Inimesed

1967. aasta augustis Eestit tabanud torm laastas nagu ei kunagi varem ega ka hiljem

SAJANDI TORM: kuidas kaunis pühapäev muutus tõeliseks õuduseks! (9)

LISA KOMMENTAAR

p. 7. august 2017 20:51
Mäletan et kusagil peale lõunat sõitsin Piritalt laevaga linna,kapten otsustas et hoolimata tugevast tuulest on piletid siiski müüdud ja sõidame välja ,kohe kui muuli varjust välja saime läks jamaks.Keegi ei osanud oodata et nii hullusti loopima hakkab.Kõik reisijad käisid üle reelingu oksendamas peale minu ja ühe Terje nimelise tüdruku.Olin siis 10 aastane ja laevakese nimi oli Morjak-üks igavene vana pann.
Veteran meenutab. 7. august 2017 18:32
Aastal 1967 olime Minskis võistlustel, Eesti oli saanud juba mitu medalit kergejõustikus ja vabal päeval lõõgastusime Minski "mere" ääres (oli ehk 06.08.) ja kui tunti huvi, et kes ja kust oleme-tuleme, siis räägiti suure õhinaga poistele, et kas juba teate mis teil seal Eesti NSV-s toimus. Sõnad olid märksa õudsamad kui ise nägime tormi laastamise tagajärgi! Nii oli see 50 aastat tagasi.
Ja-jah 6. august 2017 11:40
1967. aasta augustis Eestit tabanud torm laastas nagu ei kunagi varem ega ka hiljem....olin siis 15 aastane ja mäletan, õudne see oli aga hullem oli 2010.a. augustitorm Eestis, kus torm lennutas kirikul tornikiivri. Ehk siis 1967 ei olnud nii hull kui 2010
.... 5. august 2017 18:01
olin toona vaid 4 aastane ja ei mäleta suurt midagi, üksikuid pildikesi vaid eri aegadest. Elan väikese linnapargi servas, kuid seda ei mäleta, kas ka siis pargis puid murdus - on neid puid murdunud läbi aegade, ka hiljuti, vana park. Kuid mälupilt on sellest, kui isaga sai sõidetud Lõuna-Eestisse vanavanemate juurde suvepuhkust veetma. Pikk reis, eriti selles eas, paarsada kilomeetrit ikkagi. Ja teeveeres on metsad maas, pikalt ja järjest, lapselegi oli see kole vaatepilt, mis sellisena mällu jäi. Kas see oli just 67.aasta mälestus või oli juba järgmine aasta, vaat seda muidugi ei tea - ega need metsad olid maas ikka mõni aeg, sellised tööd ei edenenud kiiresti toona.
viljandlane 5. august 2017 14:33
Mäletan seda tormi õige häguselt,sest olin sellises eas,kus väga maailma asjadest veel aru ei saanud ja ega meie naabruses olnudki mingeid suuri puid,mis oleksid murdunud.Tormikahjude likvideerimine kestis veel aastaid,kuna tehnika oli vastav,ehk seda tänapäeva mõistes polnudki.Aastaid hiljem rääkis üks metsamees,kuidas neid oli talvel saadetud kahjustusi likvideerima-šehvluse korras nagu.Olevat olnud suurte kuuskedega tuulemurd.Et tuul peale ei käiks,istuti lõunaajal sellise mahamurdunud kuuse juurestiku varjus.Keegi oli teiste teadmata puu kännust lahti lõiganud ja juurestiku varjus tehtav lõke sulatas mingil moel maapinna nende juurte ümbert ning känd vajus hooga tagasi ,mattes mõned mehed enda alla.Kas see sada protsenti tõele vastab-ei tea,kuid nõnda see mees mulle pajatas.
urve 5. august 2017 09:52
5.augustil .1967 oli minul ja mu tulevasel mehel oli ilus ja õnnelik pulm ,päev oli igati kaunis ja millestki ei saanud aru ,et selline kohutav torm on tulekul aga kahe päeva pärast oli õuduste unenägu ,meil oli ikka päris õudne tunne juba jõdsime mõelda ,kas siis siin meie õnn lõpepki aga ror läks mööda ja õnnelik pereele hakkas pita ja kestis 46.a . seni kuni surm meid lahutas ,täna 5.augustil 2017.a. oleks olnud kuld pulm aga saatus tahtis teisiti ,vat siis sellised mälestused on mul sellest tormist
ja 5. august 2017 08:54
kui algas tugevam tuul, tuli rumal mõte minna merd vaatama. Mina, abikaasa ja kaks meie sõpra. Kui jõudsime kloogaranna mere juurde ja nägime, et lained on kuskil paari meetri kõrgused, tuul muutus tormiks, andsime jalgadele valu. Kohe kui olime saanud restorani juurest asuvast sillas, viis vesi selle minema. Siis lendas restorani katus ja puud hakkasid murduma. Me oleks jooksmisest vist võistlustel medali kiiruse eest saanud. Puud kukkusid ees ja taga, koduni oli kilomeeter, isegi ei tea kuidas me õnnega pääsesime. Ja siis see algas, puud niitis maha nagu vikatiga,suur kask hoovis kukkus ümber, teise suutis abikaasa päästa, sidudes jämeda kõiega maja trepi katuse konksu külge. Kõigutas aga alles jäi. Karjamaal olid männid nagu laotud. Kui kõik hommikuks läbi sai, oli majast väljasaamisega probleeme, aga hakkama saime. Muidugi ei olnud mingit liiklust, teel puud maas, rongid ka ei sõitnud.
Aga rahvas kogunes ja veomasinaga, koos tööriistadega -saed, kirved hakkasime kõik teid puhastama. Ega sellist kogemust enam näha ei tahaks.
Mädanik 5. august 2017 06:54
Moodsat metsatehnikat nappis ja suurem osa tööst tuli teha käsitsi. Paljude ettevõtete töötajad saadeti šefluse korras metsatöödele.
Täna näitaks sellise käsu peale keskmist sõrme kui pole makstud.
Mart 5. august 2017 09:02
Mina ei näitaks sõrme ja läheks vajadusel appi.1967 august olin 8 aastane ja mäletan tormipäeva.