Inimesed

Õpilasmaleva noored proovisid paar päeva sõdurielu

„Kui teil ei ole ülesandeid, siis tehke kätekõverdusi!“ (5)

Rainer Kerge, 25. juuli 2017 04:00
ÕHTUSÖÖK: Laagriplatsi pandi üles 75 välikööki.Foto: Aldo Luud
„Kas me peame pühapäeval sellel kuuekilomeetrisel matkal kandma neid raskeid seljakotte?“ uurivad kolm tüdrukut, kellele kaitseväe vormi kõige väiksem number veel niipalju kasvuruumi jätab, et püksisääred tuleb üles keerata ja jakk meenutab kitlit. „Millised kotid need rasked on?“ teeb staabiveebel Vahur Hanko, nagu ei näeks, et igaüks neist neidudest võiks sõduri ranitsast endale telgi ehitada.

Kaitseväe vormid ja seljakotid said tüdrukud endale paar tundi tagasi. Nad on õpilasmaleva linnarühmast. See tähendab, et argipäeviti teevad nad koos kaaslastega – 13–15aastaste noortega – Tallinna peal tööd, magamas käivad aga kodudes. Mis malev see on, kus peab kodus magama?

Selle mure lahendamisel ongi tulnud õpilasmalevale appi MTÜ Riigikaitse Rügement, mis koondab kaitseväe ja Kaitseliidu taustaga inimesi, kes tegelevad põhitöö kõrvalt riigikaitseõppega koolides ja korraldavad taolisi laagreid, kus paari päeva sees proovitakse sõdurielu. Ehk siis: harjutatakse distsipliini, meeskonnatööd, hirmude ületamist ja iseenda asjadega toimetulemist.

„No aga kotid saaks panna autode peale,“ ei anna söakaim neidudest alla.

„Milliste autode?“ teeskleb staabiveebel Hanko nüüd veel ka pimedat.

„Nende,“ osundavad neiud kahe suure sõjaväekarva veoki suunas.

„Üks neist on katki,“ valetab laagripealik rahulikult, „ja teise taga on veepütt.“

See on tõsi, et teise taga on veetsistern, kust saab bensiinijaamast tuttava püstoli abil tankida veenõusid. Igal malevarühmal on oma telk ning selle juures peab olema joogiks ja esmaseks hügieeniks üks kümneliitrine kanister.

„Käsi ei hoia laigulisi kandes taskus!“

Reede pärastlõunal startinud laagri esimesi töid ongi jaotelkide püstitamine. (Enne seda sisenesid õpilasmalevlased ja nende rühmajuhid – kokku 75 noort – kaitseväe välivormidesse, ainult pesu ja jalanõud jäid samaks, mis tsiviilis. Pakkisid isiklikud asjad, aga ka magamiskotid ja -matid sõduri seljakotti. Ning tegid umbes poole kilomeetri pikkuse jalgsirännaku Kaitseliidu Humala harjutusbaasi.)

12 sõdurile ette nähtud jaotelgi ülespanek on siis esimene meeskonnatööd nõudev ettevõtmine, millega iga rühm peab hakkama saama.

Staabiveebel Hanko laseb veerand tundi telgipüstitust katsetada ja läheb siis uurima, kaugele on jõutud. Lähim rühm on harutanud telgi lahti ning hoiab seda servadest õhus, oodates, mis edasi saab.

„Väga oluline on nüüd see, et te hoiaks seda serva kinni,“ õpetab Hanko. Haarded mõõdukalt kopituslõhna väljastava presendi ümber tugevnevad, mõned sõrmenukid lähevad pingutusest valgeks.

Staabiveebel Hanko hindab tulemust. „15 minuti pärast hoiate siin samamoodi. Laske lahti. Soots [malevlastel on rinnas nimesildid nagu sõduritel ikka], kus korsten on?“ Trikk on selles, et telk tuleb riputada ahju korstna külge.

„Tehke nüüd natuke aega ise, siis ma tulen ja ütlen, kuidas asi tegelikult käib,“ liigub Hanko naaberrühma juurde. „Käsi ei hoia laigulisi kandes taskus!“

MÕTTEHARJUTUS: Kumb on lihtsam: kas keerata ahju korsten telki sisenemisel poolviltu või tõsta telk kolme meetri kõrgusele?Foto: Aldo Luud

„Jolki-palki, paneme selle püsti nüüd!“

Kaugemates rühmades tunduvad asjad edenevat, sest esimesed lahingpaarid liiguvad juba sügavamale männikusse kütte järele.

„Miks ma selle kaasa võtsin?“ küsib tüdruk ja uurib käigupealt saagi.

„Sellega hakkad metsa tegema!“ õpetab poiss, kelle on kirves käes nagu tõrvik.

Mõnes rühmas pole aga veel kuigi kaugele jõutud. „Jolki-palki, paneme selle püsti nüüd!“ – „Meil on telk pahupidi!“ – „Teistel juba valmis. Meie oleme nagu hädapätakad!“ – „Nad alustasid varem.“ – „Millega ma löön selle vaia maa sisse?“ – „Jalaga, endal sul pidid tugevad jalad olema!“ – „Jee, me tegime lõpuks midagi ära!“

Üks noormees tuleb kurtma, et nende telgikomplektis polnud miskipärast kaigast, mis aitab paigal hoida ülesrullitud telgiust. Juhendajad – neid on lisaks Hankole veel mitu tükki – soovitavad minna metsa ja järgata endale jupp leppa.

„Sa tead, milline lepp on? Elavat mändi ära võta. Ja pane nööbid kinni. Müts peab ka olema.“

Riigikaitse Rügemendi võitlejad on näinud laagrites igasuguseid noori. Üks tunnistas ausalt, et pole elu sees rohkem kui viis tundi järjest õues olnud. Ühel noormehel paistetas käsi üles nagu leivapäts. Selgus, et ta proovis filmis nähtud kuklahaardega rästikut arreteerida. Päris elu metsas pole film. Aga igapäevaseid mugavusi hindama ta õpetab.

„Kui teil ei ole ülesandeid, siis tehke kätekõverdusi!“ soovitab Hanko mööduvatele noortele, kelle missioon tundub olevat lonkimine.

TELK ÜLEVAL! Sellises majas hakkab nüüd elu käima.Foto: Aldo Luud

„Kas sai 10 pumpa täis? No kes see lugema pidi, mina või?“

Kui laager on enam-vähem püsti, kutsub Hanko megafoni abil rühmajuhid enda juurde, et neid kohe ees seisva toidutegemise asjus pisut briifida. Millegipärast veab end platsile kogu laager.

„Kas te kõik olete rühmajuhid?“ küsib Hanko.

„Jaa!“ vastab üks noormees. See on vale vastus.

„Väga hea, tule siis,“ kutsub Hanko.

„Ei ole!“ meenub noormehele.

„Enam ei huvita!“

Vale vastuse eest saadud mitterahuldava hinde parandamine käib kätekõverdustega.

„Kas sai 10 pumpa täis? No kes see lugema pidi, mina või? Otsast peale.“

Platsile on jäänud ainult need, kes on tõesti rühmajuhid. Hanko räägib lühidalt, kuidas hakkab välja nägema katelokiga toidu valmistamine ja annab korralduse mõne minuti pärast koos oma rühmadega kohal olla. Ning tüdrukutel olgu juuksed kinni, muidu võivad tule külge võtta.

KÄED JA JALAD PÜSTI! Kes sai eeskujulikult aru, et loengu ajal ei kolistata?Foto: Aldo Luud

„Kes väga hästi sai aru – kaks kätt püsti!“

Kui armee on oma söögiriistadega väljakul sõna otseses mõttes maha istunud, alustab Hanko: „Kõigepealt panete tuulekojad tasasele pinnale. Kontrollige üle…“

Algab kolin, nagu oleks keegi keeranud Lasnamäel üheksakorruselise kortermaja trepikoja kõige ülemisel mademel ümber koti saja tühja õllepurgiga.

„Ärge tehke kohe… Stopp! Stopp! Praegu ma räägin ja juhendan, teie kuulate. Kui ma ütlen „Tehke!“, siis teie teete. Kes aru ei saanud, käsi püsti.“

Vaikus.

„Kes sai aru – käsi püsti!“

Käed tõusevad kiiresti.

„Väga hea. Kes väga hästi sai aru – kaks kätt püsti!“

Nüüd on käsi poole rohkem.

„Kes väga-väga hästi – kaks kätt ja kaks jalga.“

Laager siputab nagu parv korraga selili kukkunud kilpkonnasid.

„Okei. Tuulekoja panete tasasele pinnale, vaadake üle, et seal ei oleks kive ega mingeid muid asju, muidu ta kukub pikali.“

Kuskil kostab üksik reetlik kõll.

„Hakkame jälle käsi ja jalgu tõstma? Ma ütlesin: kuulake! Te ei tee praegu midagi. Aa, muidugi, ma unustasin ära. Ma enne rääkisin karistamisest ka. Nüüd on laager juba nii kaua kestnud, et nüüd me enam ei hoiata, nüüd hakkavad kätekõverdused tulema. Te mäletate, mina ei hakka neid määrama, vaid teie kaaslased määravad, kui palju. Ma räägin ühe korra veel, ja kui keegi hakkab oma tuulekoda sättima, läheb kätekõverdusteks.

Nii: tuulekoda tuleb panna tasasele pinnale, siin sees on kaks klambrit, need klambrid tuleb üles tõsta. Need on selle jaoks, et te saaks kasutada kas katelokki, või kateloki kaant.“

„Meil ei tule toit purgi seest välja!“

Ja nii edasi. Et kõigepealt on lihtsam panna maha priimus ja selle peale tuulekoda. Et pärast söögi valmimist tuleks tuulekoda tõsta ära nii, et priimus ümber ei läheks, ja nutikas oleks selleks tööks kasutada abivahendeid, sest mõnda aega leegi lähedal olnud metall kipub kõrvetama.

„Priimuse kustutamiseks ei vala vett ega puhu, vaid te panete sellesama korgi talle rahulikult peale. Te võite ka lasta priimusel lõpuni põleda. Kas venekeelsed noored…“

„Jah, saame aru.“

„Väga hea. Kui keegi ennast põlema paneb või noaga sisse lõikab, siis meditsiinikott on seal. Seal on ka pulberkustuti – kui midagi peaks juhtuma. Mäletate, ma rääkisin: kui te ajate priimuse ümber ja maapind läheb põlema, aga seal midagi ohtlikku lähedal ei ole, siis las piiritus põleb ära. Kui põlev piiritus läheb kellelegi peale, võtate jaki seljast ja katate rahulikult kinni. Ei juhtu mitte midagi. See on väga hea materjal. Hakkame pihta.“

Avatakse proviandikastid (mis on algselt ehitatud õppegranaatide transportimiseks).

Soojaks saab ajada hernesupi (ei ole just kõige populaarsem ratsioon), tatrapudru veiselihaga, guljaši kartulitega, värskekapsaborši, makaroniroa, kruubipudru suitsulihaga.

Mõni uurib hakatuseks pakendilt söömaaja koostist ja kaloraaži. Mõni alustab aga desserdist, sest päris tühja kõhuga ei saa ju süüa teha.

Kostub muresid: „Meil ei tule toit purgi seest välja!“ – „Tõmba lusikaga!“

Ja imestus: „Purgileib või? Tõsiselt?“ (Suuremat plekk-konservi meenutav taara sisaldab tõepoolest ümmargusi leivaviilusid.)

Ning tõdemusi: „Need konservid võivad kah täitsa head olla.“ „Supilõhn on kõige parem!“

Kuid ka praalimist: „Ma olen kodus mingi paar korda kokanud!“

Kiiremad juba söövad.

PEALIK: MTÜ Riigikaitse Rügement koolitusjuht, staabiveebel Vahur Hanko (vasakul, kanistrist priimusesse piiritust kallamas) palub kindlasti selle loo juures tänada inimesi ja organisatsioone, kes aitasid laagrit läbi viia: Päästeamet, Westend Security, MTÜ Estonian Technical Rope & Rescue Team, Heigo Vija (PPA), Katriin Ivanov (Kaitseliidu Tallinna malev), Kaitseliidu Harju malev.Foto: Aldo Luud

„Täna öösel ei maga keegi.“

Staabiveebel Vahur Hanko: „Kui te pole veendunud, kas söök on valmis, ärge tuld ära kustutage.“

Üks rühm on moonakastist improviseerinud võileivalaua: nii päris- kui ka purgileivale saab määrida Merevaiku ja pasteeti, rühmajuht jälgib, et keegi ei ahnitseks ja kõigile jaguks. Ülejäänud rühmad ei viitsi tseremoonitseda. Leivapäts lendab kaaslasele sülle sellise hoo ja trajektooriga, et priimusel keev hernesupp kaalub tükk aega, kas jääda püsti või kallutada kogu kaadervärk kummuli.

Priimuse kustutamine osutub siin-seal väljakutseks, sest kui okste või söögiriistade abil on tuulekoda pealt ära tõstetud, põleb priimus üsna hirmuäratava leegiga ning läheb vaja teatavat meelekindlust ja vilumust, et sellele rahulikult kork peale tõsta.

Pealik Hanko julgustab paar minutit üht piigat korki peale panema, mitte viskama – nii et pärast on kork ja priimus pilla-palla. Tehakse kuiva trenni maiusepaki abil. „Vaat sama rahulikult pane see kork ka priimuse peale. Ära viska, see ei ole tuline.“

Kel kõht täis, liigub katelokki loputama.

„Täna öösel ei maga keegi. Kui kaheteistkümneses telgis juba kolm on üleval, ei maga ka teised,“ teab Hanko. „Kolmandik istub hommikuni suure lõkke ääres.“

Ööseks on noortele valmistatud ette vastutusrikkad ülesanded: lõkkevalved, ahjuvalved, patrullid. Nagu sõjaväes. Järgmistel päevadel laskutakse köie abil alla seitsmemeetrise angaari katuselt ja võetakse ette pikem jalgsirännak. Lisaks tuleb teha lõkkel süüa, õppida meditsiini ja tule kustutamist. Ning hoida loomulikult laager korras ja tuju rõõmus.

„Neile on kõik ette ära tehtud, aga jääb mulje, et teevad ise,“ vihjab staabiveebel Vahur Hanko.

Samal teemal

13.05.2018
Riik toetab tänavu ligi poole miljoni euroga 4523 noore malevasuve
23.06.2017
ÕHTULEHE GALERII | Malevlased veetsid nädalavahetuse metsalaagris köiega laskudes ja lõkkel süüa valmistades
18.06.2017
Õpilasmaleva abil leiab töö kergemini

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee