Ave Nahkur: Eestist lahkudes olin mäluaugus, kuid nüüd olen väga õnnelik! (22)

Naivismi viljelev kunstnik Ave Nahkur (55) rääkis juba aastaid tagasi, et soovib alustada uut elu Kanaari saartel. Peale Ave elumaja Kuusalus pandi müüki ka tema elukaaslase Imre Toltsbergi (48) Raudoja talu, et koguda raha soojale maale kolimiseks.

Anija vallas endises Raudoja kõrtsis jõudsid Ave ja Imre turismitalu pidada viisteist aastat. Seal on käinud nii Arnold Rüütel kui ka Toomas Hendrik Ilves. Rüütel ostis Avelt maale, Ilves tellis presidendi kantselei jõulupeo. „2007, 2008, 2009, 2010 olid meil metsiku papi tulemise aastad,“ kiitis Ave ajakirjanduse veergudel. Kuid aastal 2012 jõudis majanduskriis ka Raudojale. Aastal 2013 tegi tegus naine talusse kohviku, kuid hiljem hakkas seegi kiratsema. Eesti turisminduses pettunud Ave pööraski seejärel pilgu Kanaari saartele, iseäranis La Gomerale, mis on umbes Muhumaa-suurune. Ülejäänu on juba ajalugu. 

24. september, 2016. Lahkume pimedast ja kõledast Eestist. Viime Pille Aegviidu raudteejaama, kust ta läheb Tartu rongi peale. Meie ekipaaž on järgmine: täielikult murdunud, ilma mäluta ja kõhulahtisuse all kannatav mina, enam-vähem samas seisus Imps (Imre, Ave elukaaslane) ja tubli külakrants Milvi. Milvi on ka ainuke, kelle elutegevus ja närvid on normis. Põrutame läbi tilkuva ja pimeda Eestimaa, läbime samas seisus Lätimaa ja jõuame Leetu, kus tuleb esimest korda päike välja ja kraade on juba 19. Milvi haugub jaanalinnu peale, sest käime loomaaias söömas. See on vist kõikide eestlaste söögiplats Leedus. Põrutame edasi. Ilm on ilus ja õhtu soe. Ööbime uhkes motellis. Saame sooja duši alla ja õhtuks joome soodavett. Milvi on hotelli tärnidega väga rahul. Moodne tapeet on seinas ja meie tunneme ennast kui mööblipoes. Milvi sööb ainult banaani, hakkab vist ahviks muutuma. Reisimine ei tundu tema jaoks enam hull olevat. Alguses ta virises ja värises, tahtis mulle sülle tulla, kuna ta pole varem autoga sõitnud. Nüüd on ta auto tagaosa kuninganna ja lamab kuldse lehmanaha peal ning tema all on kogu meie varandus. Auto on  meil soliidne vanadaam Ulrika, kes tuli kunagi Saksamaalt Eestisse vanaduspuhkusele. Ega ta vist osanud arvata, milline ralli teda veel vanaduspõlves ees ootab. Ainuke soov on nüüd veel kiiresti La Gomerale saada, äkki seal saab ta puhata. Kui ta vaid teaks, millised mäed teda seal tervitavad!“

Just selline on Ave Nahkuri sügisel ilmuva raamatu sissejuhatus. 

Olà, tiiger otse Aafrikast!

Olà, Olà!

Hispaania keel puha suus?

No näikse olevat, aga mul puuduvad vahepealt tegusõnad ja veel mõned sõnad. Räägin selliste sõnadega, mida tean. Aga ma olen Hispaanias olnud ju vaid üheksa kuud. Läksime möödunud aasta oktoobri alguses, 4. oktoobril oli meil notar, sest ostsime seal endale maja. Nii kaua olime sama maja hoovi peal, kaks ööd telgis. Enne ei antud võtmeid, kui maja oli ostetud notariaalselt. Seal on see asi väga karm. No ja ostsime siis maja ära ja hakkasime seda ka kohe kõpitsema. Pintsel kätte ja seinu maalima seest ja väljast. Ja just enne seda, kui Eestisse tulin, ütlesid matkasellid, kes sealt mööda käisid, et vau, see on selle saare kõige ägedam maja. Ma olin nii õnnelik, et jess! – nüüd ma alles hakkan lähenema oma eesmärgile.

Elan Aafrika rannikul La Gomera saarel, Tenerifelt 30 kilomeetrit. Elan kohalike saarlaste külas, mitte saare selles osas, kus on kuurordid ja elavad sakslased ja muud välismaalased. Ma elan täiesti maa soola keskel. Elame 800 meetri kõrgusel mäe otsas ja 600 aasta vanuses majas. See on vana kloostrihoone, aga sellest saime teada alles pärast ostu-müügilepingu sõlmimist, sest maja vanale osale on moodne kest hiljem ümber ehitatud. Sisu on ülivana. Tegu on megalaheda kohaga.

Praegu oleme täpselt kuu aega Eestis olnud. Tulime 18. juunil, minu tütre sünnipäeval. Aga midagi kohutavat on Eesti kliimaga lahti! Kolisin siit ikka väga õigel ajal minema. Oleks võinud isegi kaks aastat varem minna, sest kaks viimast suve polnud enam ka mingid suved.

Ilmselt me sooviks kõik siit külmast Eestist kohe La Gomera saarele kolida või siis vähemalt tulla sinna viivuks puhkama. Mida põnevat meil seal teha oleks? On seal vaatamisväärsusi, hea toit?

Seda kõike saab teha Tenerifel – head toitu nautida ja päikest võtta, rannas lebada, juua ja pummeldada. Aga La Gomera saar on kuulus Euroopa parimate matkaradade poolest. Näiteks sakslased on sellest vaimustuses, sest meie saareke koosnebki vaid matkaradadest. Seega, kui tulete meile külla, võtke kaasa korralikud matkariided ja head jalatsid ning ma viin teid maailma kõige ägedamatele matkaradadele. Ise olen seal leidnud nii megasid kohti, et tahaksin neid ka kõikidele oma kundedele näidata.

Head toitu ka ikka saab?

Ikka saab! Me pakume peavarju koos hea hommikusöögiga, mis maksab esialgu ainult 15 eurot nägu. Aga see on esialgu, hiljem ehitame oma majapidamise ikka pisut luksimaks.

Oled sa nüüd uuel kodumaal õnnelik?

Jah, ma olen väga õnnelik. Eriti pärast seda, kui näen, mis siin väikeses Eestis hetkel toimub.

Sa ei räägi ainult ilmast?

Sugugi mitte. Eks kõik ju teavad, et lõunamaalased on võrreldes eestlastega rõõmsameelsemad, avatud. Lastel pole seal näiteks koolistressi. Minu jaoks on see uskumatu ja samas väga mõnus. Ei ole muuseas ka koolikiusamist. Mu laps läheb hommikul hea meelega kooli, nägu naerul. Mul on teismeline poeg. Selles eas on ju keerulised ajad. Kõik võib olla õudne ja jube. Aga minu laps läheb Hispaanias kooli ja tal on hea tuju. Tuleb õhtul koolist ja tal on hea tuju. Just tema pealt on näha, kui hästi lapsed end seal tunnevad. Eestis ei saa selle koha pealt küll midagi head öelda.

Kuidas kohalikud sinusse kui võõramaalasesse suhtuvad? Kas nad ei karda, et võtad neilt tööd ära? Pakud ju majutust ja toitu.

Ma ei oskagi sellele vastata. Meie külas on ainult hispaanlased ja nad ei oska muid keeli. Meie pluss on see, et oskame nii vene kui ka inglise keelt, pisut ka saksa keelt. Seal on küll saksa kogukond, kuid neil on oma kunded. Minu kunded ei ole ju sakslased. Loodan, et tulevikus on minu kunded ikka eestlased. Pluss veel norrakatele meeldis meie elamine. Nad ütlesid, et tulevad järgnevatel aastatel ainult meile elama, et nad ei viitsi enam sakslaste juurde minna. Ma pean kirjutama Hispaanias endale särgi peale suurelt, et olen eestlane, kuna ka kohalikud ei armasta eriti sakslasi. Miks? Aga sellepärast, et sakslased ei viitsi integreeruda. Meile on ju see teema väga tuttav. Sakslastel on oma kogukond, neid ei huvita, mida kohalikud mõtlevad või nende hingeelu. Aga minul on näiteks naabritädi, kel nimeks Angelita (tõlkes Inglike) ja kes valvab minu koeri, kui olen Eestis. Mul on seal kaks koera, üks on eestlane, teine kohalik krants. Milvi ja Balina. Ja siis on veel  naabrivanamees nimega Jesus, kes kastab mu lilli. Mul on hea kaader seal majas praegu, Ingel ja Jeesus.

Tundud hetkel väga õnnelik. Aga miks sa siia Eestisse üldse praegu kippusid?

Mind ootab siin töö. Mul on üks ajakiri, 60+, kuhu mul tuleb teha 12 esikaant ja siis on mul ka üks suurfirma, kes tellib iga suvi minu käest hulga maale oma töötajatele kingituseks. Pluss ma pean ennast ja oma uut kohta Hispaanias eestlastele promoma. Mul on ju raske seda sealt teha. Pean ikka siin ringi ratsutama ja rääkima, kui äge meil seal La Gomeral on. Ühesõnaga, tulge kõik sinna!

Koduigatsust pole veel peale tulnud?

Nalja teed või! Mul on Kuusalus veel alles üks väike maja, mida jõudumööda kõpitseme. Mul on plaan see valmis saada, et järgmine suvi kindlasti Eestis veeta. Pisut on vaja ikka ka siin tööd teha. Aga rohkem ma edaspidise kohta ennustada ei oska. Võib-olla müüme siiski ühel hetkel ka selle Kuusalu majakese maha. Juurime end siit täiega välja. Vahel on igatsus vaid värske heeringa järele, aga värsket kartulit korjame seal kolm korda aastas. Pole paha.

Täna (teisipäeval - toim.) oleme koos sinuga Tallinna külje all Ajaveskis. Mis siin toimuma hakkab?

Loen ette peatükke oma peagi ilmuvast raamatust, mis küll on veel toimetamata, kuid peaks ilmuma oktoobris. Ja loomulikult müün täna siin ka oma pilte.

Oled ju tuntud sarja „Meie küla eided” piltide tegija. Kuidas need hispaanlastele peale lähevad või on see ainult puhas Eesti asi?

Jah, see on ainult Eesti asi. Olen püüdnud natukene ka hispaanlastele teha, aga need ei lähe seal kohe mitte. Mõned kohalikud eestlased on küll ostnud, aga muidu ei. Olen mõelnud välja mingi Kanaari saarte koerte teema, aga see äri pole veel vedu võtnud.

Raha on alati teema, mis eestlasi kangesti erutab. Millest sa elad? Kas saite oma vana kõrtsi poole miljoni eest maha müüdud, nagu soovisite?

Ei saanud. Senimaani müüme. Aga ma lihtsalt ei taha sellest praegu rääkida.

Küsisite 500 000, võib-olla oleks mõistlik hinda alla lasta?

Loomulikult! Lasime hinna poole võrra alla. Meie Raudoja kõrts on hetkel müügis 250 000 euroga. Ostke palun ära, sest meil on La Gomeral vaja alustada kinnisvaraäriga. Hakkame seal eestlastele väikeseid majakesi ehitama. Ostame seal mingid varemed kokku või väikesed krundid ja abikaasa Imps hakkab ehitama. Ta on nõus ehitama ainult väikeseid majakesi. Ta ei taha elu sees enam mitte midagi suurtest majadest kuulda ega näha. Meie Raudoja kõrts võttis tal tõesti tossu välja.

Julge naine olid. Majad jäid Eestis müümata, aga sellegipoolest ei matnud te oma plaani maha, vaid kolisite siit minema. Kas pelgalt asjade müügist piisas?

Jah, saime oma asjade müügist piisavalt raha kokku. Aga ma müüsin ka Tallinnas ühe oma korteri maha. Nii et majavõlga mul Hispaanias enam pole. Sellega on õnneks klatt. Üks põhjus, miks ma siiski veel Eesti vahet käin, on see, et mul on asjad müümata. Selleks, et seal kinnisvaraga edasi äritseda, tuleb ju raha saada. 

Oled sa veel Eestis toimuvaga kursis? Lisaks kehvale ilmale hävitatakse siin ju ka julmalt loodust. Puid raiutakse maha valimatult, rajatakse üha suuremaid ja laiemaid teid, inimestest sõidetakse teerulliga üle. La Gomera saarel ilmselt selliseid probleeme pole? Elad nagu paradiisis?

Meie majast kahe kilomeetri kaugusel on loorberimets, mis on UNESCO kaitse all. Sealt ei tohi põhimõtteliselt oksa ka murda. Ja see mets ka sinna jääb, seda ei liiguta keegi. Mina enam Eesti uudiseid ei loe. Imps ikka hommikuti midagi internetist vaatab ja ainult oigab, mis teil siin toimub.

Ei saa ju olla, et teil seal kaugel Hispaania päikesepaistelisel saarel pole ühtegi probleemi. Millised on teie argipäevamured?

Meie saarel oli vahepeal probleem, et taheti hakata ülisuurt sigalat ehitama, just meie küla külje alla. Aga rahvas kogus allkirju ja sigala jäi ehitamata. Minu naabrimutt Angelita ehk Inglike on advokaat, kes sai oma selja taha isegi Hispaania kuninganna ja tänu sellele läks kogu see jube sigala värk vett vedama. Muidugi oli ka vihaseid inimesi, kes seda Angelitale ei andestanud, ning tema autol lõigati pidurijuhtmed läbi. Õnneks ta avastas selle õigel ajal, sest see oleks talle olnud surmalõks. Veritasu on seal ikka vägev.

Mida sa seal võõraste keskel kõige rohkem kardad?

Külma tuult kardan. Tõmbetuul on kõige hullem, sest meil on seal maja maja otsas ja kui ma teen ukse, mis on põhja poole, vahel lahti, siis kogu see Atlandi tuul puhub majast läbi. Kael on kohe vahel päris kange.

Kui külm talvel on?

Nagu teil siin Eestis praegu. Eestimaa suvi on La Gomera talv. Mõned päevad on vihmased  ja öösel on umbes 12 kraadi sooja. Päeval 17–19 kraadi ja tuul ka.

Eesti pension on umbes 400 eurot kuus. Kas sellega oleks võimalik teie pool kõle ja pime Eestimaa talv mööda saata?

Tead, Tenerifel on selliseid mutikesi küll ja küll, kes on võtnud mitme peale suurema korteri  ja nad saavad täiesti vabalt hakkama. Ainuke asi, et sa ei tohi olla vinguja ja viriseja tüüp, pead teiste omasugustega normaalselt läbi saama ja ongi kõik. Ja nad on seal terved ja õnnelikud. Ehk siis, kõik kõbusad Eesti pensionärid, Tenerifele!

Vaata meeleolukat videot kohtumisest Avega Õhtulehe veebis!