JUMALIK SEKKUMINE: tornimeister kukkus kirikutornist ja leidis maausu (5)

„Kui oled kümme aastat kirikutorni tipust maailma vaadanud, siis hakkad paratamatult nägema maailma natuke teistmoodi kui teised,“ ütleb Vello Rooveer, kes on ehitanud uue tornikiivri 16 Eesti kirikule. Nüüd sepistab ta väeehteid, milleks ammutab ideid hoopiski ruunimaagiast ja viikingisümboolikast.

„Tegelikult oli mul ristiusu vastu väike vimm,“ tunnistab Vello, kelle töö kirikutornimeistrina algas veel nõukaajal, aastal 1987. „Olen kasvanud teadmisega, et eestlased olid vägevad, siis aga tulid vallutajad ja surusid võõra usu meile peale.“ Tavaline nõukogude perekonnas kasvanud ateist – nõnda võtab ta oma toonase usutunnistuse kokku. „Samal ajal oli mul mõnus teadmine, et midagi kuskil ikka on. Kas nüüd just jumal, aga mingi suurem energia, mis meid juhib ja kontrollib.”

Vello ütleb, et kuigi ta on ateist, ei tekkinud tal jumalajakoja heaks töötamise pärast maailmavaatelist konflikti. „Reeglina ehitati kirikud iidsete väekohtade peale, need on hea energiaga paigad,“ selgitab ta. „Tegelikult oligi torni otsas väga hea olla. Kuidagi eriliselt mõnus tunne on ülevalt alla vaadata, aeg liigub hoopis teistmoodi – tund aega tundub nagu hetk.“