Trans-Siberi lood: te ei tohi seda kohvi juua, see on rongirestoranis keelatud – ehk kuidas seal asjad tegelikult käivad? (5)
Vagunisaatjalt saab osta nii snäkke, kiirnuudleid, juua (vett, karastusjooke, teed, kohvi) kui ka ajakirju ja suveniire. Sealsamas on ka kuuma vee automaat, et kiirnuudlitele peale lasta või siis teed-kohvi teha.
Aga keskendun selles blogipostituses pigem Trans-Siberi restoranile. Mulle väga meeldib hommikusööki ja kohvi nautida ning raamatut lugeda. Nii ma siis oma esimesel hommikul võtsingi suuna viis vagunit tagasi restorani. See oli tühi, ainult töötajad.
Astusin leti äärde, kuid mitu seal olnud naist suunasid mind istuma. Lubasid menüü lauda tuua. Okei, see on võrdlemisi üllatav. Lehitsesin menüüd ja no mida hindu! Kahju, et mul ei õnnestunud pilti teha. Tegelikult, ütleme, et kusagil Tallinna söögikohas ma poleks selliste hindade peale kulmu kergitanud, aga keset Venemaa avarusi tundusid umbes 7 eurost algavad korralikud söögid hiigelkallid. Aga no ega ma ei tahtnudki hommikul liialt palju süüa. Ikka kohvi ja väikest hommikusööki. Tellisin kohvi (palusin, et see ei oleks mingil juhul see lahustuv 3 in 1 kohv) ja saiakese. See kohv, mis toodi, oli miniatuurne. Espressotassis tavaline kohv. Kuna seda oli vähe, siis tellisin teise kohvi veel. Minu arve oli üle 500 rubla ehk üle 7 euro kahe üliväikese kohvi ja mitte kuigi hea saiakese eest. Sealjuures põhiraha kulus kohvile – selle hinnaks selgus olevat umbes 220 rubla.
Järgmisel hommikul läksin taas restoranivagunisse. Süüa ma seal võin, aga kallist kohvi küll ei raatsi osta. Või noh, teoorias ma võiksin kulutada 220 rubla kohvile, kui see oleks hea. Palusin seekord keeta endale putru ja 3 in 1 kohvi. Seepeale kukkus sõitlema üks naistest, et ei, meie ei paku seda kohvi siin, ei tohi! Imestasin ma siis, et miks ometi, ma ju söön ka. Naine jäi endale kindlaks, mille peale ma minema kõndisin. 10 minuti pärast tõttas minu kupeesse aga teine proua, kes pooleldi pahaselt ja pooleldi imestunult küsis, kuhu ma läksin, ma ju tellisin putru. Ütlesin, et mul ei lubatud selle kohvivalikuga sinna jääda, nii et ma ei soovinud midagi. Tema veenis ikka mind tagasi tulema. Ütlesin, et võtan selle pudru vaid siis, kui ma tohin enda 3 in 1 kohviga tulla – olin selle juba ostnud. Ta lubas. Niisiis lõppude lõpuks serveeris mulle putru seesama naine, kes nõudis, et ma ostaksin kallist ja halba kohvi.
Järgmisel hommikul ma enam restoranivagunisse ei läinud.
Lisaks kahele eelnevale ostuvõimalusele saab peatustes ka head-paremat osta. Kõik hinnad olid täiesti mõistlikud ja valik hea, kui välja arvata Novosibirski rongijaam. No seal olid kõik asjad keskmisest kallimad.
Aga nälga sellel trassil kindlasti ei jää.
Kommentaarid