Aarne Saluveer: esitame kooride Eurovisionil Veljo Tormise loomingut (1)

Peale Eesti võistlevad esimest korda korraldatud kooride Eurovisionil osalejad Austriast, Belgiast, Taanist, Lätist, Saksamaalt, Sloveeniast, Ungarist ja Walesist. Kooridel tuleb esineda kuue minuti jooksul. Esitusi hindab professionaalne žürii. Õhtuleht kohtus Aarne Saluveeriga enne Läti poole teele asumist ning uuris, kuidas valmistumine sujub.

Milline on sinu varasem kokkupuude Eurovisioniga? Kas oled ka varem mõnes projektis kaasa löönud?

Oleme olnud Euroopa Ringhäälingute Liidu (EBU) otse-eetris, võitsime Kölnis toimuva konkursi “Let the Peoples Sing”, mida kanti üle ka Ameerikas ja Austraalias. Saime parima noortekoori tiitli.

EBU haldab mitut kultuuriprogrammi, tuntuim on mõistagi see Eurovisoni popmuusika lauluvõistlus, kus Padar ja Benton Ivar Musta lauluga Eestile võidu tõid. On ka klassika Eurovision, noorte artistide võistlused ja palju muud.

Mul on õnnestunud olla mitu korda nende hulgas, kes valivad sadade laulude seast   põhivõistlusele pääsejad. Samuti mängisin stuudioansamblis, kui Eesti alles Eurovisionile pürgis ning Janika Sillamaa kõik lood esitas. Kõige põnevam oli mõistagi Silvi Vraidile koos Karavaniga Dublinis tausta laulda.

Mida üldiselt Eurovisioni lauluvõistlusest arvad? Miks on sinu silmis sellist kooride lauluvõistlust vaja? Mida see annab?

Eks see on üks kultuurielamus, mida kuulda, näha ja millele kaasa mõelda ning elada. Võimalus jagada väga suurele vaatajaskonnale eestikeelse ja -meelse helikunsti väärtuslikumat osa – Veljo Tormise muusikat. Eurovisioni vaatajaskond on tavainimese mõistes üüratu.

Maailma meediaruumides on pakkumine suur, sinna pääseda ja ennast märgatavaks teha pole lihtne. Meie lauljad on erakordsed noored, kes lisaks igapäevategemistele on Eesti kultuuri saadikud, tänu kellele meie kultuuriruumi vägi tuntavaks saab.

Kuidas olete kooride Eurovisioniks valmistunud? Mida sel aastal kooriga veel plaanis on ette võtta?

Aega on olnud ääretult vähe. Läbirääkimised algasid varem, aga suurte kokkulepete sõlmimine võtab aega – ametlik kinnitus tuli veebruari lõpus. Igal aastal toimub noortekoorides koosseisumuutusi ja saime kutse hetkel, kus olime valimas uude hooaega uusi lauljaid. Seejärel saime hakata märtsis ideed vormistama, tegime esimesed proovid. Kuna tegemist on televisiooniga, kus ka ettekande visuaalsel mõjul oma osa, siis koos Anne Türnpuga on meie etteastel ka lavaline liikumine. Loodetavasti saame koos Läti televisiooniga kasutada sobivat videotausta ja valgust. Rivis seisvat koori pole võib-olla kõige huvitavam vaadata.

ETV tütarlastekoori selle aasta vastutusrikkamaid ülesastumisi oli Singapuri haridusministeeriumi kutse koolitada nende 200 noort muusikut, teha ühiskontsert ja olla “Aasta kunstide konverentsi” üks peaesinejatest. Koostöö sujus suurepäraselt ja jätkan tegevust loovusainete töögrupis juba järgmiste meistriklasside tarvis. 

Eesti vabariigi 100. sünnipäeva tähistamiseks toome kodupubliku ette kaks kava – “Absolut Tormis” ja aastavahetuse eel “Vanavanemate jõulud“. Läbisime tiheda showcase´i sõela ja hea meel on olla valitud Eestit esindama Hiina kontserttuuril sel sügisel.

Kuidas sellised tuurid koori vaimule mõjuvad?

Senine kogemus ütleb, et tuuridel saab heas mõttes kokku kasvada. Eesti on tore, aga väike, paratamatult on publiku ja ka ettekannete arv piiratud. Kui sa saad teha 10–12 kontserti järjest, siis see aitab edasi nii kõla kui ka kokkulaulmise mõttes.

Mis seisus koorilaul Eestis on? Kas eestlane peab sellest piisavalt lugu?

Pärast laulupidu on väga tore järelkaja. Eks me peame end õigusega koorirahvaks. Eelmisel aastal olime Singapuris ja sealne minister rääkis, miks on kultuur, kunstid ja loovus olulised. Mõtlen, kui palju saaks Eestis haridusele raha jagada nende totruste asemel, kuhu see praegu kulub. Siin me ei suuda kuidagi kultuuri ja hariduse heaks valikuid teha.

Mida Eesti koorimuusika veel vajaks?

Meil on vaja kordades rohkem uusi erksaid õpetajaid. Praegu teeb tööd vana kaardivägi.

Millisena sa tulevikku näed?

Loodan, et tuleb järg ka nendele heliloojatele, kes praegu juba noorena tuntuks saanud on. Unistada võib, et äkki keegi leiab üles kõige olulisemad sooned  ja üritab need ka paika panna, nagu Pärt ja Tormis seda tegid, üks ühes ja teine teises suunas. Kui Tormis poleks meile seda iseolemise tunnet andnud aastakümnete kaupa sellisel kavalal moel, et mingi nõuka võim ei saanud talle süüdistust esitada... Praeguseks on see meile kohale jõudnud. Nüüd tuleks seda hoida ja edasi tiksutada.

Pärast Otsa kooli juhtimise lõpetamist ootab puhkus

31. juulil lahkub Aarne Saluveer Georg Otsa nimelise Tallinna muusikakooli direktori kohalt ja proovib endale natukene puhkust lubada. „Võtan enne algavat hooaega aega, et eesootavatest tegemistest täit rõõmu tunda,“ räägib Saluveer, et tal on suur soov rahulikult võtta. „Mul on lapselaps. Keegi ütles, et ma võiks proovida elada ka natukene aega. Mõte tundus võluv. Ma ei ole vist 16 aastat  suutnud ühtegi naela seina lüüa ja maakodus midagi liigutada,“ lisab ta, et käib korra aastas ainult jõulukuuske toomas. „On palju asju, mida ma tahaks teha. Võiks luua muusikakooli, mis ei ole kursuste-, vaid tasemepõhine,“ tutvustab Saluveer peas küpsevat ideed. „Soov oleks teha nii, et kui inimene teeb kolme kuuga kolme aasta taseme, siis ta saaks ka edasi.“ Praegu plaanib Saluveer puhata ja seejärel on kooridega juba uued hooajad planeeritud.