Õnnetused Rummu karjääris panevad muretsema - kui ohutu seal sukeldumine on? (4)

Staažikas sukeldumisinstruktor Egert Kamenik võtab meid vastu Rummu karjäärist mõned kilomeetrid eemal Keilas ja ulatab mulle esimese asjana paberi, millel on pikk nimekiri terviseprobleemidest. „Vaata, kas sul üldse on mõtet edasi Rummu minna,“ ütleb ta naeratades, ent täiesti tõsiselt. Loen pikka nimistut: epilepsia, südamehaigused, kõrgevererõhutõbi... „Kõik korras,“ teatan instruktorile, misjärel võime edasi liikuda sihtkohta. Tegemist on minu esimese sukeldumisega. Loodame, et mitte viimasega.

Tatised prillid

Vette minek toimub karjääri kaldalt, mille ümbrus on küllaltki räsitud ilmega - maas vedeleb kasutatud preservatiiv, mis annab märku, et siin ei käida ainult sukeldumas. Instruktor tutvustab ümbrust ja selgitab, mis meid veealuses maailmas ees ootab – kunagise kaevanduse varemed, kalad. Mitte midagi väga ohtlikku.

„Nähtavus vees viis kuni kümme meetrit,“ hindab Egert ja tõstab autost maha minule määratud sukeldumisvarustuse: kalipso, kapuuts, saapad, prillid, lestad ja ujumisvest, millele kinnitatakse hapnikuballoon. 

Ta tutvustab üksikasjalikult milleks varustus on vajalik ja kuidas kasutada. „Selleks, et prillid vee all uduseks ei läheks, tuleb sinna sisse määrida spetsiaalset lahust, aga sama hästi toimib ka sinu endale sülg,“ õpetab ta. 

Loomulikult tuleb enne vette minekut allkirjastada ka kolm lehekülge pabereid, mis kinnitavad, et sa mõistad sukeldumisega kaasnevaid riske, oled saanud piisava instruktaaži ja su tervislik seisund on piisavalt hea. See võtab seest kergelt kõhedaks - esimest korda mõtlen võimalusele, et midagi saab valesti minna.

Raske maal, kerge vees

Kalipso istub mulle kui valatult, mis omakorda tähendab, et selle selga vedamine on paras pähkel. „Nii paras,“ kiidab instruktor veel kõrvalt. Istub küll, aga tunnen ennast nagu soolika sisse topitud vorstipuder. Rahustan ennast teadmisega, et kuuldavasti on märg kalipso oluliselt mugavam. Samuti ei olevat hapnikuballoon vees nõnda raske. Viimasena lähevad jalga sinised lestad ja olen valmis tundmatus kohas vette hüppama. 

See näeb välja umbes nii, et reporter kükitab veeäärsel kivil nagu ülekaaluline part, raske balloon seljas, hirm nahavahel ning kiigutab ennast seal kuniks valju plärtsatusega vette lendab. Õnneks võtab instruktor mu avasüli vees vastu, misjärel kontrollime koos, et kogu varustus töötaks. Ja algabki sukeldumine.

Rummu karjääri vesi on äraütlemata selge. Kõigest mõned meetrid eemal paistab juba esimene varemetes hoone, mille katusel ilutseb puidust taburet. Sellele on asetuatud paar kruusi ning ka veinipudel. Samuti vedeleb seal üksik vankriratas ja muud sodi.

Egert hoiab terve see aeg kinni minu hapnikuballooni küljes olevast sangas ja suunab mind, et liiguksin ohutult edasi sügavusse. Üks meeter, kaks meetrit, kolm meetrit - tunnen, kuidas rõhk juba mõjub mulle ja kõrvadel hakkab valus. Sukeldumise juures on tähtis protseduur kõrvade tasakaalustamine. See näeb välja nõnda, et surud oma nina ja suu kinni ning püüad välja hingata, et vähendada vee rõhku kõrva trumminahale. Enam-vähem see ka toimib. 

Ninast veri väljas

Veealune maailm on äraütlemata kaunis - päikesevalgus kumab läbi helesinise vee ning valgustab meie teed. Ujume ühe vareme juurest teiseni uudistades meie ümber avarduvat maagilist maailma, kui ühtäkki tunnen - probleem!

Mu ujumislest hakkab paremast jalast ära tulema. Annan Egertile toimuvast kätega märku ning üheskoos saame lesta ka jalga tagas, ent kogu see sagimine on mu hingeldama ajanud. 

Õhuvoolik, mida kramplikult hammaste vahel hoian muutub ühtäkki vastikuks. Tekib vastupandamatu soov pinnale ujuda. Samal ajal mõtlen sellele, et olen 3-4 meetri sügavusell ning see sama plastikust toru on mu ainus viis elus püsida. 

Instruktor annab käega märku, et ma maha rahuneksin ning hingaks sisse-välja. Võtan tema nõu kuulda, hingamine normaliseerub, ärevus kaob ja liigume edasi. 

Veidikese aja pärast ujume pinnale. Suur on mu ehmatus, kui näen. et mu ninast tuleb verd. Tõsi küll mitte palju. Instruktor rahustab: seda tuleb vahel ette, pole midagi hullu. Loputan ujumisprillid veresogasest veest puhtaks ning läheb edasi.

Teeme veel instruktoriga väikese veealuse ringi lootuses kalu näha, kuid kalad meid näha ei taha. Liigume välja. Vees olime hinnanguliselt 15-20 minutit, mis on tavapärane aeg proovisukeldumisel. 

Egert kiidab mu sooritust. Ise tunnen, et päris hea on kaldal seista – väga kindel. Kõrvad on loomulikult lukus ja tuikavad, ent see pidi normaalne olema ja mööduma päevaga. Tõepoolest, järgneva päeva hommikuks ongi kõrvadega kõik hästi. Kuid sellegi poolest jääb veealune keskkond minu jaoks rohkem võõras, kui esialgu mõtlesin. Lähiajal plaani tagasi minna pole. Tõsi, ohtlik võib proovisukeldumine olla vaid juhul, kui sind tabab mõni terviserike või korralik paanikahoog.

Rummus toimunud õnnetused

 Rummu karjääris sukeldumine on avalikkuse tähelepanu pälvinud tänu kahele vahejuhtumile, millest üks leidis aset käesoleva aasta 27. mail, teine 22. juulil. Delfi andmetel põhjustas neist esimese 44-aastast sukeldujat tabanud insult, teisel juhul kahtlustas proovisukeldumist läbi viinud instruktor paanikahäiret. 

Kas sukeldumine on eluohtlik?

„Rohkem vigastusi tuleb ette ka metsajooksul. Statistika on tegelikult hästi hea, ma ei saa toetuda küll faktidele, kuid millalgi ma lugesin, et sukeldumine on üks ohutumaid hobisid üldse,“ räägib üheksa aastase staažiga sukeldumisinstruktor Egert Kamenik, kellel on selja taga umbes 2000 sukeldumist. 

„Väga raske on midagi öelda nende juhtumite kohta, kuni informatsiooni pole. Mina seal kohapeal polnud. Aga nagu sa nägid, ujusime siin ja veepind on kohe pea kohal,“ räägib Kamenik. 

22. juulil oli instruktori rollis Kameniku kolleeg, kes praegu koolitusi ei tee, sest on toimunust šokis. „Inimene on üle kahekümne aasta teinud seda tööd ja tal pole eales ühtegi säärast asja juhtunud,“ teab Kamenik, kelle sõnul näitab praktika, et õnnetused kipuvad juhtuma kogenud sukeldujatega, kellel kaob ohutaju, mis algajatel on väga tugev.