Kaebaja taotles 2016. aastal ühtset pindalatoetust ning kliimat ja keskkonda säästvate põllumajandustavade toetust. PRIA vähendas makstavat toetust karistusmeetmena kolme protsendi võrra, kuna asus seisukohale, et kaebaja on rikkunud põllumajandusministri määruse "Maa heas põllumajandus- ja keskkonnaseisundis hoidmise nõuded“ tingimusi. Viimased näevad muuhulgas ette, et põllumajandusmaal tuleb säilitada kinnismälestis (matusepaik, muistne põld, lohukivi, kultusekoht vms). Kõnealuse põllu servas asunud kivikalme oli 20 aastat tagasi kinnismälestiseks tunnistatud, kuid kohapealse kontrolli käigus tuvastas PRIA, et kivikalme oli teisaldatud, edastas I ja II kohtuastme avalike suhete teenistuse juht Janar Filippov.
Tuvastanud kivikalme säilitamise kohustuse rikkumise järeldas PRIA, et kaebaja ei ole hoidnud maad heas põllumajandus- ja keskkonnaseisundis ning kohaldas kaebaja suhtes halduskaristust, vähendades kaebajale väljamakstavat toetust 3 protsenti. Seda vaatamata sellele, et kaebaja sõnul oli kivikalme looduses märgistamata ja see ei asunud põllumajandusmaal, vaid põllumassiivi servas.
Halduskohtu hinnangul on põllumajandusministri eelviidatud määruse eesmärgiks kaitsta Eesti riigis asuvaid kivikalmeid kui mälestisi. Seejuures on määrus vastu võetud tuginevalt Euroopa Liidu määrustele. Samas, leidis kohus, ei ole Euroopa Liidu õigusest võimalik vastuvaidlematult järeldada, et keskkonna, kliimamuutuste ja maa hea põllumajandusseisundi nõuetega kaitstakse ka kivikalmete kui mälestiste säilimist.
"EL-i määruse nr 1306/2013 II lisast jääb mulje, et keskkonna, kliimamuutuste ning maa hea põllumajandusseisundi valdkonnas maastikule iseloomulike vormide säilimise all kaitstakse keskkonda kui ökoloogilist ja bioloogilist süsteemi, mitte aga kultuurilist ja ajaloolist süsteemi,“ tõdetakse halduskohtu määruses.
Eeltoodust tulenevalt tekkis halduskohtul Euroopa Liidu õiguse tõlgendamisel küsimus, kas EL-i määruste eesmärgiks on ikkagi tagada, et põllumajandustootja ei hävitaks oma tegevusega kivikalmeid kui mälestisi.
Halduskohus peatas menetluse ja pöördus Euroopa Kohtu poole eelotsuse taotlusega küsimuses: "kas Euroopa Parlamendi ja nõukogu poolt sätestatud miinimumstandarditega on kooskõlas ühtse pindalatoetuse ja kliimat ja keskkonda säästvate põllumajandustavade toetuse taotlejale liikmesriigi kehtestatud nõue säilitada kivikalmeid, mille rikkumise eest kohaldatakse halduskaristusena toetuse vähendamist?“
Vastusest sõltub, kas halduskohtul tuleb põllumajandusministri määrust kohaldada või jätta see kohaldamata. Sellest omakorda sõltub kaebajale määratud halduskaristuse õiguspärasus.
Kivikalmetesse on tavaliselt puistatud luukillud ja tuhk, mitte maetud laibad.
Nõukaajal ja ka EV alguses maksti arheoloogidele muistise passi väljakirjutamise eest korralikku palgalisa ja siis tekkis neid ohvrikive, kalmeid, muinasasulaid, ohvriallikaid ja teab mida veel ikka murdu.
Kui kivihunnik oli vaja kalmeks kuulutada, siis poetati sinna mingi käevõrukatke vms ja saigi valge sildi püsti lüüa ja raha tasku panna.
Selle põllumehe asemel ma hoopis telliksin inimesed, kes uuriksid, kas seal üldse mingit kalmet on kunagi olnud.
Muide- Muinsuskaitseamet tegeleb juba mitu aastat nende libamuististe uurimisega ja nende kustutamisega registritest, sest selline pettus oli massiline.
Rahvale sellest muidugi ei räägita.