"Tere, Teile on Telegram!" 8. saade - Inimesed kes arvavad, et Maa on kõigest 10 000 aasta vanune, on rumalad (24)

Dinosauruste fossiilid on väidetavalt Maa peal eksisteerinud juba
miljoneid aastaid aga neid polnud mitte kunagi leitud ega nendest polnud
mitte kunagi räägitud üheski tsivilisatsioonis terve inimkonna ajaloo
jooksul kuni evolutsionistide ja vabamüürlaste renessanssini 19. sajandi
keskel. Miks polnud Ameerika pärismaalased kunagi selliseid avastusi teinud, kuigi nemad elasid nendes piirkondades juba sadu ja tuhandeid aastaid varem?
Ameerika indiaanlaste traditsioonides pole mitte ühtegi sõna ega uskumust
dinosaurustest.

Ja miks polnud enne 19. sajandi keskpaika ka mitte kusagil maailmas
avastatud dinosauruste fossiile?

Maailma entsüklopeedia (World Book Encyclopedia) andmetel ei teadnud enne 19. sajandit mitte keegi, et dinosaurused oleksid eksisteerinud. 19. sajandi lõpus ja 20. sajandi algul avastati tohutul hulgal dinosauruste fossiile ja säilmeid. Miks hakkas inimene järsku selliseid avastusi tegema? Mitte ükski hõim, kultuur ega maa polnud mitte kunagi varem avastanud dinosauruste säilmeid ja järsku hakati neid leidma kõikjal maailmas. Tuleb välja, et väidetavalt on Põhja-Ameerikas, Lõuna-Ameerikas, Euroopas, Aasias, Aafrikas ja kõikjal mujal leitud suuri kogused dinosauruste fossiile, mida varasemalt keegi näinud polnud. Kõik need piirkonnad olid olnud asustatud ja uuritud juba
tuhandeid aastaid, kuid keegi polnud leidnud mitte ühtegi dinosauruste
fossiili?

Paljud väidavad, et kuna dinosauruste fossiilid on radiomeetriliselt
dateeritud kümneid miljoneid aastaid vanaks, on nende ehtsus seega
tõestatud. On aga fakt, et meetod, mida kasutatakse dinosauruste
fossiilide vanuse määramiseks, ei uuri fossiili ennast vaid fosiili ümber
asuvaid kive. Enamus fossiile leitakse maapinna lähedalt ja kui mõni
tänapäeva loom seal sureks, siis kindlasti leiduks paleontolooge, kes
määraks tema vanuseks sama, mis lähedal asuvatel kividel.

Dr Margaret J Helder kirjutab oma raamatus „Completing The Picture” järgmist: „Vanasti avaldas radiomeetria potentsiaal teadlastele väga suurt muljet, sest
mõnede kivide vanust suudeti tuvastada üllatava täpsusega. Nad ei tunne
enam nii. Kuna mitmed arvutused on andnud tulemusteks liiga noore või
liiga vana võrreldes sellega, milliseid tulemusi nad ootasid, on teadlased
nüüd tunnistanud, et vanuse määramise protsessides on palju rohkem
ebatäpsust, kui nad varem oleksid arvanud.

Avalikkus ei tea praktiliselt mitte midagi sellest, et teadlastel on kivimite vanuse määramisel palju segadust ja ebakindlust. Enamus inimesed on arvamusel, et paljud kivid on väga vanad ja eksisteerib tehnoloogia, mis võimaldab täpselt ära
määratleda nende vanuse. Teadlased on aga üha enam aru saanud, et
arvutused, mida masin teeb, ei pruugi öelda meile mitte midagi kivi
tegeliku vanuse kohta.”

„Ahvinimeste” fossiile hakati avastama samal ajal kui dinosauruste fossiile

Evolutsionistid räägivad, et inimene arenes välja ahvisarnasest olendist.
Kokku on registreeritud ca 6500 erinevat ahviliiki ja enamus neist on
välja surnud. Nende välja surnud ahvide pealuud on andnud
evolutsionääridele suured abivahendid oma kujutlusvõimete
praktiseerimiseks. Reastades need pealuud väiksematest suuremaks ja
lisades nende vahele kadunud inimrasside koljusid, on evolutsionäärid
välja käinud stsenaariumi inimevolutsioonist.

Selle stsenaariumi kõige tähtsam roll on antud välja surnud ahviliigile
nimega Australopiteekus (tõlkes „lõunaahv”), mille esimene fossiil
avastati aastal 1925 paleontoloog Raymond Darti poolt. Sellest ajast peale
väidavad evolutsionäärid, et too ahviliik oli inimese sarnane. Kui aga
võrrelda australopiteekuse ja šimpansi skelette, siis ei ole nende vahel
märgata mitte mingisugust erinevust. Maailmakuulsad anatoomid lord Solly
Zuckerman ja professor Charles Oxnard on seda kinnitanud, olles uurinud
Australopiteekuse fossiile 15 aastat ja jõudnud järeldusele, et tegemist
oli tavalise  šimpansi ja orangutangi fossiilidega, kes kindlasti ei käinud
kahel jalal.

Evolutsionääride ainukeseks kaitseks kõigi nende teaduslike faktide vastu on propaganda.

Inimevolutsiooni alusetu stsenaarium surutakse rahvale
peale läbi joonistuste, mis ilmuvad evolutsionääride väljaannetes. Nendelt
joonistustelt me näeme karvaseid olendeid, kus ahvi tunnusjooned on
lihtsalt üle värvitud inimlikumaks, mille eesmärgiks on jätta mulje, et
need poolahv/poolinimesed tõepoolest kunagi eksisteerisid.

Tuleb mõista, et kõikvõimalikud ahvinimeste rekonstruktsioonid on ainuüksi
juba sellepärast väärkujutised, et pealuudest ei ole võimalik aru saada,
millised olid olendi juuksed, nahk, silmad, nina, kõrvad, huuled ja teised
näotunnusjooned. Harwardi ülikooli professor ja antropoloog Ernest Hooton
ütles, et nendel joonistel ja rekonstruktsioonidel pole mitte mingisugust
teaduslikku väärtust.

Lawrence Krauss on maailmakuulus teoreetiline füüsik, kosmoloog ja ateist
ehk teadusismi eestvedaja, kes räägib oma enda sõnadele vastu: „Et
teaduses uusi avastusi teha, tuleb tõestada, et senine teadus on eksinud.
Kui sa oma tõekspidamisi ei testi, siis sa ei õpi kunagi. Teaduses pole
miski absoluutne tõde,” aga ühes teises loengus ütleb Krauss, et inimesed
kes arvavad, et Maa on kõigest 10 000 aasta vanune, on rumalad, sest see
on fakt, et ta on vanem: „See on lihtsalt nonsenss”. Krauss on samuti üks
nendest meestest, kes on korduvalt öelnud: „Evolutsioon on fakt, selle üle
ei vaielda”.