Andrus Vaarik: „Viinajoomine ja seltsielu teatris oli nõukogude ajal üks odavamaid meelelahutusi.“ (37)

„Teatris enam tõesti ei jooda. Linnateatris ei jooda enam üldse mitte. Kui aga Helene Vannari tuli 1996. aastal Noorsooteatrisse ja oli esimest aastat inspitsient, olevat ta seal mõnda aega ringi vaadanud ja öelnud siis, et see on ju õkva joodikute meka,“ meenutab Vaarik Linnateatri kahekümne aasta tagust lõbusat lavavälist elu.

Andrus Vaarik, kes töötas Noorsooteatris aastatel 1982–1993 ning pärast vabakutselise näitleja elu nautimist 2009. aastal koduteatrisse, mis siis juba Linnateatri nime kandis, tagasi pöördus, tõmbab vähimagi vaevata väga selge piiri teatri eilse ja tänase kulissidetaguse elu vahele. Paraku on koos napsutamisega kadunud või kadumas ka etenduste- ja proovidejärgne seltsielu positiivsem pool –  vaimsusest pakatavad vestlused. 

„Üksteisesse süüvimist on praegu hoopis vähem. Minu kogemus ütleb küll, et need olid ja on väga vajalikud koosistumised, millest võib sündida midagi uut ja suurt,“ kinnitab Rakvere teatri kunstiline juht Üllar Saaremäe. „Inimeste mõttemaailm on muutunud materiaalseks. Kõik tormavad kiiresti koju merkantiilsemate asjade maailma. Kurb,“ lisab vabakutseline lavastaja Madis Kalmet.