Lapsed on alati hirmsad, samamoodi nukud. Seega on üks igati hirmus film.Foto: ©Warner Bros/courtesy Everett Collection / Everett Collection/ Vida Press
Film
14. august 2017, 14:13

ARVUSTUS | „Annabelle: loomine“: on vahepeal isegi päris õudne (2)

Aastal 2013 vorpis õudusžanriga sina peal olev režissöör James Wan valmis 100% päriselul põhinev filmi „Kurja kutsumine“, mis oli üdini tõene ega koosnenud kohe absoluutselt ülepaisutatud lugudest, mille keskmes tuntud deemonikütid Lorraine ja Ed Warren, kelle amet, kusjuures, on enam kui legitiimne!

Filmi esimesed viis minutit olid pühendatud judinaid tekitavale nukule, kes iseseisvalt kahe noore neiu tubades ringi  mööbeldas ja nii neile kui ka filmivaatajale naha alla puges. Tegemist oli lausa niivõrd verdtarretava proloogiga, et Warner Bros. otsustas nukukesest eraldi filmi valmis vändata.

Too konkreetne film oli kuum rämps.

Aga millal on see enne kedagi takistanud raha kokku kraapimast? „Annabelle“ jäi kassaedu poolest „Kurja kutsumisele“ vaid mõne miljoniga alla, seega pole ka ime, et saame täna kinokava lugedes üllatust teeselda: „Oi, näe, nad tegid veel ühe.“ „Annabelle… (oota, lase ma vaatan, millise geneerilise alapealkirja nad sel korral filmile lisasid): loomine“ on eellugu esimesele filmile, ent samal ajal kuidagi veidralt „ambitsioonikam“ ja „grandioossem“. Selle all pean silmas muidugi seda, et Annabelle’i võimed on iga filmi ilmudes aina suuremaks ja kurjakuulutavamaks muutunud, ent filmisisese universumi kohaselt on ajas tagasi mindud. Kas see tähendab, et deemonite poolt seestatud esemed muutuvadki ajaga nõrgemaks või pigem seda, et filmitegijatele on ühtse joone pidamine sama tähtis, kui jõulude ajal dieedist kinni pidamine?

Teoorias peaks „Annabelle: loomine“ rääkima loo sellest, kuidas Annabelle sündis. Praktikas keskendutakse sellel ülimalt minimaalselt - suur sünnilugu topitakse umbes viie terve minuti sisse ning see ei paku vaatajale ka uut infot. Mänguasjade (eelkõige äärmiselt koledate nägudega nukkude, mille nõudlust on turg millegi pärast dikteerinud) meisterdaja valmistab ühe nuku, tema tütar jääb auto alla, ta palvetab koos oma naisega saatana poole ja siis kehastub nimetuks jääda sooviv deemon nende tütreks ning asub elama eelnimetatud nuku sisse. Ülejäänud poolteist tundi keskendutakse 12 aastat hiljem Annabelle’i vanemate juurde elama tulnud orbudele, keda nukk koheselt piinama hakkab. Jaaaaa see ongi kogu film.

„Aga Sten, õudusfilme vaadatakse harva selle pärast, et neil on hea lugu. Kas see uus „Annabelle“ õudne ka on?“ Noh, jah, mu fiktiivne sõber, sul on õigus. Kuigi hea narratiiv võib ühele õudusfilmile palju juurde anda, ei ole see siiski antud žanri puhul primaarne. Kahjuks on aga lood sedapsi, et suuremal osal juhtudest jäävad need hirmutamisstseenid kuidagi lahjaks ja on üldjoontes äärmiselt etteaimatavad. Siin-seal on mõni pisut kõhedam moment, kus režissöör David F. Sandberg on suutnud üllatavalt ägedate kaameranurkadega naha turri ajada (eriti üllatavaks teeb antud fakti asjaolu, et mehe eelmine ja ühtlasi ka esimene täispikk film, samuti õudukas „Lights Out“, oli üks kõige pläustim pläust üldse), aga suuremas osas ei jõua hirm naha vahele pugeda, sest seal ees ootab juba frustratsioon, mis tekib siis, kui iga viimne kui üks tegelane liigub kiirusel kaks meetrit tunnis ning üks keskmine 90-aastane vanamutike tundub nende kõrval nagu Usain Bolt.

Kas tegu on seni halvima õudusfilmiga sel aastal? Ei, kindlasti mitte, sellest tiitlist hoiab too viimatine „Amityville“ kahe käega kindlalt kinni. Ometigi ei ole ka „Annabelle: loomine“ see teos, mis tänavu õudukate maine mudast välja tirib. Tegu on üpriski keskpärase kompotiga, mis taaskord nendib fakti, et pea kõik õudusfilmide tegelased on rumalamad kui Abja-Paluoja põldudel kasvav naeris. Ja noh, köögiviljale alla jääda on ju päris kehv.