Helikopterirööv: ole sa pätt või pankur, profina tegutsedes kehtivad ikka samad reeglid

Lugedes tabasin end sageli mõtlemast, kas üks või teine seik on nüüd tõsielu või kirjaniku fantaasia vili. Mis raamatus olevast sündmustikust ja eriti pisidetailidest pärineb kurjategijate suust ja mis Jonas Bonnieri peast?

Siinkohal olgu märgitud, et idee raamat kirjutada tekkis autoril pärast seda, kui tema kirjastusagent pakkus talle võimalust kohtuda inimestega, kes Rootsi ajaloo suurima raharöövi korraldasid. „Nad olid olnud seitse aastat vanglas ja alles mõne nädala eest vabadusse saanud. Ja tahtsid väga rääkida lugu sellest, kuidas rööv tegelikult toimus,“ ütles Jonas Bonnier poolteist kuud tagasi Eesti Ekspressi intervjuus Priit Hõbemäele. Ja tõdes samas, et kas nad rääkisid talle ka tõtt, pole tal mingit aimu.

Olgu täpsema tõega kuidas on, aga rohkem kui sündmuste käik ehk kas röövlid ikka saavad raha kätte ja jõuavad sellega põgeneda, haaras mind kaasa kurjategijate professionaalne suhtumine oma töösse. Kui ma seni olin pangaröövlitele pigem n-ö taskuvarga tasemel suhtumist omistanud à l la peaasi, et vahele ei jää, siis Rootsi neliku professionaalset tegutsemist, tööjaotust ja arvestatavat „abitööliste“ hulka võis tõhusalt tegutseva firmaga võrrelda. Lisaks nõudis operatsioon pool aastat ettevalmistust ehk teisisõnu detailset planeerimist ja arvestatavat „aktsiakapitali“.

„Isegi toitu tuleb planeerida. Ta teab, kui palju võib ta tunnis juua, ilma et peaks tualetti minema. Peale päevi, mis kulusid helikopterite ning lõhkeainete tugevuse planeerimisele, oleks olnud idiootlik omaenda organismi protsessid kaardistamata jätta. Ta teab, et ei peaks peale veerand kahtteist enam tahket toitu sööma.“

Kombinatsioon kogemusest ja külmast närvist

„Sami ei püüa ette kujutada, mis neid ees ootab, kui kohale jõuavad. Ta teab, mis ta tegema peab, alates sekundist, mil helikopter Västberga katusel maandub, kuni hetkeni, minad ronivad autodesse, mis viivad nad Norsborgist minema. Tema enda harjutused ja ettevalmistused on viimase nädala jooksul olnud nii sagedased ja intensiivsed, et omal kombel tundub talle, nagu oleks ta seda juba teinud – et rööv on juba toimunud.“ Ja kui hetkeks lähevadki Sami mõtted naise ja laste peale, vabastab ta kiirelt oma meeled. „Nüüd on ta siin, aeg on tööle asuda.“

Ka Samiga metsas koos helikopterit ootav Nordgren polnud närviline ega ootusärev. „ Ta võib nädalaid ja kuid planeerida midagi, mis on tõeline väljakutse, ja iga lahendus annab talle sügava rahuldustunde. Aga kui aeg on lõpuks küps, on tal vaid iha töö ära teha. Ei midagi enamat.“

Kui helikopter oli võtnud kursi juba Stockholmi lähedal Västbergas asuvale sularahakeskusele ja Sami kõrvalistmel relva puhastas, ei muretsenud ka kolmas mees ehk Maloof mitte eesseisva operatsiooni, vaid hoopis selle pärast, kuidas uus tüdruksõber tema vanematega sobib.

Kõik kokku kõlab see kui kombinatsioon kogemusest ja külmast närvist, mis tõenäoliselt räägibki kurjategija professionaalsusest. Väike vihje viimasele ka praktiliselt poolelt: et neist ei jääks maha mingit DNA-d, teipisid mehed enne helikopterisse ronimist kinni kõik oma riiete avaused ning kinnaste ja kingade ümbruse.

See-eest neljas mees – helikopteripiloot – oli küll professionaalne piloot, kes veetnud tuhandeid tunde Afganistani mägedes, aga mitte professionaalne kurjategija. Sestap nappis tal külma närvi ja röövleid rahaga tagasi oodates ajasid maalt paistvad politseivilkurid teda närvi. Kui ta peaks nägema midagi endale ka taevast lähenemas, otsustas ta teha lihtsalt vehkat.

Kõlab küll kummaliselt, aga isegi röövliamet tekitab omad rutiinid. Näiteks sõi Michel Maloof alati enne tööd suure McDonald`si eine. Ka Rootsi ajaloo suurimaks raharööviks valmistudes vaatas ta aegsasti, kus asub stardikohale lähim McDonald`s. Ja pärast röövitud rahakottidest vabanemist vaatas ta murelikult kella. „Nad on peaaegu pool tundi graafikust maas. Ta takerdub teel Södertäljesse ilmselt hommikuummikutesse.“

Ole sa röövel või rikkur, rutiin on ikka sama: ka pool Viimsit tormab hommikuti   murelikult kella vaadates ummisjalu uksest välja, sest viis minutit võib maksma minna vähemalt kolm korda kauem ummikus venimist.

Tööjaotus täpselt paigas

„Kell on peaaegu veerand kuus hommikul, helikopterisõit võttis täpselt nii palju aega, nagu nad planeerisid.

Kõik teavad, mida nad tegema peavad. Igaühel on oma roll.

Maloof on esimesena helikopterist väljas. Nordgren jääb sisse ja hakkab Maloofile varustust ulatama.

Sami haarab raske vasara ja hüppab kabiinist välja. Nordgren järgneb talle. Sellal kui Sami jookseb hõõguva püramiidikujulise katuseakna poole, võtavad Nordgren ja Maloof redelid helikopteri maandumisjalgade küljest lahti. Nad töötavad tiivikulabade tuima müdina taktis.“

Kirjeldus, mis kõlab nagu pärineks see mõne firma tööjaotuse meeskonnakoolituselt, paneb pildi silme ees kergesti jooksma ja ühtlasi viitab ka autori vaoshoitud väljendusviisile. „Pidin olema usaldusväärne, nii et ükskõik mida ma kirjutan, selles ei kahelda. Liigsest dramaatilisusest ja emotsionaalsusest hoidudes oli seda kergem teha,“ tõdes Jonas Bonnier Eesti Ekspressis. Aga teadmiseks neile, kellel lugedes pilt silme ees jooksma veel ei hakanud, olgu märgitud, et järgmisel suvel algavad ka „Helikopteriröövi“ filmivõtted.

Kes aga eelmisel talvel Rootsi-Taani krimihitti „Sild“ vaadates keskendusid autistlikule Saga Norenile, võivad raamatus kaasa elada politseiameti kriminaaluurimisosakonna rakkerühma juhile Caroline Thurnile, keda kurnavad unehäired. „Thurn oli politseinik, kes töötas ööpäev läbi ja kes ei tulnud eriti hästi toime läbikukkumistega.“

Politsei hädas pressiga

Ajakirjanikuna lugesin ma erilise mõnuga neid nappe ridu, kus politsei ja pressi suhetele vihjati. „Rootsi meedia paistis juurdlusega viimse üksikasjani kursis olevat ning pealelõunal hakkas prokurör Hertz mõistma, et ta saab info kiiremini kätte, lugedes tabloidide võrguversioone kui oodates majasiseseid infotäiendusi.

Sisu oli mõlemal täpselt sama.“

Sarnast politsei peavalu pressiga mäletan teisestki hiljuti loetud Rootsi krimkast – Leif G. W. Perssoni „Linda mõrva juhtumist“ (kirjastus Varrak). Seal avastas komissar Bäckström lehte lugedes, et ajakirjandus on tema enda juurdluses initsiatiivi üle võtnud. Aga muidu on kaks raamatut väga erinevad – kui „Helikopterirööv“ sobiks oma stiililt ajalehe (krimi)uudiste küljele, siis „Linda mõrva juhtum“ passiks suurepäraselt huumoriküljele. Ehk kui esimesega oled pinget üles kruvinud, võid teisega taas auru välja lasta.

„Helikopteriröövi“ juurde tagasi tulles tuleb tunnistada, et kuigi „mõrvar“ oli raamatu algusest teada ja saagiks saadud SEK-id vist päriselus siiani kadunud, suudab loo lõpp mind tõsiselt üllatada. Ning sõlmib raamatu alguse ja lõpu väga ootamatul moel kokku. Üllatus on seda suurem, et mingil hetkel – nähtavasti Bonnieri konkreetse kirjutamisstiili tõttu – olin ma unustanud, et loen juturaamatut ja mitte ajakirjanduslikku reportaaži. Kindlasti soodustasid õngeminekut ka reaalsed tegevuspaigad, näiteks kaks röövlit ronisid välja autost, mille nad olid parkinud Malmskillnadsgatanile, kohe Mäster Samuelsgatanilt ümber nurga. Või Karlavägenil, kohe Skeppargatanilt ümber nurga, oli kauplus Karla frukt. Nii täpsed kohaviited tekitasid isegi tahtmist Stockholmi linnaplaan sahtlipõhjast välja otsida.

Jäägu plaan pealegi plaaniks, aga üks praktiline soovitus mul tõesti on. Kuna röövi kavandamisega oli seotud paarkümmend inimest ning selle võimaliku ennetamise ja takistamisega ka paras ports politseinikke, siis tasub lugedes nimesid üles märkida, et pidevalt oleks selge pilt, kes on kes.