FILMIBLOGI: Valeriani parim osa on Rihanna kosmiline striptiis

Lühike vastus - ei. “Valerian ja Tuhande Planeedi linn” eksistentsi on lihtne kahtluse alla panna, sest film pakub uusi elamusi äärmiselt minimaalsel tasemel. Saame rääkida plusspunktidest, kui viskame pilgu peale teose erinevatele ohtratele efektidele - olgugi, et iga kaader näeb välja nagu eeltriloogia aegse Georg Lucase kõige märjem unenägu, ei hakka meeltel ekraani vaadates valus. Tihtilugu on asjad vastupidi ja osad stseenid peidavad endas elemente, mida on huvitav jälgida. Samas ei suuda kirev efektiorgia enda taha peita filmi ülejäänud probleeme ja võttes arvesse, kuivõrd palju pahna vaatajale näkku loobitakse (piltlikult muidugi), siis nad ikka tõega üritasid.

Üleüldine lugu on absoluutse tobeduse tipp, või vähemalt kusagile sinna lähedale jääv. Film räägib Valerianist ja tema partnerist Laureline’ist, kelle vahel (vähemalt paberil) on tohutul hulgal seksuaalset pinget ja mahasurutud tundeid. Kinolinale on sellest teooriast alles jäänud vaid fakt, et vahel nad seisavad üksteisele hästi lähedal. Samal ajal (või õigemini 30 aastat tagasi, sest kosmoses on teised reeglid) leiab valgusaastate kaugusel aset genotsiid - rahulik, looduslähedaste sinakate olendite (ja ei, ma ei räägi hetkel James Cameroni “Avatarist”) planeet hävineb, ent enne viimast hingetõmmet saadab planeedi printsess enda mälestused (ja, nagu hiljem selgub, ka osa enda hingest) Valerianile, sest…. Sest. Selle müsteeriumi uurimine viib paarikese (lõpuks ühel hetkel, sest siia-sinna on vahele topitud palju tarbetut) suurde kosmosejaama, mis on koduks tuhandete erinevate planeetide asukatele. Narratiiv on üdini etteaimatav ning see “kohustuslik viimasel hetkel paljastuv süžeepööre” oli selge esimesest hetkest alates, mil sellega seotud tegelane ekraanilt läbi vilksas.

“Valerian” ei räägi vist ühtegi lugu, mida pole varem ühes või teises meediumis (korduvalt) jutustatud. Besson oleks justkui stsenaariumi mõne internetist leiduva suvageneraatori abil kokku pannud, sisestades sinna keskkonna, kulunud stereotüübid ning tüdimuseni läbinämmutatud klišeed, mis tundusid aegununa juba siis, kui neid esmakordselt kasutati. Tulemuseks on elutu narratiiv, mida veavad näotud peategelased. Ma ei ole Dane DeHaani filmidega just kõige tuttavam (ainus, millest teda mäletan, on võrdväärselt rämps “”Imeline Ämblikmees 2”), aga mulle kinnitati, et tegelikult on ta päris hea näitleja ning see, et tema kehastatud major Valerian antud filmis niivõrd tohlaka tüübina tundub, on pigem erand kui reegel. Kui jutt aga Laureline’i rollis oleva Cara Delevingne’i peale läks, ei vabandanud tema eest enam mitte keegi. “Tema on tõesti halb näitleja!” kinnitati mulle hilisemas vestluses ning ega seda pole ka raske uskuda - neiu kausta vahel on vaid mõned üksikud lehed (ning neist üks hilisem, võrdväärselt rämps “Suitsiidisalk”, ei ole samuti midagi, millest koju lähedastele kirjutada).

Tegelaste omavaheline dialoog eksisteerib peamiselt selleks, et vaatajale paljastada, mis parasjagu toimub, millised on filmiuniversumi reeglid ja normid ning mida tegelased mõtlevad ja tunnevad (sest ilmselgeid asju on vaja ilmselgemaks teha). Kordagi ei kasutata vestlusi otstarbekalt - karakterite areng on olematu ja filmi lõppedes on kõik sama targad kui enne (ka fraas “Ma armastan sind!” ei oma mingit kaalu, kui selle lausujaks on kivinäoga plank, kes võttel olles vaid enda palgatšekist mõelda suudab).

Ma reeglina arvustustes lugu väga reeta ei taha, ent tolle filmi puhul olen nõus tegema kaks erandit, sest need on (vähemalt minu tagasihoidliku arvamuse kohaselt) üpriski head näited selle kohta, kuivõrd halvasti on kirjutatud  nii tegelased kui ka stsenaarium üleüldiselt. Mäletate seda “printsess saadab Valerianile osakese enda hingest” lauset? See konkreetne asjaolu selgub umbes viis minutit enne lõppvaatuse algust ning taaskord tegelaste omavahelise vestluse käigus, mil Valerian ütleb, et tal on järsku tekkinud tunne, justkui mingi naine oleks tema sees kinni.

Teine samalaadne moment leiab aset viimase viie minuti jooksul, mil me kõik saame teada seda, millele film on tahes või tahtmata vihjanud algusest peale - kõiges on süüdi inimene! Enne veel, kui lõpliku lahenduse saavutamiseks vajalik McGuffin (ehk lugu edasiviiv jõud) abivajajatele üle antakse tunneb Valerian endas pisikest kõhklust. Ta kutsub Laureline’i pisut kõrvale informeerimaks teda enda arvamusest - Valeriani arust on väär valitsuse omandit nii omavoliliselt kellelegi teisele anda ning väidab, et tema on alati reeglite järgi käitunud, sest see on lihtsalt tema olemus. See sama mees virutas just 30 sekundit tagasi endast kõrgemat auastet omavale ohvitserile lõuga, pool tundi tagasi põhjustas aga diplomaatilise kaose kahe erineva liigi vahel. Ülejäänud suuremaid ja pisemaid protokollide eiramisi ja reeglite rikkumisi ei hakka ma siinkohal üles lugema, sest vastasel juhul saab internetis sel korral ka reaalselt ruum otsa. Püant seisneb selles, et antud “konflikt” Valeriani ja Laureline’i vahel on fabritseeritud sõnnik.

“Valerian ja Tuhande Planeedi Linn” ei ole iseenesest siiski kõige hullem film, mida mu silmad nägema on pidanud. Teeb ju Rihanna antud filmis kosmilist striptiisi ja see on täitsa okei.

4/10