Raivo E. Tammel Ironman naeratusega läbitud: „Minu süda on nüüd triatlonile antud!“ (1)

Jooksudistantsil läks Raivo, kel jagus energiat jutustamisekski, mõne korra kiirkõnnile üle. Treeneri soovitusel. „Ain-Alar Juhanson ütles, et ülesmäge tohib kõndida, et ei ole mõtet suruda joosta, sest siin on sellised tõusud ja ajaliselt pole eriti vahet, kas jooksed või teed kiirkõndi, “ ütleb näitleja.

Ühtlasi sai ta kõndimise ajal hinge tõmmata ning sestap oli ka pärast finišijoone ületamist võimeline hingeldamata vasakule ja paremale intervjuusid jagama. Nagu polekski selja taga 1,9 kilomeetrit ujumist, 90 kilomeetrit rattasõitu ja 21,1 kilomeetrit jooksu.

Ujumine osutus parajaks katsumuseks

„Ujumine oli päris jõhker,“ tunnistab Raivo, et triatlonipäeva vallatu ilm kruvis katsumust kangemaks.

„Saare taga oli jube laine! Ma ei ole kunagi sellises laines ujunud. Alati ujusin Männiku karjääris, kus on peegelsile vesi. Kui siin treeninglaagris olime, tegin kaks trenni ümber saare – rõõmustasin, et järv on ka sile. Aga täna oli see päris pöörane!“

Peale kiusliku järve valmistas Raivole peavalu ka rattakett, mis esimese käiguvahetusega jupsima hakkas. Selle pusis Raivo sõidu ajal ise korda ning möönab, et hullu ajakaotust see viperus kaasa ei toonud.

Mõtet, et saadaks kogu triatloni kuu peale ja tuleks rajalt maha, ei lasknud näitlejast triatleet pähegi. „Ma ei ole poolelijätja,“ lausub ta.

„Kui on juba alustatud, tuleb lõpuni teha.“

Mehe erakordset järjekindlust kiidab ka tema abikaasa Helena Merzin-Tamm, kes koos kaheaastase pojaga triatlonile kaasa elas. „Kui ta teab, et on vaja neli tundi trenni teha, siis ta teebki neli tundi – ei ole nii, et teeks kolm ja pool. Ta on uskumatult kohusetundlik: oma sünnipäevalgi oli tal päevakavva pandud kolm kilomeetrit ratast ning ta sõitiski. Pole midagi, et ah, mul on sünnipäev ja ma ei viitsi,“ kirjeldab Helena ning lisab naerdes: „Trenni õhutasin ma Raivot tegema küll, aga triatloni, ausalt öeldes, küll ei soovitanud. Algul ehmatasin ära, sest aeg oli ju lühike, ta hakkas alles jaanuaris trenni tegema. Aga ta on ikka jube tubli!“

Peaasi, et finišis lääbakil maas ei oleks

„Arvan, et eks mu treenitus ole ka selline, et saan seda võistlust nautida,“ tunnistab jaanuaris treeningutega alustanud ja nüüdseks oma kehakaalust 16 kilogrammi kaotanud Raivo rahulolevalt muheledes.

„Kehakaal langeb veel, kogu aeg langeb! Ning mis intervjuudesse puutub, siis see oligi minu soov, et jaksaksin pärast finišit intervjuusid anda. Olen iga võistluse järel suutnud intervjuusid anda ning lootsin, et oleks tore jaksata ka pärast Otepää Ironmani seda teha. Mõtlesin, et siis on kõik hästi, kui ma ei ole Ironmani järel lääbakil maas.“ Vastupidi pelutavale lääbakil-maas-olekule pakkus Raivo finišijoont ületades hoopis muud pilti: käed võidukalt taeva poole ja näol helendamas siiras võidurõõm.

Oli ka põhjust: Raivo kulutas 1,9 kilomeetri ujumiseks 46 minutit ja 24 sekundit, 90 kilomeetri rattasõiduks 3 tundi ja 32 minutit ja 21,1 kilomeetri jooksmiseks 2 tundi ja 18 minutit. „Minu süda on nüüd triatlonile antud,“ kinnitab Raivo, kes juba finišis hüüdis, et andis spordile sõrme ning see võttis sõrmuse takkapihta.

„Juba registreerisin end 20. augusti Grand Fondole – 230 kilomeetrit Tallinnast Tartusse rattaga! Nii et homme jälle trenni!“