Esimest korda Viljandi folgil: kuidas festival mu ära kodustas

Teekonna Viljandisse võtsin ette reede õhtul, et laupäevahommikust kontserdimaratoni värskena alustada. Reisikott sai aga vaevalt põrandat puudutada, kui tuli hakata kaks päeva pidutsenud inimestega sammu pidama. Nimelt ajas mu seitsmekümnendates tädi räti kuklas asjalikult sõlme ja teatas: külaline võib reisiväsimust puhkama jääda, aga pererahval koos lastega on küll kindel plaan Meisterjaani kesköisele kontserdile jõuda. Nii see katkematu trall lahti läks! 

Siinkohal esitan vaid lühikese rea ühe ööpäeva jooksul kontsertidel kogetust. Meisterjaani ülesastumine jäi meelde kui meeldivalt hullumeelne segu parmupillist, süntesaatorist ja huumorist. Olen rahul, et jõudsin Ro:Toro ja Finlay MacDonaldi kontserdile, kus publiku silme all kohtus kahe riigi esimuusikute võimas energia.

Hoopis teistsuguse elamuse pakkus EstBel – tunne oli küllap sarnane nagu lava ees kummalist väänlevat vabatantsu esitanud keskealisel proual. Väga soovitan teistelgi kuulama minna kontserttuuri alustanud Tbilisit, kes laulab nagu kulda.

Ja A-Wa! See oli vast muusikaelamus ja vaatepilt, kuidas Iisraeli ja Jeemeni naised kohalikud murumütsides karud tantsima ning pensionärid puusi hööritama panid.

Lauluväljakule sisse seatud ööklubis Untsakate ja Zetode käe all läks laupäeva õhtul lahti tõeline möll: rahvast murdu, sajad inimesed tantsimas, näppu viskamas, mingid kollektiivid vabal platsil tantsunumbreid esitamas, kaasa laulmas... 

Taaskasutus ja omatoodetud elekter

Terve linn oli uhkes ja samas kummalises piduehtes. Linna ja lavasid kaunistasid hiiglaslikud lapitekimustrid, körditriibud ja ornamendid, millel särasid plaatidest litrid. Kaevumäe lava kaunistuseks oli meisterdatud kaks hirvepead, kelle sarvede otsas ööpimeduses plingivad tulukesed.

Ugala teatri hoone ja tiigi vahel võis näha kummalist, kuid efektset installatsiooni: valgustid valge õhulise kanga sisse mähitud ja hiigelpikad palakad teatrihoone katuselt tiiki laskumas. Korraldajad selgitasid, et kunstiteose „Kosk“ valmimiseks kulus kaks kilomeetrit põllumajanduslikku katteloori ja selle sügavam mõte on osutada puhta vee olulisusele.

Rohealal Jaani kiriku kõrval võis tutvuda mitme keskkonnasõbraliku ja kasuliku lahendusega. Näiteks pakuti telefoni pildituksjäämise puhul lahenduseks omapärast laadimisvõimalust: nutiseadmeid sai laadida elektrit tootvate jalgrataste ja päikesepaneeli abil. Selgus, et telefoni laadimiseks kulub tublil neljaliikmelisel meeskonnal umbes pool tundi. Nipp oli selles, et vändata tuleb ühtlaselt. Kohapeal sai elektrit toota ka näiteks kohvimasina ja fööni töölepanemiseks.

Ühekordsed topsid moodustavad Viljandi folgi jäätmetest praegu kaks kolmandikku, kuid prahi hulka on võimalik tunduvalt vähendada taaskasutatavate topside, tasside ja pokaalidega, mida saab laenutada. Topsiringi topsi äratoomisel sai külastaja tagasi pandiraha, seega oli topsi kasutamine külastajale lõppkokkuvõttes tasuta.

Korraldajad lubasid, et tuleval aastal saab tutvust teha näiteks rääkivate puudega ja harivate infotehnoloogiliste lahendustega ning elada kaasa ainulaadsele jäätmetest kunsti valmimisele

Istekohtade osas oli publiku eest hästi hoolitsetud. Platsidel jagus kasutatud euroaluseid: küll üksteise peale asetatuna ja kaltsuvaibaga kaetult, küll heinarõugutaoliselt lamamistoolidena. Aplausi väärib idee panna kontserdihoovi kott-toolid, mis tihedalt üksteise kõrvale lükituna moodustavad mõnusa lebola. Need tegid Viljandi erivajadustega inimesed tekstiilijäätmetest.

Üldiselt ei lasknud keegi end istekohtade nappusest segada. Kaevumäel toetati tagumikku pinkidel, müüridel, lebati tara taga tekkidel, heinakõrs varba vahel. Istuti, nagu maastik ja olud parasjagu võimaldasid: näo, külje ja seljaga lava poole. Tuletõrjemaja hoovis olid lumivalgeis rõivais neidised end otse tolmusel asfaldil seina ääres külili keeranud, külje all vaid õhuke riidepalakas.

Festivali teeb õhkkond

„Siin on folgi ajal kohe selline eriline vaim,“ ütles hallipäine proua teed juhatades, endal nägu säramas. Tuttav teadis kinnitada, et folgi ajal käivat lausa võistlus, kellel on õue peal rohkem telke püsti. Kui neid on näiteks ainult kaks, siis naabrid hakkavat narrima. 

Üllatas kontserdipaikade lasterohkus: peale kontsertide võis neid näha lossimägedesse ehitatud vahvas labürindis seiklemas, hiiglaslikku puidust trips-traps-trulli mängimas, tasakaalu harjutamas ja keksumängu proovimas. Ja mitte ainult: teede ääres on vastu ööd reas lapspillimehed. Sealsamas tänaval sai igaüks esimese aimu, kelle sära lubab andel kunagi kõrgustesse söösta.

Spontaansetest kontsertidest laval lummas Wöö oma kirgaste häältega. Üks noortepunt, kes festivalitänavalt meelde jäi, oli Posõ: ehe, humoorikas, hea omavahelise klapiga. Igal tänavanurgal, kus neid näha võis, hakkas rahvas kogunema... 

Mõnusast „nihkega“ õhustikust rääkides kerkib silme ette Raekoja ette muruplatsile seatud raamatu- ja pillilett, tõeline aarde- ja mälestustelaegas. Muruplatsi servas võis näha luuletaja Kristiina Ehinit kellegagi jutlemas, keskel oli aga koha sisse võtnud raamatumüüja tilluke telk.

Ja siis tätoveeritud ja natuke lauluõli pruukinud raamatu- ja vilespillimüüja ise, kellel pidevalt kaaslaseks lasteparv. Siis veel lõhnavad pärnaõied ja Viljandi järv, õndsad näod...  

Muinasjututoas rääkis Piret Päär loo vanaemast ja vanaisast. Viimane olnud pillimees. Kui vanaema teda kord põllule appi kartuleid võtma kutsus, siis tuli vanaisa tagasi hoopis lõõtsaga: „Ninni, ma mõtlesin, et ma mängin sulle hoopis pilli!“ Nii jäigi: ükski töö ei olnud vanaisale pillimängust tähtsam. Vanaema Ninni elu ei olnud kerge, kuid häbelikult põllenurka triikides oli ta ikka öelnud: „Aga pilli mängis ta ju nii ilusti!“ 

Juba festivali voldikut sirvides sai selgeks, et kogu menüüd ma ühe festivaliampsuga proovida ei jõua. Kaval on järgmisel aastal uuesti minna.