Mina ei eeldanud hetkekski, et mööda Venemaad kulgevas rongis on internet. Kui see oleks Eesti, siis me eeldaks tõesti, et on internet ja kui pole, kortsutaks kulmu. Aga see on ju Venemaa. Ma olen siin seitsmendat korda ja tean, et sellist luksust pole. Sõbra kaitseks võin öelda, et ta pole varem Venemaal käinud.
Kuigi – ma põikan nüüd natuke rongist eemale ja räägin üleüldiselt wifist. Venemaal on wifi paljudes avalikes kohtades, kuid sellega on ka oma nõks. Mingi andmekaitseseaduse (?) järgi peavad kõik internetikasutajad end identifitseerima. Seda tehakse tavaliselt niimoodi, et võrk saadab mobiilile SMSi ja siis tuleb selles olev kood sisestada. Minul õnnestus avalikus kohas niimoodi internetti saada vaid ühel korral, Moskva KFC-s. Teine kord, kui ma sain avalikus kohas netti, oli Novosibirski rongijaama Subways – seal ei nõutud mitte SMSi saatmist, vaid tuli helistada tasuta numbrile. Niimoodi pääses ka internetti.
Paljudes kohtades justkui lubas süsteem saata SMSi, kuid kohale see ei jõudnud. Mõnes võrgus oli aga kohe öeldud, et nemad saadavad SMSe ainult Venemaa, Valgevene ja Kasahstani telefoninumbritele.
Loomulikult polnud rongis üldse seesuguseid võimalusi. Kui saabusin Venemaale, siis saatis Telia mulle sõnumi, et ligi 30 euro eest saan Venemaal ühe kuu kasutada andmesidet. Hiljem mööda Venemaad veeredes korra mõtlesin, et ehk oleks võinud selle paketi tellida… teisalt aga, poole ajast polnud rongis isegi telefonilevi. Sõitsime läbi ikka igasugusest võpsikust.
Niisiis – kes lähevad Trans-Siberit mööda sõitma, siis arvestagu, et raamatud, ristsõnad ja filmid on head kaaslased. Kaua sa ikka viitsid aknast välja vaadata.
Kommentaarid