KUULSAIMA TEGELASKUJUGA: "Ta on alati minuga," ütles Michael Bond Paddingtoni kohta. "Tean täpselt, mida ta mõtleb. Minu jaoks on ta vägagi päris." Ta kirjutas 60 aastat raamatuis seigelnud karu oma isa sarnaseks – too polevat kodunt kunagi kaabuta lahkunud, et ta saaks seda daamide ees kergitada.Foto: VIDA PRESS
Raamat
22. juuli 2017, 04:00

91aastasena surnud Paddingtoni looja Michael Bond tegi kirjatööd viimsete elupäevadeni

"Ma ei tea, mida teeksin, kui ei saaks kirjutada!" (3)

"Olen pea 50 aastat oma elust kirjutanud iga päev, seitse päeva nädalas. Isegi jõulupühal. Aga ma naudin seda endiselt," kinnitas armastatud lasteautor Michael Bond möödunud aasta jõulude ajal. Juuni lõpus pärast lühiajalist haigust lahkunud kirjanik ei ilmutanud väsimuse märke, vaid asus igal hommikul arvuti või trükimasina taga tippima.

Kui ohtralt pärjatud romaanikirjanik, "Ameerika pastoraali" autor Philip Roth (84), teatas 79aastaselt, et paneb kirjutamisele punkti, sest ei leia selleks sellist õhinat nagu varem, või kui menuautor J. D. Salinger pani kirjanikuameti maha juba 45 aastat enne seda, kui ta 2010. aastal 91 aasta vanuses suri, siis leidub ka neid, keda kirjutamiskirg ülikõrges easki maha ei jäta.

Üks neist oli 1926. aastal sündinud Briti lastekirjanik Michael Bond, tuntud kui Peruust pärit moosimaia karupoja Paddingtoni looja. Viimase Paddingtoni-raamatu "Paddington’s Finest Hour" ("Paddingtoni tähetund") avaldas ta aprillis. "Kirjutamine oli tema elu. Oli imeline, et ta sai seda jätkata kuni lõpuni välja," ütles Bondi tütar Karen pärast isa surma ajalehele Guardian. "Paddington ja teised tegelased olid tema jaoks nii ehtsad, et muutusid elusaks kõigile teistelegi."

Visadust õppis vanaisalt

Kirjanikuhärra ise rääkis mullu Telegraphile antud intervjuus, et parim nõuanne, mille ta noorena eluks kaasa sai, pärines tema vanaisalt. "Ta arvas minust väga kõrgelt ja ütles mulle: "Sa võid elus teha, mida iganes su hing ihkab, aga sa pead sellele truuks jääma." Nii jätkas üks Suurbritannia vanemaid tegevkirjanikke oma lemmiktegevust ka siis, kui valminud oli ligi 100 raamatut. "Iga päev tulen hommikul trepist alla ja hakkan kirjutama. Vajutan lihtsalt nuppu, sõnad ilmuvad ekraanile ja hakkangi pihta. Kui mul oleks kontor kusagil eemal, siis võtaksin ka puhkeaega. Aga minu töölaud on kodus ja ma ei kurda üldse. Ma ei teagi, mida teeksin, kui ma ei saaks kirjutada," tunnistas Bond.

Ta hakkas kirjutama 19aastasena, kui ta saadeti II maailmasõja lõpuaastal Briti armee koosseisus Egiptusesse Kairosse. Tema lühijutt ilmus ajakirjas London Opinion, tasuks oli seitse gini ja ta leidis, et tal poleks midagi kirjanikuameti vastu.

Esimese raamatu Paddingtoni seiklustest avaldas Bond 1958. aastal ("Karupoeg Paddington"). Inspiratsiooni andis talle kaks aastat varem jõuluõhtul kaubamajast ostetud mängukaru, mis oli üksi poeletile konutama jäänud. "Mul oli karust kahju, ostsin selle ja kinkisin [oma esimesele abikaasale] Brendale. Karu leidis endale kodu meie kaminasimsil," ütles Bond Telegraphile. Ta kujutles karulelule selga enda villamantli ja pähe enda mütsi. Legend oli sündinud.

Kokku kirjutas ta 27 Paddingtoni-romaani, mis on tõlgitud enam kui 40 keelde. Samuti valmis tema sulest paarkümmend raamatut nii merisiga Olga da Polgast (Bond jõudis elu jooksul pidada kuut Olga-nimelist merisiga) kui ka Prantsuse detektiivist härra Pamplemousse’ist.

Ideid kogus jalutades

Viimased 30 aastat elas ja tegi Bond kirjatööd Lääne-Londoni majakeses. "Minu töökabinet on hubane raamaturiiulitega ääristatud tuba, kus on tumedast puidust kirjutuslaud ja aknast avaneb vaade aiale. Mu lauda valvab väike Paddingtoni mängukaru," kirjeldas ta eelmise aasta lõpus Guardianis. "Olen siin õnnelik, kuigi mõni päev on kodutänaval ja lähedaloleva jõe peal tihe liiklus ja siis on palju lärmi."

Kirjanik pajatas, et talle meeldib kirjutades aknast välja vaadata ja uudistada, kuidas teised tegutsevad. "Olen hingelt linnainimene ja saan inspiratsiooni inimeste jälgimisest. Kui jalutamas käin, tulen koju, ideedest tulvil. Mulle tundub, et mu mõistus on kirjanikutööga kohastunud – kuulan kogu aeg vestluskatkeid. Olen raamatute jaoks mõtteid korjanud nii puhkusel olles, poes käies kui ka oma lapselast jälgides," avaldas Bond, kes pühendas ühele oma neljast lapselapsest raamatu, mille peategelane on samanimeline poiss Harry.

"Istun alati laua taha kell üheksa hommikul. Kasutan sülearvutit, mis on tavaliselt paberite alla mattunud, kuid mul on ka trükimasin," märkis Bond. Viimasega sujus tema sõnul kirjutamine erilise hooga – harjumuse jõud on tugev. Kuni kirjanik paar aastat enne surma nimmelüli murdis, läks ta iga kuu nädalaks Pariisi, et üksi rahus ja vaikuses kirjutada.

"Olen kiire kirjutaja," kinnitas ta, "aga ma ei asu kunagi järgmise lehekülje kallale, kuni pole käesolevaga rahule jäänud. Jumal teab, kui mitu korda ma üht lehekülge kohendan."

Bond arvas, et ehkki ta pole hakanud aastatega kiiremini kirjutama, on tal juurde tulnud vilumust. "Paddingtoni-lugude kirjapanek käib mul väga lihtsasti. Ega ma plaaninudki järjekordset raamatut kirjutada, tähendasin vaid mõtteharjutuse korras mõningad ideed üles, kuni mu agent ütles: "Sul on ju raamat valmis." Olen sellega väga rahul."

Lembekirjanik Ida Pollock töötas 106. eluaastani

Maailma vanimaks armastusromaanide autoriks tituleeritud brititar Ida Pollock suri 2013. aasta detsembris 105aastasena vaid mõni nädal enne seda, kui ilmuma pidi tema 125. raamat. Et oma isikule mitte liigset tähelepanu tõmmata, kasutas Pollock kümmet pseudonüümi, teiste seas Susan Barrie, Pamela Kent, Rose Burghley ja Mary Whistler. Tema teoseid noortest süütutest kangelannadest ja enamasti küpsemas eas rüütellikest meestest müüdi miljoneid eksemplare. 1930ndatel kirjanikuks hakanud naine avaldas viljakaimal perioodil viie aastaga 40 romaani.

Ida Pollock Foto: Vida Press

„Ma ei ole sellest iial tüdinenud, sest see on miski, mida ma üdini armastan,“ lausus ta surma-aastal Daily Mailile antud usutluses lembekirjaniku töö kohta. „Mu raamatutes kohtab pigem lootust ja romantikat kui seksi. Need raamatud on üks viis põgenemaks asjade eest, mis meile maailmas ei meeldi.“ Selleks ajaks Pollock enam ise trükimasina taga ei tippinud. Viimased romaanid dikteeris ta tütrele Rosemaryle, kes arvas, et kirjutamiskirg ongi tema emale nii kauaks elujõudu andnud.

Kes veel kõrges eas kirjatööd murravad?

USA kirjamees, Pulitzeri võitja Herman Wouk (102), avaldas viimase romaani „The Lawgiver“ ("Seadusandja") 97 aasta vanuses, kuid 2015. aastal ilmusid tema 100. sünnipäeva puhul tema mõtisklused ja memuaarid.

Herman Wouk Foto: Vida Press

Tšehhi-Prantsuse kirjanik Milan Kundera (88), kelle tuntuim teos on 1984. aastal ilmunud romaan „Olemise talumatu kergus", avaldas seni viimase raamatu „La fête de l'insignifiance“ ("Tühisuse pidu") 2014. aastal, veel aastal 2015 avaldas ta lühijutu ajakirjas The New Yorker.

Kanada lühijutuautor Alice Munro (85) avaldas viimase jutukogumiku „Dear Life“ ("Armas elu") 81aastasena. Siis teatas ta, et plaanib pensionile jääda: „Kui oled minu eas, ei taha sa nii palju üksi olla, kui kirjanikuks olemine nõuab.“ Ent kui teda 2013. aasta sügisel Nobeli preemiaga pärjati, tunnistas ta: „Olen iga päev eri arvamusel selle suhtes, kas ma peaksin kirjutamise jätma. Aeg-ajalt tekib ikka mõni idee.“

Briti spioonikirjaniku John Le Carré (85) läbimurderomaan oli 1963. aastal ilmunud „Spioon, kes pääses külma käest", tema kirjutatud on ka romaan „Öine administraator“ (1993), mille põhjal vändati hiljutine menusari. Eesti keeles on avaldatud 14 tema teost. Le Carré uusim romaan „A Legacy of Spies“ ("Spioonide pärand“ tuleb välja septembrikuus.

John Le Carré Foto: Wikipedia

Michael Bondile pakuvad Eesti lastekirjanikest konkurentsi Aino Pervik (85) ja Ira Lember (91). Pervikul ilmus mullu raamat „Hädaoru kuningas", aasta varem tuli välja suisa kaks ja 2014. aastal kolm teost. Lember avaldas eelmisel aastal põnevusromaani „Hea kasvatusega mees", enne seda on tema sulest katkematult pea igal aastal mõni raamat ilmunud, vahel koguni kaks – viimasel ajal pigem täiskasvanuile. Kirjanikuprouad on arvutiga sõbraks saanud. Pervik rääkis 2015. aastal Õhtulehele, et põlise hommikuinimesena alustab ta kirjutamist kell seitse ja püüab iga päev vähemalt mõned read ekraanile saada. Lember ütles tänavu märtsis Postimehele, et kui romaan pooleli, kirjutab ta iga päev. „Ma ei kirjuta korraga palju, paar tundi ehk kõige rohkem, kuni väsin, silmad väsivad,“ märkis ta. „Vahel mõte jookseb ja tahaks kohe veel, aga ma ei tohi endale liiga teha.“

Pikaealistest meeskirjanikest tegutseb aktiivseimalt menuautor Erik Tohvri (84), kel tuli mullu välja kaks raamatut – „Äri ja armastus“ ning „Irdabielu". Pensionipõlves on ta avaldanud üle 30 romaani. Kahe aasta eest avaldas ta Õhtulehele, et jaksab praegu trükkida poolteist lehekülge päevas, mida on tema kohta vähem.