Kui tänapäeva nõiad-vaimuinimesed harrastavad reeglina kultiveeritud kõnepruuki, siis nõukaaja sensitiividel polnud mahti peenutseda – nemad kasutasid sõnu, mida kõik mõistsid
Vigala Sass: kui orgasmipiiril püsida ei oska, siis nõiaks ei saa (30)
„Riist peab kõva olema, muidu ära libahundina hulkuma mine!“ teadis Vigala Sass – tema jaoks oli seksuaalenergia nõiakunstis keskseks liikumapanevaks jõuks. Ühelt poolt ehmatas ravitseja oma ropu suuvärgi ning robustsevõitu seksijuttudega ära nii mõnegi õrnahingelise abisoovija, teisalt oli täielik võltsvagaduse puudumine ka tema suurim võlu.
Vigala Sassil tulid v*tud ja m*nnid üle huulte niisama kergelt, nagu ta oleks rääkinud kartulist ja kaalikast. „Sassile meeldis mahlakas kõnepruuk, no ütleme otse välja: ropendamine,“ tõdeb Eesti esimene tantrist ning kirjanik Ingvar Luhaäär, „aga tema puhul see ei häirinud.“
Kommentaarid