seejuures, kui emmal-kummal abi vaja - aitame. Aga see on võimalik ainult siis, kui lahku minnakse ilma kibeduseta ja lahku mineku põhjustest aru saadakse. Jah, ka sõbra eest olen ma valmis kõik andma, kui sõbraga ei seksita.
ilus jutt sul ja täitsa võimalik, kui kirge õieti polnudki ja kumbki seda enam ei tunne. armastusest ei hakka rääkimagi, seda sa vist ka oluliseks pea suhtes, peaasi, et kirg on. aga see on küll selge, et kui ühel poolel on kõik tunded alles ja teisel ei ole, siis sõpradena lahku ei minda. ei kujuta ette perekonniti läbikäimist, kui põlen tunnestest. ei see märkamata saa jääda ka uutele partneritele. selles suhtes pole sul siis õigus.
Iga kirg kestab 2 aastat, edasi saabub kainestumine-kas oled suuteline pereelu elada või ainult kirg huvitab, ja nii need aastad lendavad, lõpuks oled üks ja kiretu
Tõepoolest, ka mina panin tähele, et järjekordne soro slaste/sallivuslaste paarikese kooselu sai otsa. Kas tõesti sai otsa sallivus oma kaasa suhtes? Muidu ju nii sallivad?!
Mitte tolerastsuses pole asi, vaid need on need uued laialilõhkumise "eneseotsingud" ida filosoofia radadel,kus "kasvatakse lahku", sest järgitakse mingit jura---ainult s i n a pead õnnelik olema,mediteeri ja otsi ja leia ehk lase varvast sellest kõigest enda ümber...
KOMMENTAARID (80)