PEATEGELASED: Esmaspäeval võeti Hiltoni Olympic Casinos üles kasiinostseeni, kus üks peategelastest, Genka, oli riietatud lausa Leopoldi kostüümi. Vasakult: Ago Anderson, Mait Malmsten, Genka.Foto: Stanislav Moškov
Inimesed
14. veebruar 2018, 09:56

Lugu esimest korda avaldatud 3. augustil 2017

„Meil on „Klassikokkutuleku“ filmimiseks ebanormaalselt lühike võtteperiood.“ (5)

„Tahaks magama minna, aga järgmise päeva raskemad kohad ketravad peas. Täna öösel sai heal juhul kolm tundi und täis,“ tunnistab komöödia „Klassikokkutulek“ režissöör René Vilbre. Praegu käivad teise osa võtted ning tööpäevad on kiired ja pikad.

Õhtuleht viskas pilgu peale esmaspäevasele võttele, mida filmitakse Hiltoni Olympic kasiinos. Vilbre ütleb, et oleme tulnud kõige kiiremal päeval. „See võtteperiood on ühe filmi tegemiseks ebanormaalne. Meil on umbes 20 päeva aega ja väga kiire on.“ Õnneks on meeskond aga professionaalne ja teab täpselt, mida teeb. „Mul oli ka prooviaega. See ei ole väga tavaline filmide puhul, et prooviaega on üsna vabalt käes,“ sõnab Vilbre. „Me saime olulised episoodid enne võtete algust ära proovida. Film on võttepaikade, dialoogi ja action’i suhtes keerulisem kui esimene ja saime palju eeltööd enne tehtud.“

Meeskonna võttepäevad on Vilbre sõnul 12tunnised. „Üle 12 tunni ei tohi väga minna, sest siis jookseb juhe kokku.“ Mees tunnistab, et temal režissöörina jääb unetunde väheks ja samuti ei kuku ta ka koju jõudes kohe rammestunult voodisse. Õnneks on üle poole filmi juba lindis. „Täna on üks kiiremaid võttepäevi, sest peame kõik kasiinoepisoodid ära filmima. Meil on koguni kaks tiimi peal,“ räägib Vilbre. „Ühed filmivad detaile ja meie keskendume ainult näitlejatele.“

Populaarse komöödia järg kannab nime „Klassikokkutulek 2: Pulmad ja matused“. Vilbre sõnab, et järje mõte hakkas küpsema siis, kui esimene osa vaatajarekordeid purustas. „Kõigil oli tunne, et peaks seda meelehead publikule juurde pakkuma. Eestis tehakse komöödiaid vähe ja kuna meil selle seltskonnaga nii hästi välja kukkus, polnud mul ega näitlejatel selle vastu midagi, et sama hooga edasi kihutada.“ Režissöör ütleb, et neil olid originaalis taanlaste stsenaariumi kohandamiseks ja muutmiseks üsna vabad käed. „Oleme oma arust läinud üsna teist teed.“

Kas 20päevane võtteperiood on tõesti liiga lühike? Kommunikatsioonijuht Ivo Kallasmaa tõdeb, et tegelikult on see täiesti tavapärane. „Isegi Hollywoodi filme tehakse tavaliselt kõige rohkem 30 päeva.“ Samuti paljastab ta, et filmi eelarve on 400 000 eurot, poole rohkem, kui esimesel osal. 

"Ainult keerulised stseenid ongi!

Vilbre tunnistab, et teist osa tehes on pinge kõrge, sest publikul on kõrged ootused ja esimesest halvemat filmi ei saa ju teha. „Esimese osa puhul ei olnud mingit pinget,“ muigab ta. „Nüüd on vastutus peal, ootused on suuremad ja me püüame neid jõudumööda täita. Mulle tundub, et siiamaani tuleb täitsa hästi välja.“

Vilbre ütleb, et filmis ei ole lihtsaid stseene või episoode. „Kasiino on keeruline, sest me peame mängima läbi kõik kasiinoelemendid, et jätta muljet, et see kõik on suur, rikas, värviline ja ilus. See võtab võhmale.“ Kaks ööd filmiti aga Saaremaa surnuaial. „Lihtsaid hetki ei ole, aga vähemalt töörõõm on suur.“

PILK PEAL: Režissöör René Vilbre ja produtsent Kris Taska piidlevad ekraanilt, kuidas filmile võetu välja näeb. Foto: Stanislav Moškov

„Stopp, aitäh!“ hüüab režissöör René Vilbre võttel, kui purki võetakse stseen sellest, kuidas peategelased kasiinos mängulaua taga istuvad. „Läks! Taust ka liikuma!“ kõlavad käsklused, mis kogu võttemeeskonna tööle panevad. Genka ehk Henry Kõrvits on riietatud Leopoldi kostüümi. Et kasiinosse püstitatud võtteplatsil on üksjagu palav, peab Genka vahepeal kostüümil pea eemaldama, et korralikult hingata saaks. Kogu asja eemalt jälgiva ajakirjaniku otsaesinegi leemendab ja prožektorite valguses, kus näitlejad istuvad, on temperatuur ilmselt veel mitu korda kõrgem. Peategelaste Ago Andersoni, Genka ja Mait Malmsteni kõrval on lauas koha sisse võtnud külalisesinejana rolli tegev Indrek Ojari. „See kaader on tehtud, me teeme nüüd siit Maidu suure plaani samast nurgast!“ hõikab võttegrupi assistent ja saadab kõik oma alguspositsioonidele. „Te olete ilusad ja toredad!“ motiveerib ta näitlejaid, kes juba kella kaheksast hommikul võttel olnud. Päev on pikk ja lõpp on plaanitud kella kaheksaks õhtul. Kokku teeb see 12 tundi intensiivset filmimist.

Kui võiks arvata, et ruumi filmimiseks on maa ja ilm, siis tegelikult on näitlejad ja kaamerameeskond koha sisse võtnud üsna väikesel maalapil, kaamerad piidlevad neid igast suunast ja peade kohal liigub mikrofon, mis tegelaste jutu ka salve võtab. Režissöör Vilbre istub ekraani ees ja vaatab, kuidas kaamerapilt ekraanil välja näeb, vahepeal tõuseb aga pausi ajal püsti ja ringutab kangeid jäsemeid elavaks. Näitlejatest endist pole vähem tähtsad ka taustategelased, kes baarileti ääres istuvad ja juttu ajavad. Nii tekitatakse mulje rahvarohkest kohast.

Vahepeal, kui tehakse duublit, kus Genkat kaadris pole, viskab ta hetkeks diivanile pikali. „See kaader on tehtud, me kolime nüüd teisele poole lauda ja teeme Maidu ja Ago suuna!“ antakse vahepeal teada, mis edasi saab. Võib ju arvata, et näitlejate töö on lihtne ja igavene meelakkumine, kuid kaugel sellest. Filmis arvatavasti umbes 30 sekundit kestva jupikese üles võtmiseks läheb kõvasti rohkem kui tund aega. Ikka igast nurgast ja mitu varianti, et oleks, mille hulgast hiljem valida.

Teises osas satuvad peategelased matustele

 “Kui esimeses filmis seisid tegelased keskeakriisi lävel, siis teises filmis möllatakse juba keskeakriisi põhjas!” kirjeldab Vilbre, mis filmi teises osas juhtuma saab. Peale põhikolmiku – Ago Anderson, Mait Malmsten ja Henry Kõrvits – on seekord ekraanil terve seltskond uus tegelasi, keda kehastavad Tanja Mihhailova-Saar, Indrek Ojari, Kristel Aaslaid, Mariann Treimann ehk Mallukas, Ingrid Margus ja paljud teised.

“Klassikokkutulek 2: Pulmad ja matused” toob kinodesse tagasi kolm kooliaegset sõpra, kes on otsustanud korraldada ägeda poissmeesteõhtu, aga satuvad ootamatult hoopis matustele. Unustamatust klassikokkutulekust on kaks aastat möödas ning kolme lustliku sõbra elus puhuvad uued tuuled. Kuum rokkstaar Toomas (Genka) on lõpuks otsustanud naise võtta, Mardi (Mait Malmsten) abielus on suured jamad ning Andres (Ago Anderson) on naissoole sõja kuulutanud, hakates põhimõtteliseks poissmeheks.

Kuigi tujukad mehepojad on keskeakriisiga leppinud, kestab kirgede torm elumere lainetel endise hooga. Seda, kas laulatus ikka toimub, kes vedru välja viskab, kas Mart päästab oma abielu ning kas Andres saab õnnelikuks, saad teada vaid kinosaalis.

Ago Anderson pidi kaalus juurde võtma, Genka vaagis pikalt osalemist

 Kõige kiiremini andis teise osa filmimisel oma jah-sõna Ago Anderson. „Ma olen elus ka selline kiire jah ütleja mees,“ sõnab Ago. „Mul läks kõige kauem. Ma ikka tükk aega mõtlesin, kas seda on vaja. Ma polnud stsenaariumi ka lugenud ja olen muidu ka üsna busy (hõivatud – toim) mees,“ tunnistab Genka.

Olgu kuidas on – võtted käivad ja kõik mehed on taas paadis. Unustamatust klassikokkutulekust on möödas kaks aastat ning kolme sõbra elus puhuvad uued tuuled. Kuum rokkstaar Toomas, keda Genka kehastab, on otsustanud naise võtta. „Mu tegelane on saanud natuke küpsemaks,“ sõnab räppar. Mait Malmsten ütleb, et tema tegelaskuju Mart teeb endiselt natuke sporti ja elab õnnelikku pereelu. Ago Andersoni karakter Andres on aga otsustanud hakata põhimõtteliseks poissmeheks ja naissoole sõja kuulutanud. „Minu tegelane on habeme ära ajanud ja filmitiim käskis mul kaalus juurde võtta,“ lisab Anderson.

Esimese „Klassikokkutuleku“ edu tuli meestele üllatusena. Ago ütleb, et nad ei tea ka praegu, kas teisest osast samasugune hitt tuleb. „Loodame südamest ja anname endast parima, et tuleks.“ Malmsten lisab, et positiivne ja rõõmus tagasiside oli temalegi üllatus. „Inimesed olid pärast kinost tulekut kuidagi õnnelikud. See andis julguse ka teist osa teha.“ Genka aga usub, et selliste rahvamasside kinnominekut ei oodanud ükski tiimiliige.

Mis tunnetega mehed end aga ise ekraanilt vaatasid? „Mulle ei meeldi üldse endast audiovisuaalseid salvestisi vaadata. Ilmselt vaatan ka seda intervjuud alles tükk aega pärast seda, kui see on ilmunud,“ lausub Genka. „Kuna ma olen hoopis teises elemendis, siis on see minu jaoks natuke imelik. Aga filmi eesmärk polegi panna mind end hästi tundma, vaid Eesti rahvast.“ Mait on enda sõnul aastatega juba leppinud sellega, mida ekraanilt näeb. „Väga suuri üllatusi polnud. Üldiselt tuli rahule jääda, päris tore oli see film.“ Ago muigab, et on end piisavalt palju kõrvalt näinud. „Ma ei loo endale illusioone, et vau, milline mees! Olen, milline olen, mul on paks nahk. Selliseid tüüpe tänavalt, kelle puhul ei pea olema kõik perfektne, on ka kinolinalt tore vaadata.“