Lapse vaimsest tervisest tehakse juttu siis, kui lapsel on depressioon, ärevus või muud häired. Mis häirib laste vaimset heaolu?
Kui rääkida koolist, siis üks probleemne valdkond on suhted ja toimetulek emotsioonidega, teine aga toimetulek nõudmistega, mida iga päev esitatakse. Õpetaja saab kaasa aidata, et lapsel oleks võimalikult hea koolikogemus. Kui õpetajal pole teadmisi, kuidas toimub õpiprotsess ajus, võib koolis tekkida ebamugavaid olukordi, mis panevad lapse end saamatuna tundma. Koolilapsed võivad tunda ka liiga suurt ootuste koormat või olla tuleviku suhtes ebakindlad. Aju prefrontaalkorteks, mis lastel alles areneb, on justkui lennujuhtimiskeskus: sul võivad olla kui tahes kõvad lennukid, aga kui need lendavad suvalisel ajal suvalistesse kohtadesse, on tulemuseks kaos. Seega oleneb kõik lennujuhtimiskeskusest ehk ajuosast, mis aitab reguleerida emotsioone ja käitumist. Ja seda saab treenida.
Kui õpilane ei saa aru, mida ta tunnis tegema peab, siis ta jääb piltlikult öeldes rongist maha. Võib-olla seletas õpetaja ainult kaks korda, kui oleks pidanud seletama neli korda ja eri moel.
Mäletan oma kooliajast viiendat klassi, kui algas füüsika ja keemia, vuristati baasdefinitsioonid nii kiiresti läbi, et seosed, mis oleksid pidanud tekkima, jäid tekkimata.
Kas sa armastasid füüsikat?
Ei.
See on lastele koolis tihtipeale väga omane tunne. Võimalik, et mitte kõik õpetajad ei sea armastust aine vastu eesmärgiks. Kas Mozart oli muusikaliselt andekas või teda õpetati oskuslikult? Tal oli isa, kes oli laste muusikaõpetuse pioneer! Teda õpetati moel, mis oli teistele lastele tol ajal kättesaamatu.
Ma tahaksin keelata laste juuresolekul sõnade talent või andekus kasutamise, sest minu meelest on selle rõhutamine kuritegelikult eksitav. Lihtsalt annet ei ole olemas – sul ei saa olla annet, kui sa ei tee kõvasti tööd. Einstein rügas aastakümneid, enne kui oma suurte avastusteni jõudis. Kui õpetaja ütleb lapsele, et noh, juba su vend oli matemaatikas nõrk, näitab see, et õpetaja ei tea, mis on õppimine.
Kui teadmise tekkimise neurobioloogiline olemus on selge, on ka arusaamine, et teadmiste taga on pingutus. Kui üks teadmiste omandamise viis ei toimi, tuleb proovida teist. Kui laps küll õpib, aga teadmist ei teki, siis ei ole see viis, kuidas ta õpib, õige, ja õpetaja peaks proovima leida teisi, sobivamaid viise. Näiteks tuim kordamine on ebatõhus õpistrateegia, võrreldes seostamisega. Kui sa lood seoseid, kordad sa ju samuti, aga teisel moel. Seoste loomine on raske, sest sunnib aju rohkem pingutama, aga see on ka hulga tõhusam viis teadmisi omandada, ütlevad aju-uuringud.
Lapsevanemate Liidu korraldatud uuringust on selgunud, et Eesti vanemad on tihtipeale liiga kontrollivad ja survestavad, see aga teeb pigem kahju kui kasu.
Kui asi läheb koolis käest ära, näiteks on lapse hinded kehvad või ta ei allu reeglitele, hakkame intuitiivselt survestama ja kontrolli suurendama. See tapab motivatsiooni: me kõik teame, et kui midagi nõutakse, ilma et meil oleks võimalust sõna sekka öelda, huvi väheneb. Nii on see tööl ja nii ka koolis.
Mis aitaks lapsel teadmisi omandada nii, et ta ei peaks hakkama saamise pärast muretsema?
On kolm baasvajadust, mis võiksid lapsel täidetud olla, et tal oleks tahtmine õppida. Esimene vajadus on seotus (mille vastand on külmus): see on tunne, et kuulun gruppi. Kui ema või isa on külm ja kuri, siis pole seotusevajadus rahuldatud. Kui meil on tunne, et me oleme välja heidetud, siis me ei tegutse enam vabalt ja iseseisvalt, vaid tõmbume kaitsesse.
Teine baasvajadus on kompetentsus (mille vastandiks on kaos). Näiteks kästakse lapsel tuba koristada, aga ta ei tea täpselt, mida ja kuidas. Puuduvad reeglid: mõnikord peab koristama, mõnikord ei pea. Mõnikord saab pärast koristamist jäätist, mõnikord ei saa. Et motivatsiooni toetada, on väga oluline selge struktuuri pakkumine: selged juhised, selged reeglid. Ka koolis.
Kolmas baasvajadus on autonoomia (vs. kontroll): tunne, et ma teen valikuid teatud piirini ise. See ei tähenda üksijätmist ega sõltumatust. Lapsega võib arutleda, millal teha ja kuidas teha. Väiksemale lapsele võib anda teatud hulga piiratud valikuid.
Kujutleme nüüd lapsevanemaid, kes tulevad õhtul väsinuna töölt. Selgub, et lapsel on õppimata. Kuidas võiks lapsevanem leida endas jaksu mitte käratada, et pane kohe arvuti kinni ja hakka õppima, vaid püüda meeles pidada kõiki neid kolme baasvajadust?
Tõsi on, et kui oleme väsinud, stressis, näljased, leinas või üksildased, siis aju prefrontaalkorteks töötab kehvemini ja impulsikontroll on nõrgem. See on loomulik. Kui me saame aru, kuidas aju töötab, siis on lihtsam ka ennast jälgida. Niipea kui ma teadvustan, et kui mina olen närvis, läheb ka laps närvi, saan ma ennast pidurdada. Paljusid asju, mis aitavad, me juba teame: selged kokkulepped, selge struktuur, asjade järjestus.
Mida ütleksite lapsevanematele ja õpetajatele kooli alguse puhul?
Me peame õppimist õppima. Kui laps on koolis hädas, ei ole see paratamatu. Ei ole nii, et õppimine on enesestmõistetav ja lihtne. Lapsevanemad ei ole õpetamise eksperdid, õpetajad on. Seetõttu võiks olla just kooli ülesanne hoida esimesest klassist peale lapsevanematega tugevat sidet ja selgitada, kuidas lapsed parasjagu õpivad ja kuidas neid kodus toetada. Ning ei maksa arvata, et gümnasistid vanemate toetust ei vaja: nad ei ole veel täiskasvanud, aju „lennujuhtimiskeskus“ areneb kõige hiljem.
Tallinna ülikooli teadur Grete Arro osaleb 11. augustil eksperdina Arvamusfestivali tervise alal, kus Tartu ülikooli eetikakeskuse eestvedamisel on jutuks just laste vaimne tervis.
Kommentaarid