PÕRGUKUUMUS: Telestuudio prožektorite all on raske, aga saade tuleb ära teha.Foto: Keit Paju
Inimesed
9. august 2017, 04:00

Saatejuhid meenutavad "Eesti mängu" seitsme aasta eredamaid hetki.

Gaute Kivistik: "Ma vaatan "Eesti mängus" Anne Veskile otsa ja pähe ei tule, mis ta nimi on!" (4)

„Huvitav on see, et ma võin mõnikord inimesele otsa vaadata ja ta nime ära unustada. Ma vaatan Anne Veskile otsa ja pähe ei tule, mis ta nimi on! Ma ju tean, kes ta on, aga näed, ei tule pähe. See on täiesti kummaline, mis stiilis aju sel hetkel töötab,“ heidab saatejuht Gaute Kivistik veidi valgust saate „Eesti mäng“ valmimisele.

Mälumängusaade „Eesti mäng“ saab augustiga läbi, juba on salvestatud ka seitsmenda hooaja finaalsaade. See on viimastel nädalatel olnud Eesti vaadatuim telesaade: keskelt läbi vaatab seda suveõhtutel ligi 100 000 inimest. Gaute arvates peitub saate edu saladus kehvas suveilmas.

Kivistiku sõnul oli täna lõpp-punkti saanud mälumängu seitsmes hooaeg edukas ja möödus kergemalt, kui mõnel varasemal aastal.

Lahutamatu saatetandem Gaute Kivistik ja Jaana Heeringson on ühes lõbusate saatekülalistega suvistel õhtutel televaatajate meelt lahutanud juba seitse aastat ja selle ajaga on kogunenud huvitavaid mälestusi.

Näiteks on sageli juhtunud, et saatekülaline jätab viimasel hetkel salvestusele tulemata. Siis tuleb ruttu leida talle asendaja. „Kui televaatajad märkavad, et näe, üks või teine teleinimene on saatesse tulnud, siis on selle taga alati see, kes on koridori pealt kätte saadud ega ole piisavalt kiiresti eest ära jooksnud – võetakse kinni ja pannakse saatesse,“ jutustas Gaute.

Kuigi telerist vaadates tundub mäng kerge ja lihtsalt kulgev, on juhtunud ka seda, pooletunnist saadet on mängitud juba tund aega, aga lõppu ei paistagi. „Kui esimesed hooajad algasid, siis väga ladusalt see asi veel ei töötanud, me harjutasime alles. Kord olid saates põllumehed, kes veeretasid täringuga kogu aeg ühtesid. Ja vastasid kogu aeg valesti. Aga saade peab ju 28–30 minuti sisse ära mahtuma! Me olime juba tund aega mänginud, kuid ikka koos selle seltskonnaga teisel või kolmandal astmel. Higi jooksis, 36 kraadi palavust, mõtlesime, et mis me siis teeme? Midagi teha ei ole, sammugi edasi ei saa!“ naeris Gaute juhtunut meenutades.

Jaanale tulevad meelde aga põhiliselt apsakad, mis saadet tehes ikka  juhtuvad. „Algusaastatel oli hästi palav ja inimesed said tupsutamiseks paberrätikud. Saade oli juba käima läinud ja mingi hetk ma märkasin, et ühel noormehel oli nägu paberitükke täis! Aga et režissöör ei teinud mingit katkestust ka, siis võttis see fookuse mängult ära. Gaute oli hädas keskendumisega – temas tekitas see tunde, et tahaks kuidagi aidata,“ itsitas ta.

Küsimused saatejuhtidele meelde ei jää

Saatejuhtide sõnul võib aga saadet juhtides juhtuda ka seda, et saate lõppedes ei tule meelde ühtegi küsimust, mis saates küsitud sai. Või isegi seda, kes saates üldse käis. „Ma just Gautega täna arutasin seda, et ju ehk oleme seitsme aastaga siis nii vanaks jäänud. Alguses jäid meelde inimeste nimed, kes mängisid, aga nüüd on isegi sellega raskusi!“ naerab Gaute Kivistiku kaassaatejuht Jaana Heeringson. „Olen vaadanud neid mänge ja mõelnud, et issand jumal, ma ei mäleta isegi, kes selle mängu võitis! Tahaks midagi meelde jätta, aga aju on saate ajal hoopis teises režiimis. Ei salvesta kõike,“ selgitas Jaana.

Gaute täiendab, et vahel võivad saate salvestamise ajal minna meelest ka täiesti elementaarsed asjad. „Huvitav on see, et ma võin mõnikord inimesele otsa vaadata ja ta nime ära unustada. Üks saade oli nii, et saate külalistel ei olnud nimesilte rinnus. Ma vaatan Anne Veskile otsa ja pähe ei tule, mis ta nimi on! Ma ju tean, kes ta on, aga näed, ei tule pähe. See on täiesti kummaline, mis stiilis see aju sel hetkel töötab,“ naeris ta.

Seitsme aasta jooksul on nii Gaute kui ka Jaana kuulnud tuhandeid küsimusi ja fakte Eesti kohta. Kahjuks pole saatejuhtimise käigus kummalegi meelde jäänud neist mitte ühtegi!

„Ei! Ma võin rahulikult minna jälle sarnasesse mängu ja mitte midagi teada. Ma ei tea, kuidas see tõesti ühest kõrvast sisse ja teisest välja läheb. Kui praegu pandaks mind relvaähvardusel istuma ja öeldaks, et kirjuta kas või mõni küsimus üles, mis oli just lõppenud mängus, siis ma arvan, et võib-olla ühe äkki suudaks välja mõelda, rohkem aga küll mitte. Enda harimise mõttes pole saatest nagu väga palju kasu,“ naeris Gaute.

„Tol hetkel mõtled küll, et oh, kui huvitav fakt. Aga lähed kohe edasi ja sinna ta jääbki. Kindlasti on mäluteadlastel või psühholoogidel see vastus olemas, miks nii. Aga ma arvan, et põhjus peitub selles, et mul on ikkagi hoopis teine ülesanne seal ja seepärast ei jäta midagi ka meelde.“

„Pane viisakamalt riidesse!“

Omamoodi vimka oli saates ka eelmisel nädalal, kui saates käis külas „Vanamehe“ multika autor Mikk Mägi. Nimelt kinkis mees Jaanale „Vanamehe“ stiilis villase vesti ja ütles, et naise napp kleit segab tal keskendumast. „Vanatädi, näed, kudus sulle. Saad natukene viisakamalt riidesse panna,“ sõnas Mägi Jaanale vesti andes.

Juhtunu tekitas televaatajates vastakaid emotsioone: mõni arvas, et tegu oli vahva ja naljaka vahepalaga, teised kurjustasid, et niimoodi naise riietust kommenteerida ei ole kohane. 

Jaana enda arvates oli tegu siiski süütu naljaga. „Ma isegi ei tulnud selle peale, et sellele halvasti vaadata! Mul ongi napid riided, piiri peal mängin, see ongi tahtlik. Selle saate mõte oligi algselt see, et natuke hariv ja mingil määral ka silmailu,“ selgitas ta. „Kui ma võtan kostüümi ära ja meigi maha, siis inimesed ei tunne mind äragi, nii et igapäevaelus on mul lihtne,“ nentis Jaana.

Gaute sõnul on tema jaoks koos viimase saate salvestusega nüüd suur töö tehtud ning saab lõpuks puhkama minna. „Kokkuvõttes on see saade minu jaoks ikkagi selline, et kui see on suve jooksul ära tehtud, on ka suurem osa asju tehtud. Sa pead kogu aeg ikkagi olema kogu selle asja vedav mootor, tirima mängijaid kaasa. Siis on vahel ikka raske, aga inimeste toredus kompenseerib selle!“