"Tere, teile on Telegram!" Mis on 21.sajandi suurim pettus? (30)

 Selles artiklis demonstreerime, kuidas gravitatsioonilainete eksperiment on kõige ehedam näide teadusismist (teadus kui religioon, eesti k. ka saientism või stsientism – toim.). Me toome välja tõsiasjad, et selles katses eiratakse teaduslikku meetodit ja näitame, mis võiks olla gravitatsioonilainete võltsimise motivatsioonideks ja kuivõrd lihtne oleks seda kõike lavastada. Info allikas: avalik info. Lisaks leiad artikli lõpust viited teadlaste ütlustele ja teadustöödele, kes/mis kahtlevad gravitatsioonilainete eksperimendi teaduslikkuses ja tõelisuses.

Mis on gravitatsioonilained?

Gravitatsioonilained on Einsteini poolt sada aastat tagasi teoretiseeritud relatiivsusteooria üks komponente. Meile räägitakse, et gravitatsioon hoiab inimesi ja pilvelõhkujaid pöörleva palli küljes kinni, aga kas sina teadsid, et gravitatsioon on tegelikult ainult teooria, mida pole mitte kunagi suudetud tõestada? Gravitatsiooni saab kirjeldada ainult matemaatiliselt, Newtoni 1687. aastal avaldatud gravitatsiooniseadus ei maini ühtegi sõna selle kohta, mis asi gravitatsioon tegelikult on, seda ei maini ka Einsteini 1916. aastal avaldatud relatiivsusteooria. Mõlemad teooriad on ainult matemaatilised kirjeldused gravitatsiooni mõju kohta, kusjuures nad pole siiamaani suutnud selgeks teha, kas gravitatsioon on jõud ja mis seda põhjustab.

Kui gravitatsiooni pole olemas, siis mis hoiab meid Maa pealt ära lendamast?

Asjad, mis on kerged, tõusevad õhku ja rasked kukuvad maha – võtmesõnaks on tihedus. Õun kukub puu otsast alla, sest ta on tihedam kui õhk, mitte gravitatsiooni tõttu. Suits ja pilved tõusevad õhku, sest nad on hõredamad kui õhk. Kui gravitatsioon oleks olemas, siis tõmbaks ta ka pilved ja suitsu maa peale. Kui gravitatsioon oleks reaalselt mingisugune jõud, mis hoiab meid Maa küljes, siis oleks tal kergeid objekte lihtsam tirida maa külge aga me näeme, et tegelikkuses on asjad vastupidi.

LIGO observatoorium Hanfordis, Washington, USA

Mis on LIGO?

LIGO (Laser Interferometer Gravitational-Wave Observatory) ehk Laserinterferomeetri-Gravitatsioonilainete Observatoorium on USA-s asuv observatoorium, mille missiooniks on vaadelda Albert Einsteini poolt sada aastat tagasi teoretiseeritud kosmosest pärit gravitatsioonilaineid. Gravitatsioonilaineid võib teoorias tuvastada mustade aukude kollapsi tagajärjel, tähtedel toimunud supernoovade plahvatuste tagajärjel ja universumi sünni tagajärjel tekkinud gravitatsioonilise radiatsiooni jäänustest. Interfermomeetri leiutas Albert A. Michelson, esimene USA-st pärit Nobeli rahupreemia võitja teaduskategoorias. Michelson on üks paljudest Nobeli laureaatidest teadlastest ja leiutajatest, kes ei tunnistanud Einsteini relatiivsusteooriat.

1994. aastal sai 394 miljoni dollarilise eelarvega LIGO-st suurima toetusega USA rahvusliku teaduse sihtasutuse (NSF) projekt ajaloos. NSF-i rahastab USA kongress maksumaksjate kulul. Aastal 2002 hakkas LIGO otsima kosmilisi gravitatsioonilaineid. Aastal 2010, peale mitmekuist analüüsi, teatas LIGO, et nende hinnangul on nad tuvastanud signaali kahelt surnud tähelt, mille kollapsi tagajärjel tekkis must auk. Selle avastuse põhjal kirjutati kolm teaduslikku tööd ning peale seda kogunesid teadlased 2011. aasta märtsis Kaliforniasse, et otsustada, kus see töö avaldada ja kuidas uudist maailmale esitleda. Sellel koosviibimisel teatas aga LIGO juhatus teadlastele, et kogu asi oli pettus, et testida meeskonna võimet reageerida päris avastuse korral.

Selgus, et LIGO füüsikud olid välja arendanud mehhaanilise süsteemi, mis tekitaks raputuse ja sisestaks võltssignaali ehk blind injectioni. Selliseid sisestusi saab anda kahel viisil: täiesti avalikult sel hetkel, kui aparaate käima pannakse või salaja siis, kui andmeid kogutakse. Ainult 4 (!) LIGO töötajat teavad, millal selliseid sisestusi tehakse ja nende nimed avalikustatakse alles peale seda, kui potentsiaalne signaal on põhjalikult läbi uuritud ja infot ollakse valmis avalikustama.

Aastatel 2002-2010 ei avastanud LIGO mitte ühtegi gravitatsioonilainet. Aastal 2010 algasid LIGO-s arendustööd järgmiseks faasiks nimega Enhanced (tõhustatud) LIGO. See tähendas, et LIGO suleti mitmeks aastaks, mil detektorid vahetati välja palju tõhusamate ja edasi arendatud versioonide vastu. 2015. aasta septembris lõpetati maailma suurimas gravitatsioonilainete rajatises viis aastat kestnud ja üle 600 miljoni dollari maksma läinud arendustööd. Juhuslikul kombel tuvastas LIGO Einsteini gravitatsioonilained 14. septembril 2015, ainult kaks päeva pärast seda, kui uued LIGO detektorid olid käima pandud ja infot koguma hakanud. LIGO juhtkond avaldas teadustöö „Gravitatsioonilainete avastamine” 11. veebruaril 2016 ja toonitas, et seekord on avastatud päris lained.

Marco Drago LIGOst nägi esimesena oma arvutiekraanil gravitatsioonilainet 15. septembril 2015

Kuidas kogu protsess välja näeb?

LIGO kasutab kahte detektorit, üks Washingtonis ja teine Lousianas, kust tulistatakse välja laserkiir kahes 4km pikkuses vaakumtunnelis. Kui see kiir tagasi jõuab ja ühtib teisega, moodustavad nad interferentsi mustri. Ja kui gravitatsioonilaine peaks samal ajal jõudma Maani, siis see mõjutab mustrit ja seda on võimalik näha.

Mis põhjustas selle signaali?

Miljardeid aastaid tagasi, 1,3 miljardi valgusaasta kaugusel, said kokku kaks musta auku ja põhjustasid lainetuse aegruumi pidevustikus (space time continuum). See lainetus jõudis Maani täpselt kaks päeva peale seda, kui LIGO oli taas tööle pandud, mis põhjustas interfermomeetril pisikese sirina.

Võrdleme seda kõike nüüd teadusliku meetodiga.

Teadusliku meetodi all mõistetakse tavaliselt nn hüpoteetilis-deduktiivset meetodit, mille tuumaks on vaatluste või mõõtmiste põhjal hüpoteeside püstitamine, nende põhjal ennustuste tegemine ja ennustuste paikapidavuse kontrollimine korratavate katsete teel. Kõik teadusliku uurimistöö etapid peavad põhimõtteliselt olema jälgitavad ja korratavad.

1. miljardeid aastaid tagasi – see pole jälgitav ega korratav

2. 1,3 miljardit valgusaastat tagasi – ka see pole jälgitav ega korratav

Tegelikkuses me ei ole võimelised mõõtma miljardeid aastaid ajas ega miljardeid valguaastaid distantsilt. Peavooluteadus kasutab demagoogiat, et tõestada neid distantse ja miljardeid aastaid: Me teame, et see toimus miljardeid aastaid tagasi, sest see toimus miljardite aastate kaugusel, sest neil kulus miljardeid aastaid, et meieni jõuda. Tüübid arvavad, et kui nad vaatavad teleskoobiga, siis nad näevad 13,5 miljardi valgusaasta kaugusele. Keegi ei lähe ajas tagasi 13,5 miljardit aastat ja isegi kui ta läheks, siis kuluks tal selleks 13,5 miljardit aastat. Seda pole võimalik tõestada ega vaadelda, seega on tegemist pseudoteadusega.

3. Kaks musta auku sulasid kokku

Ka see polnud vaadeldav ja mustad augud on tänase päevani teoreetiline füüsika.

4. Lainetus põhjustas interfermomeetril pisikese sirina

Taaskord, ka siin pole arvestatud teadusliku meetodiga. Pole olemas mitte ühtegi tõestust, et kaks musta auku kokku sulasid ja et nad mingi lainetuse oleksid põhjustanud. Ehk „jälgitav“ ja „korratav“ on ignoreeritud.

Ja kuidas saab üldse ehitada aparaati, mis mõõdab gravitatsioonilaineid, kui me ei tea, mis asjad need on ja kas nad üldse eksisteerivad? Kogu asja kaitseks öeldakse kõige rohkem, et see ei saa olla pettus, sest liiga paljud inimesed peaksid sellega seotud olema ja keegi ikkagi räägiks välja. 2010. aastal toime pandud salajane blind injection aga tõestab, et selline argument ei pea vett. LIGO-s töötab tuhatkond teadlast ja ainult 4 tipptöötajat teadsid, et 2010 aasta lained olid pettus. Kas on võimalik, et 2015. aasta septembris kuuldud sirin oli samuti petekas? Võtame arvesse mõned võimalikud motivaatorid selle pettuse loomiseks:

1. LIGO oli kulutanud üle 600 miljoni dollari maksumaksjate raha ja kindlasti oli neil surve anda tulemusi.
2. LIGO järgmine faas näeb ette observatooriumi rajamist kosmosesse, mis asuks poolel teel Päikese ja Maa vahel. Kosmose-LIGO maksumust ei saaks kuidagi õigustada, kui 600 miljonit maksma läinud maine LIGO-süsteem ei suudaks laineid leida.
3. Gravitatsioon on ürgne liim, mis hoiab salakavalalt loodud illusiooni meie maailmast üheskoos. Tänase päevani tõestamata gravitatsiooniteooria vajab oma eksisteerimiseks midagigi, vastasel juhul ei saanuks olla Suurt Pauku, Universumi ruumi meetrilist paisumist, Päike ei saaks mööda universumit ringi kihutada 800 000 km/h, Maa ei saaks tiirelda ümber Päikese 109 000 km/h ega pöörelda 1600 km/h, ookeanid ei saaks olla kaardus olekus kinni pöörleva palli küljes jne. Kõik eelpool nimetatud konstruktsioonid on teooriad, mis eksisteerivad ainult juhul, kui on olemas gravitatsioon.

Seega LIGO motivatsioon valetada seisnuks selles, et meie endiselt arvaksime, et me elame pöörleva palli peal. Kahjuks on peavooluteadus monopol, mis otsustab, mis on teaduslik ja mis mitte. Me oleme olukorras, kus teadus eirab teaduslikku meetodit aga meilt oodatakse, et me usuksime pimesi teadusismi peapiiskoppe, sest ainult neil on erilised teadmised, mida nad rakendavad LIGO ja Hubble’i teleskoobi abil. See ei ole teadus vaid teadusism ehk religioon.

David Reitze LIGO-st ütles pressikonverentsil, et nad suutsid gravitatsioonilained tuvastada, sest LIGO mõõdab signaali prootoni diameetri murdosa täpsusega. Signaali suurus, mille nemad tuvastavad on 1/1000 prootoni diameetrist. Mõtle korra selle peale…

LIGO tegevdirektor David Reitze

 Niivõrd täpne eksperiment saab õnnestuda ainult juhul, kui kõik katset segada võivad kõrvaltegurid ja mõjufaktorid on elimineeritud. Nendeks on kõikvõimalikud seismilised tegurid ja kõige väiksemadki Maa vibratsioonid. Üle maailma registreeritakse iga nädal mitusada väiksemat ja suuremat maavärinat. Mööda maakoort liiguvad seismilised lained, mille põhjustavad maavärinad, plahvatused või vulkaanipursked. See tähendab, et maapinda mõjutavad pidevalt erinevad seismilised lained, ükskõik millises maailma piirkonnas sa asud. Seismoloogid Euroopas suudavad tuvastada ka pisemaid maavärinaid Aasias. Lihtsustatult öeldes reageerib maapind samamoodi nagu vesi, millel on lained. David Reitze sõnul on LIGO kõige täpsem mõõtmisseadeldis, mis on eales ehitatud, seega peaks ta olema piisavalt täpne, et mõõta ka kõige pisemaid P-ja S-laineid, mis Maad pidevalt tabavad.

Kokkuvõtteks

Gravitatsioonilained on täielik nali. Väidetakse, et Maa peal on mingisugune seadeldis, mis suudab tuvastada gravitatsioonilaineid miljardite valgusaastate kaugustelt, kui kaks hiiglaslikku musta auku kokku põrkusid ja kollapsisid. Kõik seadeldised, mis on ehitatud maa peale, on mõjutatud maasisestest teguritest, sest Maa vibreerib kogu aeg. Sa ei pea olema teadlane, et sellest aru saada. Nad peaksid oma laineid mõõtma kosmoses, aga mitte maapinnalt. Küsi iseendalt, kas see on päris või kas sind programmeeritakse uskuma, et see on päris? Nad lihtsalt valetavad ja ütlevad, et see on teadus. Kõik see, mida nad meile esitlevad, ei ole reaalsuses vaadeldav ega üle kontrollitav. See ei olnud vaadeldav ka 100 aastat tagasi, kui Einstein selle gravitatsioonilainete teooria esmalt välja käis.

LIGO ainukeseks tõestuseks on arvutiga loodud pilt ja multifilm – näe, siin on tõestus. Teaduse argument on: me kõik teame, et Maa on pall ja kui sa näed neid täpikesi siin pildil, siis see tähendab, et me oleme esmakordselt ajaloos tuvastanud gravitatsiooni lained. Tõestuseks see joonis ja mõnesekundiline video, mille suudaks valmis teha iga teine graafiline disainer. See gravitatsioonilaine kestis 20 millisekundit, kuulda oli mingit vaikset klõpsu – „Ohh, jess, seal see gravitatsioonilaine ongi! Ülikõva, saime kätte, see tõestab, et gravitatsioon on olemas.“ 14 aasta jooksul kulutas LIGO miljardeid dollareid maksumaksjate raha ja ei saanud mingeid tulemusi. Aga üllataval kombel avastati need lained täpselt 100 aastat peale seda, kui Einstein oma relatiivsusteooriaga välja tuli, seega tegemist on lausa sünnipäevaga.

Neil on oma enda ametlikus teates sees lause: „See multifilm (cartoon) illustreerib gravitatsioonilainete kulgemist.“ Multifilm! Kogu nende teadus põhineb „Bugs Bunnyl“. NASA austajad on justkui „Star Treki“ fännid, kes kunagi suureks ei kasvanud. Kuidas nad saavad vaadata peeglisse ja öelda, et nad usuvad seda jama? Aastal 1916 oletas Einstein, et gravitatsioonilained eksisteerivad, toonitan, et ta „oletas” ja täpselt oletuse 100-aastasel juubelil „tõestati“ see ära…

Aga teadusringkond lihtsalt aktsepteerib seda muinasjuttu, kuigi mitte kellelgi pole võimalik üle kontrollida, kas see vastab tõele või mitte. Kui sina oled doktorikraadiga teadlane ja astud välja peavoolu teadusmaailma dogmade vastu, siis võid oma karjäärile hüvasti öelda. Teadusmaailm ei luba sellisel valel välja tulla, sest see tähendaks, et kogu nende viimase 100 aasta töö on olnud bullshit.

Lõpetuseks

Lihtsustatult öeldes „Kunagi ammu ühes galaktikas kaugel kaugel said kokku kaks musta auku, mis põhjustas hiiglasliku gravitatsioonilaine…” See gravitatsioonilaine jõudis miljardeid aastaid hiljem meie galaktikasse ja sealt edasi meie LIGO detektorisse, mis just neid samu lained otsis. Kummalisel kombel pole võimalik gravitatsioonilaineid ise tekitada mitte üheski füüsikatunnis ega ülikoolis. Kuna tegemist on fantaasiaga, siis pole selles midagi imestada. Mitmed füüsikud üle maailma on hakanud kahtlema LIGO gravitatsioonilainete avastamises ning viimase paari kuu jooksul on nii mõnigi selleteemaline artikkel saanud kajastust isegi peavoolu meedias ja teadusajakirjades.

Sabine Hossenfelder, teoreetiline füüsik, kelle erialaks on kvantgravitatsioon ja osakestefüüsika, kirjutab ajakirjas „Forbes” (16. juuni 2017), et selles LIGO väites on suured probleemid ja et seda ei saa uskuda tõepähe, sest mitte kellegil pole võimalik seda üle kontrollida ehk teisisõnu peavooluteaduse esindaja ise lükkab ümber gravitatsioonilained, mida peavooluteadus hädasti vajab.

Lisaks USA-s asuva Cornelli eraülikooli astrofüüsika osakonna teadlased James Creswell, Sebastian von Hausegger, Andrew D. Jackson, Hao Liu ja Pavel Naselsky avaldasid 13. juunil 2017 uurimustöö gravitatsioonilainetest, milles nad samamoodi lükkavad kogu asja ümber.

Füüsik Stephen J. Crothers Austraaliast avaldas samuti uurimustöö, kus ta toob välja kõik probleemid gravitatsioonilainetega ning toonitab, et isegi kui need laineks eksisteerivad, siis LIGO ei saanuks neid nõndaviisi tuvastada.

Füüsik Miles Mathis nimetab LIGO-t „LIE-GO-ks” (lie, inglise keeles „vale/valetama”) ja kirjeldab, kuidas LIGO oma enda valede hunnikus kokku variseb.

Kas varsti on oodata ka Eesti teadusringkonna kommentaare gravitatsioonilainete pettuse osas?

Info allikas: avalik info

Antud artikkel on üks 10-osalisest artiklitesarjast “Teadusism”, mis ilmus 2016. aasta sügisel Telegrami 5. paberajakirjas, artikli viimane peatükk “Lõpetuseks” on 27. juulil 2017 lisatud täienduseks.