Kadusid perearstikeskus, postkontor ja pood. Nüüd läheb ka rong. «KUI KÕIK ÄRA KAOB, SIIS POLE MÕTET SIIN ENAM ELADA!» (327)
Lelle ja Pärnu vahelise raudteeniidi äärseid elanikke tabas nädalapäevad tagasi kui löök allapoole vööd valitsuse teade, et paari aasta pärast võivad nad rongisõidust suu puhtaks pühkida. «Rong on meil praegu põhiline toiteallikas,» pahandab uudisest murtud Reonda küla elanik. Temal on Eidapere jaama hea ligi minna.
Neljapäeva pärastlõunal on Rapla maakonnas vastuuendatud Lelle raudteejaama mõlemal perroonil vaikus. Vaksalihoone kell liigub uniselt, ent järjekindlalt edasi – seier näitab, et kell saab kümne minuti pärast kaks päeval. Järgmine rong Pärnu poole läheb alles mitme tunni pärast ja seetõttu on käes päeva ainus aeg, mil saame Lelle ja Pärnu vahet sõita spetsiaalselt raudteel liikumiseks kohandatud Chevrolet’ maasturiga. Läheme ümberkaudsete elanike jutule, et kuulda, mida nemad raudtee sulgemisest arvavad. Elu muutub ju oluliselt – nad ei saa enam rongiga koju, tööle ega ka arsti juurde.
Esimene peatus on Koogiste, mille perrooni ootepingil teeb lõunauinakut räsitud ilmega ühekäeline mees. Ta ärkab meie saabumise peale, aga jututuju tal pole. Selgub vaid, et rongi ta igatahes ei oota.
Edasi sõites jääb autoaknast silma Eestimaa kaunis loodus, ent fotograaf pildistamiseks akent avada ei tohi, sest päevinäinud raudteel sõites paiskub õhku punakat roostetolmu. «See lendaks kõik autosalongi ja määriks meie riided. Nõnda on juhtunud,» teab öelda maasturit rooliv Edelaraudtee teeteenistuse juht Hannes Taube. Järgmine peatus on Eidapere rongijaamas. Seal ootab meid ees pidevalt täienev delegatsioon mures kohalikke.
Valitsus maarahvast ei hooli
Kiitsakale Eidapere rongiperroonile jõuab esimeste seas kohalik õpetaja Margus, kes on mures eelkõige laste pärast – kuidas nood peaksid edaspidi kooli, koju ja arsti juurde saama.
Olukorda ei paranda loomulikult seegi, et 1. juulist on suletud Eidapere perearstikeskus. «Ja nüüd ma pean siis minema Kehtnasse, millega bussiühendus lonkab kaht jalga. Mis saab, kui koolis on epideemia ja lapsed haigestuvad? Meil on õpilaskodu lapsed, kas tuleb kutsuda vanemad siia, et nad lapsed koju viiks?» küsib Margus ning lisab, et külarahva seas liiguvad kurvad jutud.
«Kui kõik ära kaob, siis pole mõtet siin enam elada,» meenutab Margus kuuldud sõnu.
Ka kohalik elanik Eili on ennekõike mures transpordiküsimuse pärast. «Mul on suuremad lapsed, kes käivad Tallinnas tööl. Kodus käiakse rongiga, sest bussist pole abi – laupäeval-pühapäeval ei sõida ühtegi bussi,» ohkab nelja lapse ema Eili. Ta lisab, et kooli ajal käivad küll bussid, aga täisväärtuslikuks eluks sellest ei piisa. Eidapere rongiperroonile tuleb mures kohalikke aina juurde, kõigil üks soov – et valitsus neilegi mõtleks ja aru peaks. Praegu tunnevad nad, et otsus rongiliiklus lõpetada on tehtud täiesti tagaselja.
Rong oli elukohavalikul tähtis
Eili sõnul kolis ta Eidapere lähedale kuus aastat tagasi ja poleks seda otsust mingil juhul teinud, kui oleks teadnud, et rongiliiklus tulevikus suletakse. «Rong on põhiline toiteallikas meil praegu,» möönab ta. «Tahaks teada, mis meie elust saab,» kehitab kohalik elanik Egle õlgu. Ta lisab sarkastiliselt: «Perearsti enam pole, pood pandi kinni ja postkontor suleti. Võib raudtee ka kinni panna, siis on kõik.»
RB ei anna maainimestele midagi
Andrus tegi valiku Eidaperre kolida paarkümmend aastat tagasi. «Vaatasin, et rong seisis suisa akna all. Ja see oli mu kõrvadele nagu muusika. Riiaga oli ühendus olemas. Ja ma teadsin, et rong tagab mulle turvatunde, et ma pääsen alati tööle,» meenutab ta.
Enda arvamust tuli avaldama ka viimane Eidapere jaamaülem Urve. «Hommikul öeldi raadiost, et 2019 pannakse kinni. Pole raha ja ongi kõik. Ja siis jäi suu lahti.» Jätkame sõitu mööda roostes rööpaid, kohati pehkinud liipreid, aga maalilises looduses.
Järgmine rongipeatus on Viluveres, kus sarnaselt kõigi peatustega on ooteperroon hiljuti renoveeritud. Tõsi küll, keegi rongi parajasti ei oota ning järgmise peatuse teeme Tootsis, kus meid võtab vastu jaamakorraldaja Lea. Stiilses vormis ja naeratav naine on ametit Tootsi rongijaamas pidanud pea kolmkümmend aastat. Ta tunnistab, et uudis Lelle–Pärnu lõigu sulgemisest tuli suuresti üllatusena. «Aga kas see on lõplik? Seda veel vaatame. Loodame ikka kõige paremat, sest Rail Baltic ei anna maainimestele mitte midagi,» lausub ta. Lea hinnangul sõidab raudteel rahvast piisavalt.
«Raudtee eelis on juba see, et suvel sõidavad paljud inimesed rattaga, aga bussis pole ratast kusagile panna,» möönab ta. Lea sõnul käivad paljud Tootsi elanikud rongiga tööl, sugulastel külas ja koolis.
Kuna kellaosuti liigub armutult kiiresti ning seljatagant läheneb meile Tallinnast Pärnu liikuv reisirong, otsustame Tori peatuses rööbastelt maha sõita. Torist edasi tuleb Pulli, sellele järgnevad peatused Pärnu kaubajaamas ning Pärnus.
Kokkuvõttes – sõidu eesmärk oli Lelle ja Pärnu vahel elavate raudteest ilma jäävate inimeste arvamusi kuulata. Need on väga ühtsed – rongiliiklus peab säilima ka tulevikus, sest see on kohalikele eluliselt tähtis.
VALLAVANEMAD: Rongiliiklus peab säilima!
Ümberkaudsed vallavanemad leiavad, et rongid peavad sõitma jääma. Tootsi vallavanem Riina Kukk ütleb, et kuna raudtee on ainus otseühendus Tallinnaga, siis on inimeste pahameel õigustatud.
«Nüüd tuleb sõita bussiga Pärnu ja sealt edasi. Ühistransport ei ole ka päris nii tihe, nagu lehest lugesin, et kaheksa korda päevas siit buss Pärnusse käib. Kuna Rail Baltic tuleb alles kümne aasta pärast ja see trass läheb oluliselt kaugemale kui praegune, siis maainimestele on oluline, et ka Lelle ja Pärnu vahel sõita saaks. Selle ääres on ju praegu kohti, kuhu buss ei käigi, inimesed ei pääseks enam välja. Üldjuhul on ju tegemist eakamate inimestega,» ütleb Tori vallavanem Kaie Toobal.
Õige pea algab Toril ka kergliiklustee ehitus, mille üks eesmärke oli luua elanikele mugavam viis rongile jõudmiseks. Praeguse seisu järgi aga valmib tee ajaks, kui reisirongiliiklus on trassil peatunud. Vändra vallavanem Jaanus Rahula tunnistab, et otsus raudtee sulgeda tuli ootamatult. «Pärnu inimesi raudtee niivõrd ei mõjuta, sest bussiliiklus on suhteliselt hea. Aga maapiirkondade inimesed on kindlasti kaotajad,» möönab Rahula.
Kommentaarid