Nõmme kabetreener: "Kabega tegelevatel lastel pole aega minna õue jõlkuma ja pätti tegema." (2)

„Kabe ajab mind vaimustusse,“ tunnistab kabetreener Heinar Jahu (84) kõikvõimalikku kabega seonduvat lauale kuhjates. Kabemängust veel enamgi vaimustuses on Heinar noortest kabetajatest, keda ta Nõmme noortemajas treenib. Heinar toob oma kabelaudu ja -raamatuid täis nahksest portfellist välja pataka valgele paberile prinditud tabeleid. Noorte meistrivõistluste medalivõitjad alates 2000. aastast. „Rohelisega on nõmmelased, valgega on ülejäänud Eesti,“ seletab Heinar. Tabel on roheline. „Võib kiidelda!“

Siiski jääb kabe grand old man tagasihoidlikuks. „See ei ole minu teene, lapsed ise mängivad!“ Ühel turniiril olevat lapsevanem Heinari juurde tulnud ja öelnud, et saab nüüd aru, kui rasket tööd laps teeb. „Kord oli majas Nõmme linnaosa valitsuse haridusosakonna juhataja,“ räägib Heinar. „Uks oli lahti, ta kiikas sisse ja küsis, kas lapsed tulevad ikka vabatahtlikult siia mängima,“ naerab ta. „Kuidas ma siis teistmoodi saaks!“

Heinari sõnul arendab kabemäng iseseisvat tööd ja mõtlemist. Paljud lapsevanemadki on talle öelnud, et pärast kabemänguga alustamist on hinded paranenud. „Ja nendel lastel pole aega minna õue jõlkuma ja pätti tegema - suitsu ja narkootikume,“ seletab Heinar. „Ma ikka koorman neid maksimaalselt!“

Pruun kabeportfell tundub põhjatu. Heinar toob sealt välja kaks raamatut, mis näevad välja nagu pudeneks need iga äkilisema liigutuse peale  tolmuks. Need on 216 aastat vanad Prantsuse kaberaamatud, mille Heinar peagi kabemuuseumisse viia plaanib. „Tegin nende raamatute põhjal lastele treeninguid,“ muigab Heinar. Kui keegi mäletab telesaadet või lauamängu „Targem kui 5B“, siis Heinari mäng oli sarnane. „Mina tegin lastele mängu, kas oled targem, kui prantslane 200 aastat tagasi!“ naerab ta.

Lapsed on targad. Kord pani Heinar noored Nõmme kabetalendid täiskasvanud liikluspolitseinike vastu mängima. „Istuvad siis tähtsad mehed lastega vastamisi kabelaua taga,“ kirjeldab Heinar. „Ma olen neile väga tänulik, et nad tulid, aga õppinud laste vastu ei saa!“ Sellised üritused motiveerivat lapsi. „Lapsel on vaja innustust ja tunnustust ning ma püüan seda neile leida.“

Presidendilt lastekaitsepäeval tunnustusauhinna saamist mainides muutub Heinar ühtäkki tõsiseks. „Ma ei tundnud ennast seal hästi,“ tunnistab ta. „Ma ei olnud seda ära teeninud!“ Heinari tagasihoidlikkusele tuleb vahele segada ja tuletada meelde, et tema käe all õppinud kabetajatest on kasvanud nii maailma- kui ka Euroopa meister ning üle 30 Eesti meistri! Oma pika treenerikarjääri jooksul on ta kabe vastu huvi tekitanud rohkem kui 900 õpilases.

Noori kabehuvilisi on Heinari sõnul erinevate võimetega. Mõni teeb kuu ajaga selliseid edusamme, et saab Eestis medaligi. „Mõni võtab aega, aga on põhjalikum,“ seletab Heinar. „Kuidas selliseid lapsi hoida, et tal ei kaoks ära soov õppida?“ küsib ta. Kabetreener toob näite kahest õest. Juhtus nii, et üks õdedest kaotas oma kolm aastat nooremale õele. „Ja mis siis juhtus? Kadunud!“ žestikuleerib Heinar. Vanemate sõnul jättiski nooremale õele kaotanud tüdruk kabe täielikult maha. „Aga ta pidavat aeg-ajalt ikka salaja mängima,“ teab treener vanemate käest.

Heinari käe all õpib Nõmme noortemajas üks skisofreeniasse haigestunud meesterahvas. Nüüdseks on ta täitnud Eesti meistri kandidaadi normi. „Kiusamist meil ei ole!“ kinnitab Heinar. Nii saab skisofreenik vabalt ka lastega mängida. „Poisid on oma karistuse kabelaua taga kätte saanud,“ muigab ta. „Ka esimese järgu mängijal on selle mehega raske mängida. Nüüd mängib ta juba Malemaja seeria võistlustel.“

Veel on Heinari käe all kabet õppinud kurt. „Muide, kunagi aitasin kurtide klubil korraldada turniiri pimedate vastu!“ meenutab Heinar. „Mis te arvate, kummad võitsid?“ Tuleb välja, et pimedad kabetajad on kõrgemal tasemel kui kurdid. „Pimedad on mänginud ka Nõukogude Liidu meistrivõistlustel,“ teab Heinar rääkida. Kabetaja sõnul olevat kord kaks pimedat omavahel mänginud. „Mis sa siis nii rumala käigu tegid,“ nähvas üks teisele. „Ma ei näinud!“ vastanud teine. Heinar lõkerdab südamest naerda.

Praegu kogub Heinar Jahu koos Nõmme kabeklubiga „Hooandja“ ühisrahastusplatvormil toetust, millega katta noorte kabetajate reis Valgevenesse Euroopa maailmameistrivõistlustele kabes. Nõmme kabeklubist on osalemas 14 noort vanuses 7–12 aastat.

Kuidas kabefanatt presidendil külas käis

Noore kabetaja ema ning Rabarübliku lasteaia õppealajuhataja Piia Aasmäe, kes Heinar Jahu auhinna „Lastega ja lastele“ kandidaadiks üles seadis, kirjeldab humoorikalt kabetaja premeerimisele saabumist.

„Heinar tuli oma pruuni kohvriga, kus tal on tavaliselt kabelaud ja nupud. Turvakontroll lasi ta kenasti läbi. Heinar astus turvamehele ligi ja küsis: „Ehk soovite mu kohvrit kontrollida?” Kui vägisi peale surutakse, siis ei jäänud turvamehel muud üle. Heinar laotas oma kohvri roosiaia sissekäigus laiali. „Näe, siin on kabenupud, siin tass kirjaga „Nõmme – Eesti kabepealinn”; aga te ikka muidu teadsite, et Nõmme on kabepealinn? Siin on kabelauad, šokolaadist kabenupud….” Ja nii ta seal nautis oma hetke. Roosiaias organiseeris ta kohe lauad ja pani rahva mängima,” kirjeldab Piia.

Heinar Jahu kinkis presidendile omakirjutatud kabeõpiku „Üks, kaks ja kabesse”, mis on välja antud samal aastal, kui Kersti Kaljulaid sündis – 1969 –, šokolaadist kabenupud ja tassi.

Heinar Jahu

• Treenerikarjääri jooksul õpetanud üle 900 kabehuvilist, nende seas nii maailmameistrit kui ka Euroopa meistrit.
• Sündinud 1933. aastal Võrumaal Põlgastes.
• Kabega tegi tutvust juba enne kooli, kui isa valmistas talle kabelaua ja -nupud.
• Treeneritööd hakkas Heinar Jahu tegema keskkooli ajal, et koolivõistkonnaga võistlustele minna.
• Hiljem on ta kabet õpetanud Tartus ja Kohtla-Järvel, kuhu perel 1949. aastal pärast küüditajate eest põgenemist õnnestus elama asuda.
• Eesti meistriks tulnud üle 20 korra.
• Viimased aastakümned on ta treeninud Nõmme noori.
• Kogub praegu ühisrahastusplatvormil „Hooandja toetust“, et noored kabetajad Euroopa meistrivõistlustele Valgevenesse saata.