Seitse aastat „Eesti mängu“ juhtinud Gaute Kivistik: ükskord suutsin saate ajal isegi Anne Veski nime ära unustada! (16)

Kivistiku sõnul oli täna lõpp-punkti saanud mälumängu seitsmes hooaeg edukas ning möödus kergemalt, kui mõnel varasemal aastal.

„On olnud palju rängemaid hooaegu tehnilises mõttes, et stuudios ei olnud kunagi rohkem kui 26-27 kraadi sooja, see oli paras. Ma mäletan ikka 37- kraadiseid ja veel üle selle temperatuure. Seega seekord oli kerge teha,“ rääkis Gaute.

„Inimesed on kuidagi muutunud lõbusamaks ja lahtisemaks ka. Nad oskavad vastata rohkem kui varasematel aastatel. Ma ei tea, kas see on sellest, et küsimused on kergemad või on inimesed targemad. Aga jääme ikka selle juurde, et inimesed on targemad,“ naeris ta.

Eestimaine mälumäng on viimastel nädalatel olnud Eesti vaadatuim telesaade: keskelt läbi vaatab seda suveõhtutel ligi 100 000 inimest. Gaute arvates peitub saate edu saladus kehvas suveilmas.

„See et ta on nüüd viimastel nädalatel kõige vaadatum, seda on varem ka juhtunud. See on ikkagi mängijate teene ja peaasi ikka ilma teene ja selle kellaaja teene. Mina teen seda ühtemoodi ju kogu aeg, ei hakka ei paremini ega halvemini ka tegema,“ muheles ta.

Rutiin veel ei kimbuta

„Eesti mäng“ on suviti ETV eetris olnud juba seitse aastat järjest. Igasuviselt saadet teha võib nii mõnelegi inimesele tüütuks muutuda. Kuid nii Gaute kui tema särav assistent Jaana nõustuvad ühest suust, et nendele saadet ikkagi teha meeldib ning rutiini veel peale tulnud ei ole.

„Õnneks on ju kümme kuud, kus ei ole midagi sellist. „Eesti mängu“ võtted on ju vaid korraks, me salvestame kokku saadet kolme nädala jooksul seitsmel päeval. Mul on ikkagi kahjuks meelest ära läinud, mis seal alguses toimus. Kui sa oled ikkagi iga nädal aasta ringselt, siis muidugi jääks meelde, aga seitse aastat – see on ju päris palju ju! Päris „Aktuaalne kaamera“ see muidugi ei ole, aga suvel on ju paljud saated puhkusel ja inimestel pole väga midagi vaadata, vihmane ilm ka ja,“ naeris Gaute.

Jaana sõnul on „Eesti mäng“ saanud justkui üheks tema elu osaks ning ta hakkab seda juba kevadest pikisilmi ootama. Kusjuures on saate juhtimine tema jaoks ka motivatsiooniallikaks, et vormis püsida!

„Igal kevadel ma tean, et nüüd tuleb see, siis see motiveerib mind ennast ka vormis hoidma. Mul on seeliku mõõt ees ja ma ei tohi sealt kuidagi välja kasvada. See on nagu iga-aastane ootus pigem. Rutiini ei teki, võib tekkida väsimus, kui on neli päeva järjest. Aga kui see saab läbi, tekib küsimus, et mis ma siis homme teen? Kuidagi teletöö on hoopis teistmoodi. Kui ma ise igapäevaselt töötan finantsmaailmas, siis siin ma teen neli päeva võtteid ja ma tunnen, kuidas mu aju puhkab!“ rääkis naine.

Saate ajal on meelest läinud isegi Anne Veski nimi

Seitsme aasta jooksul, mil saateid tehtud, on ette tulnud nii mõndagi põnevat. Kahjuks ei ole ei Gautel ega Jaanal meelde jäänud palju lugusid, mida tagantjärele meenutada. Saatejuhtide sõnul on saadet juhtides aju täiesti teisel lainel – seega võib juhtuda ka seda, et saate lõppedes ei tule meelde ühtegi küsimust, mis saates küsitud sai, või isegi seda, kes saates üldse käis.

„Ma just Gautega täna arutasin seda, et ehk oleme seitsme aastaga siis nii vanaks jäänud. Alguses oli see, et mulle jäi ikka midagi meelde, aga alguses oli kõik minu jaoks uus. Kuid kui saates olla, läheb see info kõik mööda. Esiteks, ma ei kuule täpselt kõike, nüüd on küll tulnud mingid ekraanid, kust ma ka jälgida saan, aga tegelikult mul ei ole mingit monitori küljes ja ma ei kuule, mida räägitakse. Aga alguses jäid meelde inimeste nimed, kes mängisid, aga nüüd on isegi sellega raskusi! Pigem on asi aastatega läinud mäe otsast nagu allapoole. Kuigi aastas on võttepäevi ju ainult kuni kuus-seitse tükki, on ikkagi tekkinud ikkagi mingisugune rutiin või harjumus. See on üks ja sama, inimesed käivad ja neid käib nii palju läbi…Ma üritan meelde jätta, aga nüüd ma olen vaadanud neid mänge ja mõelnud, et issand jumal, ma ei mäleta isegi, kes selle mängu võitis! Nüüd ma suudan rohkem küsimustele kontsentreeruda ja tahaks midagi meelde jätta, aga aju on hoopis teises režiimis saate ajal. Ei salvesta kõike,“ selgitas Jaana.

Gaute sekundeerib, öeldes, et saate juhtimine on justkui omamoodi režiim, milles aju hoopis teistmoodi tööle hakkab. Vahel võivad saate salvestamise ajal minna meelest ka täiesti elementaarsed asjad: nagu näiteks Anne Veski nimi!

„Kui saade läbi on, ega mul on neid neli tükki päevas ja ma ei suuda kunagi meenutada tagantjärgi ühtegi küsimust, mis saates oli,“ nendib Gaute. „Sest saatejuhi situatsioonis töötab aju hoopis teistmoodi. Sa mõtled mingis imelikus sageduses ja näiliselt oled küll rahulik ja rõõmus, aga tegelikult on vaja hästi palju tegeleda kõigega. Huvitav on see, et ma võin mõnikord inimesele otsa vaadata ja ta nime ära unustada! Üks saade oli nii, et saate külalistel ei olnud nimesilte rinnus. Ma vaatasin otsa Anne Veskile ja pähe ei tule, mis ta nimi on! Ma ju tean, kes ta on, aga näed, ei tule pähe, mis on Anne Veski nimi! See on täiesti kummaline, milliseks stiilis see aju sel hetkel töötab,“ naeris ta.

Seitsme aasta jooksul on nii Gaute kui Jaana kuulnud tuhandeid küsimusi ja fakte Eesti kohta. Kahjuks pole saatejuhtimise rütmis kummalegi meelde jäänud neist mitte ühtegi!

„Ei! Ma võin rahulikult minna jälle sarnasesse mängu ja mitte midagi teada. Ma ei tea, kuidas see tõesti läheb ühest silmast sisse, teisest välja. Kui praegu pandaks mind relvaähvardusel istuma ja öeldaks, et kirjuta kasvõi mõni küsimus üles, mis oli just lõppenud mängus, siis ma arvan, et võib-olla ühe äkki suudaks välja mõelda, rohkem aga küll mitte. Enda harimise mõttes pole saatest nagu väga palju kasu,“ naeris Gaute.

„Tol hetkel mõtled küll, et oh, kui huvitav fakt. Aga kohe lähed edasi ja sinna ta jääbki. Kindlasti on mäluteadlastel või psühholoogidel see vastus olemas, miks nii. Aga ma arvan, et põhjus peitub selles, et mul on ikkagi hoopis teine ülesanne seal, millega ma tegelen ja ei tegelegi üldse sellega, et jätaks meelde. Kui õppida, siis on muidugi hoopis teine asi,“ sõnas mees.

Ette on tulnud mitmeid ootamatusi ja apsakaid

Saadet tehes võib muidugi ette tulla üllatusi. Sageli võib juhtuda seda, et mõni saatekülaline viimasel hetkel salvestusele tulemata jätab. Siis tuleb ruttu leida uus külaline ning tavaliselt satub saatesse see, kes telemaja pealt esimesena kätte saadakse.

„Kui televaatajad vaatavad, et näe, üks või teine inimene on televisioonist saatesse tulnud, siis on selle taga olnud alati see, et kes on kätte saadud koridori pealt ja ei ole piisavalt kiiresti eest ära jooksnud, siis on kinni võetud ja saatesse pandud. Mitte, et me kuidagi sokutaksime neilt nimelt. Oma maja inimesed on sunnitud jah ikkagi väga tihti aitama välja,“ jutustas Gaute.

Kuigi telerist vaadates tundub mäng kerge ja lihtsalt kulgev, on aastate jooksul juhtunud ka seda, et 30-minutilist saadet on mängitud juba tund aega ning lõppu ei paistagi!

„Kunagi oli ka see, kui esimesed hooajad algasid, väga ladusalt see asi veel ei töötanud ja me harjutasime alles, olid toredad inimesed saates, põllumehed, kes veeretasid kogu aeg ühtesid. Ja vastasid kogu aeg valesti. Mitte, et nad oleks lollid olnud. Aga kuidagi see juhtus niimoodi. Aga saade peab ju 28-30 minuti sisse ära mahtuma, me olime juba tund aega mänginud ja ikka koos selle seltskonnaga teisel või kolmandal astmel. Higi jooksis, 36 kraadi palavust, mõtlesime, et mis me siis teeme? Midagi teha ei ole, sammugi edasi ei saa!“ naeris Gaute juhtunut meenutades.

Jaanale tuli vahvate juhtumiste kohta küsides meelde põhiliselt apsakaid, mis saadet tehes ikka ette tulema juhtuvad.

„Algusaastatel oli hästi palav ja inimesed said tupsutamiseks paberrätikud. Saade oli juba käima läinud ja mingi hetk ma märkasin, et ühel noormehel oli nägu paberitutakaid täis. Gautel tekitas see tunde, et tahaks kuidagi aidata ometigi. Aga režissöör ei teinud mingit katkestust ka, siis võttis see fookuse täiesti mängult ära. Gaute oli nagu hädas keskendumisega,“ itsitas ta.

Omamaoodi vimka oli saates sees ka eelmisel nädalal, kui saates käis külas „Vanamehe“ multika autor Mikk Mägi, ühes üllatus Jaanale. Nimelt kinkis mees talle „Vanamehe“ stiilis villase vesti, öeldes, et naise napp kleit segab tema keskendumist.

"Mul on siin keskendumise probleemid natukene. Tütreke, et järsku ma kingin sulle sellise vesti. Segad inimestel nagu keskendumist natukene. Vanatädi, näed, kudus sulle. Saad natukene viisakamalt riidesse panna," sõnas Mägi Heeringsonile vesti üle andes.

Juhtunu tekitas televaatajates vastakaid emotsioone: mõni arvas, et tegu oli vahva ja naljaka vahepalaga, teised jällegi kurjustasid, et niimoodi naise riietust kommenteerida ei ole kohane.

Jaana ise juhtunust üldsegi ärritatud ei ole ning tema arvates oli tegu süütu naljaga.

„See oli minu jaoks täiesti süütu nali, ma isegi ei tulnud selle peale, et sellele halvasti vaadata. Mul ongi napid riietused, piiri peal seal mängin, see ongi tahtlik. Selle saate mõte algselt oligi see, et natukene hariv ja mingil määral nagu silmailu. Tegelikult saab seda saadet ju vaadata ilma helita, sest küsimused tulevad ekraanile. Visuaalselt minu eesmärk ei olegi tegelikult seal lobiseda, vaid mul on teatud tsoonid, kus ma liigun,“ selgitas ta.

„Ei, mind see juhtum küll kuidagi ei solvanud, sest mina kui naine olen hoopis midagi muud kui see riietus. Tegelikult, kui ma võtan kostüümi ära ja meigi maha, siis inimesed isegi ei tunne mind ära. Seega igapäevaelus on mul lihtne,“ nentis Jaana.

Selliste juttude varjus tõmmatigi täna mälumängu edukale seitsmendale hooajale kriips alla. Pärast saate lõppu löödi kokku šampanjaklaasid ning nauditi suupisteid. Saate režissöör tänas kõiki vahva hooaja eest ning lubas, et järgmine hooaeg tuleb veelgi parem.

Saatejuhtidele kingiti hea töö eest ning sügist silmas pidades ERRi vihmavarjud.

Gaute sõnul on tema jaoks suur töö nüüd tehtud ning saab minna puhkama.

„Kokkuvõttes on saade minu jaoks ikkagi selline, et kui see on suve jooksul ära tehtud, on nagu suurem osa asju tehtud. Minu jaoks pole kunagi ikkagi ükski saade kerge olnud, just selle temperatuuri faktori tõttu. Sa pead kogu aeg ikkagi olema kogu selle asja vedav mootor, tirima mängijaid kaasa. Siis on vahel ikka raske, aga inimeste toredus kompenseerib seda,“ sõnas ta.