Saund

Muusikamaastiku tõusev täht Lepatriinu: tahan olla suurem kui Taukar, Eesti on minu unistuste jaoks imepisike! (11)

Keit Paju, 23. juuli 2017, 13:21
Acoussion Live festival 2017, LepatriinuFoto: Alar Truu
Eesti muusikamaastikul on ilma tegemas uus tulesädemest neiu: Lepatriinu! Lepatriinu ehk Triinu Paomets oli üks nendest Eesti muusikutest, kes sai võimaluse üles astuda ka selleaastasel Positivusel.

“Suure lava pisik on seega nüüd sees ning ei suuda ära oodata, milliseid suuri festivale elu meile veel pakub. Selline adrenaliinilaks on ikka väga turgutav,” kommenteeris Triinu pärast Positivusel esinemist Õhtulehele.

Neiu sai muusikuna hoo sisse Noortebändi võistluselt, kus ta 2016. aastal finaali pääses. 

Sel nädalavahetusel esines Triinu Acoussion live muusikafestivalil, kus andis imelise ilmaga, ümbritsetud lehmakarjamaadest ja järvesoppidest, mõnusa õhtupoolikuse kontserti. 

Samal teemal

Tegime pärast kontserti juttu ja rääkisime, kui kõrgele Lepatriinu lennata kavatseb. Ja unistused on tal suured, Karl-Erik Taukar on Triinu jaoks mitte keegi ning Eesti tema loomingu jaoks imepisike. 

Sa andsid just väga mõnusa ja hea energiaga kontserdi. Kuidas sa ise rahule jäid?

Minu arust läks väga hästi, väga mõnus oli. Mulle meeldib looduses olla, seega mulle väga meeldib see lava siin. Viimase loo ajal pöörasin korraks ümber, hingasin korraks ümber: ilge vissikas tuli, nagu lehmavirtsa lõhn. Ja see oli nii hea! See on nagu kodu. Hingasin sisse, tegin silmad lahti, vaatasin, päike paistab. Nii ilus vaade! Pöörasin ümber, vaatan, et publik kõik vaatab mind. Megakaif! Mulle ikka meeldib täiega!

Acoussion Live festival 2017, Lepatriinu Foto: Alar Truu

Sa käisid Positivusel ka. Kuidas sul seal läks?

Kuidas Positivusele üldse artiste valitakse? Kuidas sina sinna said?

Ma ei teagi, kuidas nad valivad sinna. Ma tegelikult saatsin aasta alguses hunnikutele festivalidele kirja, et tahaks tulla esinema. Aga sellest ei tulnud vist midagi välja. Et kuna ma esinesin Tallinn Music Week’il, siis selle raames Põldmaa (Tallinn Music Week’i muusikaprogrammi juht Raimond Põldmaa - toim.) organiseeris mind Pallaadiumi lavale Positivusele. Ta kirjutas, et kas ma tahaksin tulla. Ma vastasin, et kuidas ma saaksin küll öelda kiiremini JAH!

Kujutan ette, et Positivusel esinemist mõne väiksema festivaliga enam võrrelda ei saa. Aga siiski, kui sa nüüd võrdleksid, siis kas sulle meeldib rohkem esineda suurte rahvamasside ees või väiksemas ja intiimsemas keskkonnas?

Mulle tundub, et suur rahvamass on huvitavam mu jaoks nüüd, sest seda väikest ja intiimset ma olen teinud juba nii palju. Mul on tunne, et sellega on mul juba kõrgeim tase saavutatud, võiks nüüd seda showpersooni endas arendada, Positivusel panin ka endale kõrva taha, et kui ma olen suurel laval, küll mitte üksi, vaid bändiga, aga see annab mulle liikumisvõimaluse. Ma peaks olema laval nagu hullunud artist, kes jookseb ühest kohast teise ja tegeleb kõigega, andes hullu energiat. Siin on nagu tšillim mingil määral. Aga eks mõlemad on head, kõigest tüütab pika peale ära, siis peab vaheldust tegema. 

Sa oled üpriski veel oma karjääri ja läbimurde alguses. Kuna suurem üldsus sind ei tunne - kas sa saaksid lühidalt ennast tutvustada?

Olen Tallinnast pärit laulja/laulukirjutaja, alati olnud. Ja peamine ongi olla artist. Ma olen täiesti kunstiinimene ka ja ma olen sündinud lavale! Seega ma olen väga väljaelav, aga mingi hingestatus peab selles olema, et saaks olla laulja ja laulukirjutaja. Alustasin akustiliselt ja aina rohkem lähen sinnapoole, et teha seda, mis vallutab maailma täitsa ära! 

Acoussion Live festival 2017, Lepatriinu Foto: Alar Truu

Kuhu sa üldse muusikas jõuda tahad? Tahad sa oled nii tuntud lõpuks kui ütleme…Karl-Erik Taukar ja Lenna?

Kui raske on niimoodi lauljana läbi lüüa? Kuidas sa sinna jõuad?

Eks pisitasa peab tegema kõike. Järk-järgult. 

Omale muusikas nime teha on ikkagi keeruline, ma oletan?

Just. Lauljaid ja stiile on nii palju. Kiiks on see, et kuidas sa eristud. Et miks just sina, mitte keegi teine? Seega ma leian, et ma ei oska sõnadega välja tuua, miks mina. Tule mu laivile ja ma näitan sulle, miks mina! Nimega seoses ka, kõik arvavad, et Lepatriinu on mingi lapsik nimi, et kas ma pean lapsed kontserdile tooma või mida. Aga samas, kui sa juba tead, mis seal Lepatriinu taga on, siis see nimi ei tekita enam mingit küsimust. Ja mina arvan ka, et nimi ei riku meest, täpselt, nagu töö ei riku meest. Nimi on nimi! See, mis seal taga on, on täiesti teine maailm.

Aga kuidas su esinejanimeks ikkagi Lepatriinu sai?

Mu päris nimi on Triinu ja kooliajal ma hullult tahtsin, et mu perekonna nimi oleks Lepa, et siis oleks  nagu teistpidi öeldes Lepa Triinu. Mingi aeg ma unustasin selle ära, siis oli mõtteis igasugu muid variante: nagu näiteks LadyBug ja ma kirjutasin seda igasugu variantides. Inimestele ei jäänud lihtsalt meelde, et kuidas seda nüüd kirjutada, misasi sellega on. Lõpuks mul viskas üle ja mõtlesin, et panen lihtsalt Lepatriinu, küll tuleb välja. Niimoodi oligi ja jäi Lepatriinu peale. Issand, kuidas mind on veendud: et kui sa tahad kuhugi jõuda, siis pead ikka nime ära vahetama. Ja ma ajan sellele jonniga vastu! See on nimi, issake, kuula mussi! Kui muss on hea, siis mis vahet sel on, mis mu nimi on? Kui oleks lihtsalt Triinu ilma Lepata, kas siis oleks parem? Mingeid eelarvamusi muudaks võib-olla, aga ma neist nagunii ei hooli.

Acoussion Live festival 2017, Lepatriinu Foto: Alar Truu

Kui mõni inimene nüüd loeb ja sinust huvituma hakkab, siis ütle lühidalt: mis muusikat sa üldse teed, mis žanri viljeled? Millisele inimesele sa muusikat teha tahaksid?

Ma tahaksin kunstiinimesele teha muusikat. Seda on jällegi nii raske paika panna, sest inimesed on nii erinevad ja kõigil on omad kiiksud. Ma arvan, et samamoodi mõnile heavy metali tüübile võib vahel meeldida mingisugune hingestatud asi. Kui iga päev ei kuula, on üks asi, aga vaheldus on hea. Ma ei tea, ma tahaks lihtsalt, et kes vähegi naudivad mu muusikat, tuleksid kohale kontsertidele. Kõige tähtsam asi, mida ka fännina teha, on kohale tulla! Ja näita oma toetust. Kui sa kirjutad mulle Facebookis, et oi, ma olen nii uhke su üle ja tee veel, siis väga tore, aga mis ma peale hakkan sellega? Tule kohale ja näita oma toetust live’is! Siis ma näen, et sa võtsid vaevaks, tulid ja kuulasid, said selle live’i elamuse.

Enamus su loomingut on inglise keeles. Kas sa ei ole mõelnud kunagi ka emakeeles muusikat kirjutada?

Ma olen ühe loo kirjutanud eesti keeles. See oli umbes aasta tagasi laulukirjutajate laagris. Mul oli olnud umbes kolm päeva ukulele ja mu mentor andis mullle ülesandeks kirjutada tunni ajaga elus esimest korda eesti keelne laul ja ukulele peal ka veel. Seal laulus pidid olema lind või loom, mingi linn ja mingi nimi. Ja tegin ära! Selle laulu nimi on “Öökull” ja see on YouTube’is täiesti üleval. Ma esitasin selle laagris ära ja välismaalastest mentorid olid täiesti sillas: et oh, su emakeel on nii ilus, sa peaksid rohkem emakeeles laulma! Ja salvestasime ära ja see läks netti üles enne, kui ükski eestlane oli seda üldse kuulnud. Seega minul ei olnud mitte kellegi arvamust, et kas ma kirjutasin head sõnad või mitte. Pikemas perspektiivis, eesti keeles on väga raske kirjutada. Eesti keeles on väga ilus, aga ma tahaks rohkem olla äge kui ilus! Ma tahaks sellist šnitti panna sisse, inglise keeles ma saan rohkem keelega mängida. Eks näis, kunagi võiks ilusas eesti keeles ka ikka teha, aga praegu ei ole kõige olulisem. Pean arendama endas seda. 
Acoussion Live festival 2017, Lepatriinu Foto: Alar Truu

Kust sa inspiratsiooni saad?

Igalt poolt. Viimasel ajal on hakatud aina rohkem küsima, et kuidas ma kirjutan laule ja millest. Esiteks, mul on tehtud arvutisse nimekiri ideedest, mul on lihtsalt sõnad, laused või fraasid, mis ma tahan lauludesse panna, mis on mulle klikkinud sõnade poolest. Aga ma olen inimestele rääkinud, et kirjutada saab ükskõik millest! Kasvõi maas on muru. Saab kirjutada, miks see muru seal on, millal see sinna tekkis, mis selle kõrval on. Ja refrään on “jee, muru muru on ülihea!”. Aga ükspäev tuleb tuul ja puhub muru ära, muru ei ole! Aga siis, ohoo, tuleb kevad ja muru hakkab jälle tulema. Ja jälle refrään: muru muru on ülihea! Ja nii lihtne ongi! Leida millest kirjutada, on ülilihtne. Panna sõnad õigesse järjekorda, et oleks lõpuks õige asi, on raskem. Aga peab vaeva nägema ja saab kõike. Meloodiaga on lihtne. See tuleb mul varrukast kuidagi sujuvalt. Kunagi ma tegin ise kidraga meloodiaid, aga mu kidramängimisoskus pole nii hea. Nüüd ma palun oma pillimeestelt, et andke, ükskõik mida ja ma teen sinna peale. Viimased lood olen ka kirjutanud niimoodi, et kirjutan kodus sõnad valmis ja siis lähen proovi, et mul on lugu…aga mul ei ole lugu, et mul on saadet vaja, tehke! Ja teevad. Samas mul ei ole artisti, keda ma vaatan, et ma tahaks olla nagu tema. Iidoleid mul ei ole. Aga mõned kuud tagasi panin oma peas paika artistid, keda mina kuulasin, kui ma väike olin. Kelle lauluhääldamine on huvitav ja nendest olengi ma põhiliselt šnitti võtnud. Näiteks Anastasia on üks, veits Shakirat on, LeAnn Rimes, J-Lo’d kuulasin veits, Avril Lavigne’i, Black Eyed Peas’i. 

Mis su paari kuu plaan on?

Kord nädalas on ikka mingi esinemine kindlasti. Intsikurmus, Augustibluusil oleme. Haapsalus oleme palju, kui ma ei tee mussi, siis ma teen burkse! Plaan on teha järgnevad esinemised hästi ära, mis meil nüüd ees on ja siis on stuudiosse minek ja plaadi tegemine. Lood on põhimõtteliselt olemas, nüüd on vaja full on panna, et saaks plaadi. Sest mina tahan anda selle plaadi veel see aasta välja. Tead miks? Ma olen 13 aastat muusikaga tegelenud ja selle aasta jaanuaris tuli mu elu esimene EP välja. Ma mõtlesingi, et ülicool oleks, et 13 aastat ei tee mitte midagi, 2017 aastal annan aga kaks plaati välja. Kui saab järjele, siis tuleb suruda, suruda, suruda. Aga no eks vaatame, kuidas läheb. Sest jõuludel on juba hilja, nende teiste jõulualbumidega ei hakka vist võistlema.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee