Ehk õigustatult, on ju mehel vöö all sellised edukad teosed nagu kosmosedraama "Interstellar" (emakeeles "Tähtedevaheline"), ohtralt internetinalju sünnitanud “Inception” (emakeeles “Algus”, sest… umm…) ning Batmanile uue hingamise andnud “Pimeduse Rüütli” triloogia. Nüüd on kinodesse jõudnud mehe värskeim üllitis - Teise maailmasõja koledusi kirjeldav “Dunkirk.”
Teine maailmasõda, olgu ta oma olemuselt nii ropp ja rõve kui tahes (nagu ka kõik ülejäänud sõjad), on iroonilisel kombel üks filmitegijate (ja ka videomänguarendajate) meelisteemadest. Laenab see ennast ju ideaalselt draamale, sest mis oleks efektiivsem pisarakiskuja kui sadade, tuhandete ja sadade tuhandete inimeste tarbetud kannatused, piinad ja kaotused. Vahel harvemini leitakse ka mõni alternatiivsem nurk, mis nukrad momendid tahaplaanile jätab ning keskendub pigem sõjategevusele endale - pea kohal vihisevad kuulid, mürsud, granaadid, tankilasud, plahvatavad miinid ja muu säärane. Nolanit säherdune möll ei huvita, tema nõjatub draamale niivõrd tugevalt, et tema küünarnukk jätab sellesse pikaks ajaks jälje.
“Dunkirk” maalib pildi 1940. aastal aset leidnud Dunkerque’i evakuatsioonist (tavaliselt kasutaksin siinkohal fraasi “jutustab loo”, aga kuna Nolan on taotuslikult filmis võimalikult vähe dialoogi kasutanud ning selle asemele ääretult palju rõhku just nimelt visuaalsele ja helilisele küljele asetanud, tundub pildi maalimine paslikum). Saksa väed on liitlasarmeed Dunkerque’i linnakesse tõrjunud, kus viimased lõksu on jäänud - ühel pool ootavad neid sakslaste kuulid, teisal aga lai ookean. Käima lükatakse Operatsioon Dünamo, mille eesmärgiks on evakueerida nii palju sõdureid kui võimalik. Churchill on pessimistlik, ennustades, et päästa suudetakse umbes 40 000 sõdurit, Dunkerque’i rannal on aga pea et 400 000 külmetavat keha. Olukord näib lootusetu.
Seda lootusetust annab film suurepäraselt edasi. “Dunkirk” ei ole nagu teised sõjafilmid, siin ei ole draama sisse suurejoonelisi märulistseene põigitud, üksikud tulevahetused on üürikesed ning ei ole kunagi põhifookuses. “Dunkirk” on aeglane, kuid see ei ole üldse halb asi, vastupidi. Nolani kavatsused on ülimalt metoodilised, planeeritud ning täidavad enda eesmärki fantastiliselt. Iga kaader on põhjalikult läbimõeldud, mille tulemusena on filmist saanud visuaalne nauding. Pinget suudetakse üles kruvida ka kõige tähtsusetumana näivates olukordades ning siinkohal on suureks abimeheks Hans Zimmer ning tema loodud fantastiline ja meeldejääv muusika. Zimmeri kellaseieripala (mille valmistamisel mees Nolani kella seierite tiksumist salvestas) lükkab vaataja tooliservale ning tekitab kõhu alla õõnsa tühimiku.
Näitlejatööd on samuti väga head, võttes arvesse, et noorukesed “peategelased” (otsese protagonisti tiitlit ma kellelegi ei omistaks) on rohelisemad kui äsja Tallinna liiklusesse lastud vahtralehe omanikud. Varem vaid ühes Briti telesarjas üles astunud Fionn Whitehead tundub sõjatandril kui pimedal maanteel kihutava auto esituledest lummatud hirvetalleke ning see üks tüüp One Directionist on üllatavalt kompetentne. Muidugi astuvad filmis üles ka juba varem end Nolani teostes ilmutanud vana näod, eesotsas Tom Hardy ja Cillian Murphy’ga.
Ma tean, et kipun tihtipeale olema pigem negatiivne, aga mul on tõsiselt raskusi, et meenutada mõnda elementi, mis mulle ei oleks kõnealuse filmi puhul meeldinud või pinnuks silma jäänud. Ainus kord, kui ma ehk hetkeks kulmu kortutasin, oli hetk, mil ühele pisikese, ent konkreetse konflikti käigus paljastus seik ühe tegelaskuju kohta - seik, mis oli üdini läbinähtav ning mida ma ise arvasin juba eos just see olevat. Ometigi on see tühine kõige selle kõrval, millega Nolan hakkama on saanud. “Dunkirk” on suurepärane film, mida tasub kinos kogeda.
Kommentaarid