ARVUSTUS "Ismaeli vaimud" – hullud inimesed hullus maailmas

Prantslase Arnaud Desplechini lavastatud draama peategelane on keskealine režissöör Ismael Vuillard (Mathieu Amalric), kel parajasti käsil film oma venna isikul põhinevast ebatavalisest diplomaadist. Koos oma äia, endise kuulsa filmilavastaja Henri Bloomiga (László Szabó) leinab Ismael endiselt oma rohkem kui 20 aastat tagasi kadunud naist Carlottat. Leinaga segunevad teadmatus (surnukeha pole ju leitud) ja enesesüüdistamine (miks neiu ikkagi ootamatult kodunt lahkus – kas mehed ei hoidnud teda hästi?), mis ei lase Carlotta mälestuse haardest vabaneda.

Ismael on viimaks kohanud naist, kellega seada sisse ühine elu – Sylviat (Charlotte Gainsbourg). Kuigi ta näeb endiselt luupainajaid, mõjub Sylvia mehele hästi. Ent ühel ilusal suvepäeval pöörab nende mõlema elu pea peale Carlotta (Marion Cotillard), kes, nagu selgub, on elusamast elusam ning ootab, et mees ta pärast pikka ja kurvalt lõppenud maailmarännakut avasüli tagasi võtaks. Välja hakkab kooruma tõde Carlotta tegelike suhete kohta Ismaeli ja oma isaga.

Tõelised prantsuse kinodiivad Gainsbourg ja Cotillard mängivad kaks Ismaeli jaoks tähtsat ja täiesti vastandlikku naist – malbe ja vaimse Sylvia ning metsiku ja mõtlematu Carlotta – suurepäraselt välja. Ka Amalric, kes võiks vaatajale olla tuttav Bondi-filmi „007: Veidi lohutust” kurjamina ning Spielbergi „Münchenist”, on ekspressiivse ja ebastabiilse peakangelase ossa õnnestunud valik, tekitades saalis istujas kohati judinaid.

Huvitav, kui palju on Ismaeli tegelaskujus režissööri ennast, jäin mõtlema, kui lugesin pärast filmi vaatamist, et Desplechin on samuti pärit väikelinnast Roubaix’st, mida linateos näitab Ismaeli mõtetes üsna masendavates toonides. Kui juba paralleele tuua, siis Despechin on lähedane oma venna Fabrice’iga, kes on mitmes tema filmis näidelnud, ning vennad mängivad tähtsat rolli ka Sylvia jaoks, kes on hoolitsenud oma puudega venna kui oma lapse eest, ning Ismaeli jaoks, kes vennast filmi teeb.

Tegelikult näebki vaataja paralleelselt justkui kahte filmi, lisaks põhiliinile ka Ismaeli vändatavat linalugu. See tekitab esimestel minutitel segadust: kas ekraanil jookseb ikka õige film ja kuidas need tegelased kõik omavahel seotud on? Igatahes on „Ismaeli vaimud” kõike muud kui etteaimatav ja ootuspärane linalugu – seda peangi isiklikult mittehollywoodi filmide suurimaks trumbiks.

Samas, sõltub kindlasti vaatajast, aga vähemalt minul see film hinge kriipima ei jäänud. Oleksin oodanud, et nende elusaatused lähevad rohkem korda. Et film poeb emotsionaalselt rohkem naha alla. Karakterid võivad jääda kaugeks, liiga vastuoluliseks. Ometi on just seetõttu tegu niivõrd huvitava, kummastava ja ootamatu filmiga. Pisarat ei pea poetama. Puhtalt intellektuaalne nauding.

Põhiline iva, mida endaga saalist kaasa võtta? Minu jaoks oli see tõik, et püsimatud inimesed, kellele jääbki mõistatuseks, mida nad elult tahavad, võivad ennast ümbritsevatele palju haiget teha ja neid sõna otseses mõttes hulluks ajada. Ja muidugi moraal, et mineviku varjudesse ei tohi kogu eluks takerduda ja kui tekib võimalus, tuleb neil lasta minna. Kohati on tunne, nagu polekski Carlotta päris, vaid tegelaskujude peas möllavate minevikupainete allegooria.

Kokkuvõttes: kindlasti saab vaataja võrreldes eelnevatega üsna teistsuguse filmielamuse.