Inimesed

Päätnitsapäeval kohtuvad elavad ja uinunud, kogu pere siit- ja sealtilmast (4)

Sirje Presnal, 31. juuli 2017, 04:00
LOOKAS HAUALAUD: Päätnitsapäeval ei istuta vaikselt ja mõtlikult haudadel, vaid tähistatakse rõõmsalt kohtumist lähedastega teisest ilmast. Seda ohtra söögi ja jutuvada saatel.Foto: Teet Malsroos
Päätnitsapäeval on kombeks katta haudel pidulaud ning valada pits kangemat ka siitilmast lahkunutele. „See on sümboolselt hetk, kus avanevad väravad meiepoolsuse ja teispoolsuse vahel, kui kokku saab kogu pere,“ selgitab Setumaa ülemsootska Aarne Leima.

Juulikuu viimasel reedel peetakse Setumaal Saatses päätnitsapäeva – see on sealtnurga suurim püha, kuhu tulevad kokku kõik, kelle juured selle kandi mullas. See ei tähenda midagi, et reede on tööpäev, kel vähegi võimalik, võtab end päätnitsaks vabaks.

Iga setu kirik ja tsässon on pühendatud kas pühakule või kiriklikule tähtpäevale ning igal pühakojal on oma pidupäev. „Näiteks Värska kirik on pühendatud pühale Jürile, seega peetakse seal pidu jüripäeval,“ räägib ülemsootska.

„Luhamaal on nelipühikirik – seal on piirkonna kõige suurem püha suvistepüha. Saatse kirik aga on pühendatud püha Paraskevale ning tema püha langeb juuli viimasele reedele, vahel ka päris augusti esimestele päevadele, ja seda nimetatakse päätnitsapäevaks.“

HARRAS HETK: Püha isa loeb Tanijärvede pere uinunutele mälestuspalvet.Foto: Teet Malsroos

Kirik on puupüsti rahvast täis

Kella kümne ajal hommikul, kui Õhtuleht Saatsesse jõuab, on tavaliselt peaaegu inimtühi külake siginat-saginat täis. Kõik tõttavad ühes suunas – kalmistu poole. Mõnel on kätel kandik pirukate, võileibade või koogikestega, teisel näpus termos ja napsipudel, kolmas tuleb suure lillepotiga. Kui pidulauad haudadel kaetud, rutatakse kirikusse, kus käib jumalateenistus.

„Kristuse kannataja Paraskeva –

Sa võtsid enesele meelekindluse

Ja heitsid ära naiseliku nõrkuse.

Võitsid ära saatana

Nõnda hüüdes ja üteldes:

„Tulge raiuge minu ihu mõõgaga

Ja põletage seda tulega!

Mina aga lähen rõõmuga

Kristuse, minu peigmehe, juurde…“ kõlab kirikusügavusest papi sügavatämbriline laul, mida saadab eakate prouade kimedam kaasalaulmine. Sama salmi korratakse uuesti ja uuesti.

Astudes heledast ja päikeselisest päevast vahaküünlasuitsust ja viirukist umbsesse pühakotta, löövad sisenejad risti ette ning naised tõmbavad rätikud pähe ja õlgadele. Rõõmus ja lustlik meeleolu asendub pühalikuga.

Küünlaostusaba ulatub kirikuuksest välja. Kirikuteenija käib iga paari minuti tagant ikoonide alt lühemaid küünlaid ära korjamas, et oleks tühja kohta, kuhu uut küünalt läita. Jumalateenistuse lõpuks ei mahu inimesed enam kirikusse hästi ära ja kuigi uksed on avatud, ei ole pühakojas peaaegu üldse õhku.

Ikooni alt läbipugemine toob õnne

Et tegemist on üliolulise kirikupühaga, tõendab asjaolu, et liturgiat on läbi viima tulnud Tallinna ja kogu Eesti ülipühitsetud metropoliit Stefanos isiklikult. Teda assisteerib veel neli-viis preestrit. Jumalateenistus kestab üle kahe tunni ja lõpeb armulauaandmisega.

Siis algab ristikäik. Kirikuisad tulevad pühakojast välja rahva sekka, neile järgnevad saatjad, kandes risti ja püha Paraskeva ikooni. Protsessioon liigub teosammul, sest kõik tahavad ikooni alt läbi pugeda – see pidada head õnne ja tervist tooma.

ÕNNE JA TERVIST: Ristikäigul püha Paraskeva ikooni alt läbipugemine toovat õnne. Foto: Teet Malsroos

Esmalt suundub ristikäik kohaliku pühaku, Esimese maailmasõja ajal bolševike hukatud preestermärtri Vassili hauale, kus metropoliit Stefanos peab mälestuspalve. Oma teel õnnistab metropoliit inimesi, neid püha veega pritsides. Õnnelikumad saavad suudelda risti püha isa käes.

Pärast ristikäiku, keskpäeva ajal pudeneb rahvamass surnuaiale laiali. Saatsesse on maetud hulgaliselt praeguse piiri taha jäävate Vene külade elanike lähedasi, sestap on Saatse kalmistu võluvalt eklektilise ilmega – venelaste sepisristide ning -aedade ja kiiskavate kunstlilledega hauad on läbisegi eesti traditsiooniliste rehitsetud liiva ja hauakividega kalmudega.

RISTIKÄIK: Liturgiat tuli läbi viima metropoliit Stefanus isiklikult. Pärast enam kui kahetunnist jumalateenistust algas tema ja teiste kirikuisade eestvedamisel ristikäik.Foto: Teet Malsroos

Päätnitsapäeval ei istuta vaikselt kalmul, müts peos ja silmad veekalkvel, nagu tavaeestlastel kombeks lahkunuid mälestada – see on ülevoolavalt rõõmus kokkusaamine nii siitilmast lahkunute kui ka nende armsate lähedastega, kes elavad kaugel ning keda seetõttu väga tihti ei näe.

Näiteks kolm õde, 80 ümber prouad Nadežda, Jevgenia ja Maria kohtuvadki vaid korra aastas – päätnitsapäeval Saatses. Esimene neist on Pihkvast, teine Valgast ja kolmas Petserist ning muul ajal õeste teed just tihti ei ristu.

KOLM ÕDE: Nadežda Pihkvast, Jevgenia Valgast ja Maria Petserist kohtuvad korra aastas ikka – päätnitsapäeval Saatses.Foto: Teet Malsroos

Eesti Setumaal elab setusid 3500 ümber, rahvaloenduse järgi aga peab end setuks 12 500 eestlast, samuti elab omajagu setusid piiri taga, Venemaal.

Kaasas nädala jagu sööki

Kalmistul käib vilgas suhtlus – igaüks siin on ju mingitpidi teisega seotud ning kui oma pere haual on mõnda aega istutud, tuleb läbi käia ka sugulaste-tuttavate kalmudelt. Kui viimastel oleksid lauad, siis oleks need sõna otseses mõttes lookas, sest mõni pere on küll nädala jagu sööki kohale tarinud.

Traditsiooniliselt söödi päätnitsapäeval sõira, muna ja kohupiima. Nüüd enam kindlat menüüd ei ole – keegi toob Selverist tordi ja sekseri, enamasti aga küpsetavad naised kodus seks puhuks midagi. Ka naps käib peaaegu kohustuslikuna püha juurde – setu puskarist, handsast kuni riigiviina ja magusa napsini.

„Tulge, võtke pirukat!“ hüütakse meile Tanijärvede pere haualt. „Ise küpsetatud.“ Võtame pakutu rõõmuga vastu – kõht ongi päeva peale heledaks läinud. Kohe sirutub ka teine käsi, mis ulatab pitsi brändit. „Tulge istuge natukeseks,“ pakub proua Leida lahkelt. „Kohe tuleb preester meile mälestuspalvet lugema, saate selle kogemuse ka.“

LOOKAS HAUALAUD: Päätnitsapäeval ei istuta vaikselt ja mõtlikult haudadel, vaid tähistatakse rõõmsalt kohtumist lähedastega teisest ilmast. Seda ohtra söögi ja jutuvada saatel.Foto: Teet Malsroos

Preestrid käivad haualt hauale ja peavad uinunutele mälestuspalveid. Viisakus näeb ette, et neilegi pakutakse midagi. Arvestades, kui palju haudu tuleb pühadel isadel läbi käia, peab neil küll raudne magu olema.

Kella kahe paiku hakkab rahvas vaikselt laiali valguma. Aga päätnitsapüha ei ole sellega veel lõppenud – õhtul on külaplatsil kirmask (eesti keeles simman).

Aarne Leima lisab, et kuna üle Setumaa on ohtralt pühakodasid ning igal neist on oma püha, tähendab see, et pidu peetakse varakevadest hilissügiseni. „Omal ajal, kui Facebooki ei olnud, olid külapeod noortele põhilised kokkusaamise ja suhtlemise kohad. Nad käisid külast külla peole.“

Valdav osa setusid on õigeusklikud. „Isegi kui nad ei ole tõsiusklikud ja iga päev usukombestikku ei täida, siis olulisemaid traditsioone järgivad nad ometigi,“ kinnitab Aarne Leima. „Kombestikku antakse põlvest põlve edasi. Setu kultuur elab, see pole surnud.“

Saatse oma pühak – preestermärter Vassili

Isa Vassili Solovski hakkas Saatse püha Paraskeva kogudust teenima 1894. aastal. Ta oli abielus ning tema peres kasvas kaheksa last. Isa Vassili tegi palju koguduse arendamiseks. Ta pidas väga oluliseks hariduse andmist. Tema kodus oli suur raamatukogu, mida said kasutada nii külaelanikud kui ka kohalik kool, mis avati tema teenimise ajal. Isa Vassili eestvõtmisel remonditi 1900. aastal põhjalikult Saatse kirik.

Kohaliku pühaku, isa Vassili Solovski haud.Foto: Teet Malsroos

1918. aasta lõpus tabasid repressioonid ka kirikut kui bolševismi põhivaenlast. Ühel talveööl viidi 25 aastat Saatse kogudust teeninud isa Vassili pere juures minema. Teda hoiti Petseris vangis ja lasti 1919. aasta jaanuaris Petseri raudteejaama lähedal kohut pidamata maha. Süüks vaid see, et ta teenis kirikut.

Perele isa Vassili surmast ei teatatud, lesk sai sellest teada juhuslikult. Naine leidis oma abikaasa surnukeha tänu headele inimestele ning toimetas selle salaja Saatsesse ning mattis Saatse kalmistule. Kuid ka sellega ei saanud tragöödia veel punkti. Aastal 1941, kui punaarmee taas Setomaa hõivas, lasid kohalikud nõukogude aktivistid isa Vassili haua pommiga õhku. Vaatamata raskustele taastasid isa Vassili omaksed hiljem haua.

Allikas: Eesti Apostliku-Õigeusu Kiriku koduleht (www.eoc.ee)

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee