Tegelikult on ikkagi ääretult võluv elada loodusega ühes rütmis ning isegi
ilmast sõltumisel on selgete puuduste kõrval omad eelised. Kõigel on ju oma
mõte ja põhjus. Kui õpime seda märkama, on elu sujuvam ja rahulikum.
Mõned päevad tagasi sattusin üle hulga aja üheks õhtuks pealinna ning sealses teedeehituse ja liikluse keerises tabas mind eriti teravalt äratundmine, kui kauge on linnaelu loodusest, seda hoolimata mere lähedusest ja puude ning lilleklumpide rohkusest. Ilma muutumine ju tegelikult linnainimese tegemisi ei sega. Kui ei sega, ega siis seda enamasti märka ka. Vaatasin õhtuses linnaliinibussis istmetel kössitavaid inimesi. Kes haigutas, kellel vajusid silmad kinni. Joped seljas, saapad jalas – nagu oleks lennukiga lõunamaalt otse novembrisse sattunud. Taevast tuhandesse vikerkaarepaletti värvinud päikeseloojangut ei vaadanud bussiaknast keegi. Liigutasin rõõmsalt oma plätudes varbaid ja tundsin ennast nagu tulnukas. Need hommikused mereskäigud, võimlemised ja sirutamised, tänulik meel ja tuule silitused laevad ikka sõnulseletamatult suure energiaga. Ajapikku õpid taas ilma vingerpussidest üle olema. Ulub tuul või sajab pussnuge, ikka lähed välja, vaatad oma lilled ja lauad üle, hakid värske äkise valmis ja oledki taas rajal kalleid külalisi vastu võtma. No ja kui on ikka päris hull purgaa, siis saad puhata. Taasleitud tunne ja teadmine, kui palju on loodus inimesest võimsam, teeb heas mõttes alandlikuks, aga ka vabaks. Eriti hästi vabastab see tsivilisatsiooni üha enam kimbutavatest maailmalõpu- ja katastroofi hirmudest. Loodus on alati tasakaalus ja harmoonias. Meiesugused tillukesed putukad seda suures plaanis ei väära. Enne näidatakse meile koht kätte – parem on loodusele alluda kui vastu töötada või võidelda. Eelkõige vajame aga kontakti loodusega ja selle eelduseks on märkamine.
Mida küll teha?
Kuidas linlasele see universumist õhkuv energia tagasi anda? Hoolikalt riidesse kängitsetud, prillistatud ja kinnastatud, mootorite jõul ringi vuravale inimesele on päikesepaiste või vihmasadu üsna hoomamatu, kui ta päevad läbi kinnistes ruumides ja, veelgi hullem, virtuaalmaailmas aega veedab. Keha kaotab liikumatuse tõttu oma toonuse ja vaim ei saa katkematu infomüra tõttu iialgi rahu. Kroonilised haigused ja meeleoluhäired muudkui kasvavad ... Kus on abi ja mida küll teha?
Mina pidin vastuse saamiseks hea mitu korda Aasiasse lendama, et võõramaa tarkade käest ikka ja üha sama retsepti kuulata: inimese tervise ja õnne eeldus on tasakaal. Tasakaalus saab olla vaid see, kes on kontaktis kolme kõige olulisemaga: Loodusega, Inimestega, Jumalaga. Need suured tähed alguses pole juhuslikud. Need viitavad otsesõnu sellele, et oma ego rahuldamine pole tee õnneni. See teekond algab meist endist, meie südamest, ning sõltub sidemetest ja puudutusest. Kõige esmalt aga märkamisest ja mõistmisest.
Äkki on sel sekunditega muutuval ilmal oma mõte sees? Et me ometi õpiks
taaskord märkama. Esmalt äkki ilma. Siis inimesi. Lõpuks ka oma jumalat.
Esimese sammuna võiks minna suvel maale. Laseme kirumise asemel vihmal
end tänulikult äratada ja puhastada, siis vaatame edasi ...
