Päästja paks nahk kasvab villidest ja paraku ka hukkunutest (1)

Kui üldjuhul liiguvad päästeteenistujad aastatepikku karjääriredelit pidi päästeautost kontorilaua taha, siis Kaarel Langemets on Pirita päästekomandos päästjana töötanud peaaegu Eesti päästeameti algusest saati. Hiljuti sai 18aastaselt juhuslikult päästjaks hakanud Kaarlil täis 22 aastat tööstaaži. Päästeamet tähistab tänavu 25. sünnipäeva.

„Nagu väga paljud teisedki tol ajal, sattusin minagi päästesse juhuslikult,“ ütleb Pirita päästekomando meeskonnavanem Kaarel Langemets. Ta otsis kooli lõpetanuna suveks tööd ja leidis selle sisekaitseakadeemias töötava ema sõbranna kaudu. „Võtsin seda ajutise töökohana. Mõtlesin, et ehk pool aastat olen,“ ei osanud Kaarel toona arvata, et sellest saab tema kutsumus. Tööle tuli ta nii-öelda tänavalt, ilma igasuguse ettevalmistuseta. Kuu aega kestnud algväljaõppe korraldati kohapeal.

„Tänapäeval ei saa enam tänavalt tulla,“ ütleb ta ja täpsustab kohe: „Tegelikult võib tulla küll, aga siis ei saa kohe tööle panna.“ Praegugi on Kaarli käe all noormees, kes soovib päästjaks saada. „Et ta tohiks üldse autogagi kaasa sõita, pidi endale vabatahtliku päästja kutsetunnistuse tegema.“