Inimesed

Karolin Kuusik: kui laps sünnib, siis on tunne, et su keha ei ole enam enda oma (6)

Meisi Volt, 13. juuli 2017, 08:04
Lapseootel Karolinile on lapseootuse ajal riietumine parajaks proovikiviks. Vaatamata sellele näeb loomuliku välimusega ja mugavalt rõivastuda armastav moeloojast stilist alati äge välja.Foto: Meisi Volt
Tuntud moelooja, stilist ning Anne & Stiili moe- ja ilutoimetaja Karolin Kuusik ootab muusikust partneri Kostja Tsõbulevskiga teist last. Peres kasvab augustis kolmeseks saav poeg Lev Luukas, kes saab loodetavasti juba selle aasta sees endale venna või õe. „Sugu veel ei tea,“ ütleb Karolin Õhtulehele. Beebi sündimise tähtaeg on detsembri lõpus.

Teise lapse ootus on Karolinil läinud natukene raskemalt kui esimese. „Kogu aeg on nälg ja kolm kuud ajas iiveldama. Levi ootamise ajal ei teadnud ma sellistest probleemidest midagi. Hakkasin sõprade ja tuttavate käest asja uurima ja selgus, et suuremal osal naistel on see nii,“ räägib Karolin. Ta ütleb, et osa inimesi suhtub rasedatesse kui haigetesse ning olid seega üllatunud, et tal polnud midagi häda. „Nüüd tunnen, et rasedus ei pruugi olla vaid lust ja lillepidu, kuid seegi on väärt kogemus – oskan samas olukorras naistest tulevikus paremini aru saada.“

Lugupidamine üksikvanemate vastu

„Kostjaga on meil loomulikult välja kujunenud, et hoolitseme lapse eest üsna võrdselt,“ ütleb Karolin. Ta tunnistab, et see pole sugugi algusest peale nii olnud. Loodus on nii määranud, et ema on beebi jaoks kõige tähtsam. „Ma ei taha vinguda, aga samas on vaatamata sellele, et oleme Kostjaga kahekesi, ikka raske. See on 24 tunni töö ja siis mõtlen, kuidas ma saaksin küll hakkama, kui oleksin üksinda,“ mõtles Karolin alguses iga päev, mida üksikvanemad peavad läbi elama ja kuidas nad enda jaoks üldse aega leiavad. „Minus kasvas suur imetlus nende vastu.“

Esimese lapseootuse ajal hakkasid Karolin ja Kostja oma kodu müüma ning uut otsima. „Uue elamise leidmine ei õnnestunud nii kiiresti ja alles kolm nädalat tagasi kolisime päris oma koju. Oleme olnud koos väikese lapsega umbes kolm aastat kodutud,“ ütleb Karolin. Kodu müümine ja uue otsimine osutus raskemaks, kui nad oskasid arvata. Sünnitusjärgset depressiooni ta ei kogenud, küll aga ajas uus olukord teda vahepeal nutma. „Kui laps sünnib, siis on tunne, et su keha ei ole enam enda oma, vaid kuulub pisikesele uuele olendile.” Selle vastu võib võidelda või sellega leppida. Otsustasin: selle asemel et muutustele vastu võidelda, pigem alistun ja naudin protsessi. „See on nii kontrastne. Emadust ülistatakse, aga samas on see osa elust ja argipäevast.“

Teine laps oli stilisti sõnul planeeritud: „Esimene laps on nii tore olnud, et tahaks seda imelist tunnet juurde.“ Karolin ei saa tervislikel põhjustel rohkem lapsi, kuid õnneks ei jää mõni unistus selle tõttu täitumata. „Draamat ei ole, ma pole lapsest peale suurest perest unistanud, vaatamata sellele, et olen pärit kolmelapselisest perest. Mul on seoses sellega vastuolulised tunded, sest elasime täielikus kitsikuses, iga ruutmeetri pärast käis võitlus.” Kui Karolin sai teada, et ta ei saa rohkem lapsi, siis kõigepealt hakkas inimpsühholoogia lõksu punuma – kui kahju, et ei tule suurt peret! „Õnneks sain sellest kiiresti üle ja tegin endale selgeks, et nii ma ei olnudki ju planeerinud,“ ütleb Karolin. Asi pole selles, et ta ei saa enam lapsi, vaid ta ei tohi saada. „Need on meditsiinilised põhjused. Ma ei hakka spetsiifiliseks minema, aga arstid ei luba rohkem lapsi saada.“

Lapsepõlvekitsikus on pannud Karolini mõtlema ka enda majanduslikule olukorrale. Loominguline töö annab perele vabaduse oma aega plaanida. „Pärast lapsesaamist pole sa enam nõus aega ära andma ükskõik kellele või mis raha eest,“ ütleb ta. 

Kuidas siis jaotada aega pere ja töö vahel? „Kui laps oli väike, tegin vähem tööd. Harjusin sellega nii ära, et kui teised emad läksid tööle, siis võtsin lisaaega ja ütlesin töid ära. Lev läheb ilmselt sel sügisel lasteaeda, vaatame ja proovime, kuidas see sobib,“ ütleb Karolin. „Ma usun lapse kasvatamisel mõõdukusse. Üritan jälgida, et ma ei tekitaks temas mingisugust traumat ja ega kõik ei käi reeglite järgi – näiteks kui kaua võin temast eemal olla. Üritan olla tähelepanelik ja jälgida, mis talle parasjagu sobib.“ Kõrvaltvaatajale võib tunduda, et ta teeb lapse kõrval palju tööd, sest see paistab lihtsalt rohkem välja, kajastudes teles või reklaamides. „Mõned asjad tegin juba enne Levi saamist ning need tulid hiljem välja, siis küsiti, et kas ma panen beebi kõrvalt hullu.“ Aega aitab targalt jaotada ka stilistist abiline Maarja Siim. „Kui varem töötasin üle, siis tegi see ainult mulle halba, aga praegu kannataks kogu pere. Seda ei saa enam teha.“

Karolin on mõtisklenud kasvatuspõhimõtetegi üle. Ta leiab, et ei tohi lasta lapsel endale pähe istuda. „Võiksin selle suurest armastusest ära kannatada, kuid ma ei soovi, et ta õpiks minu kaudu teistele pähe istuma, sest liigne pehmus võib tema tulevikku rikkuda.“

Karolin soovib, et ta laps toituks tervislikult, aga samas ei saa talle täielikult keelata kommisöömist. „Vahepeal hakkas Lev vabatahtlikult taimetoitlaseks. Vanavanaemad olid küll mures, et mis nüüd saab. Ta sõi mõnuga igasuguseid juurikaid ja puuvilju,“ ütleb ta. Nüüd on laps tasakaalu tagasi saanud. „See on tema enda valik. Igal juhul on tore, kui ta juurikaid sööb.“

Disaineri looming on kallis

Suvi on Karolinile rahulikum kui teised aastaajad. Praegu tegutseb ta aktiivselt stilistina ning on koostöös brändidega (näiteks Tallinn Dolls) kollektsioone välja andnud. „Kindlasti tuleb midagi ka minu nime all välja, aga see pole juhuslik, et viimane kollektsioon ilmus enne lapse saamist. Kogu see organiseerimine on väga suur ja pingeline töö. Kuna ma ei teadnud, mida lapse saamine tähendab, siis lükkasin suuri plaane edasi ja panin isegi oma ateljee kinni,“ räägib moelooja. Teistele brändidele või eraklientide tellimuse peale töid teha on okei, sest see ei võta öötunde, et näiteks mõelda, kuidas rõivad maha müüa.

See tekitab kohe küsimuse, miks kodumaine disain on nii kallis. „Disaineri looming on Eestis tegelikult odavam kui välismaal. Eesti on küll väike, aga asjad saavad kiiremini ja lihtsamini aetud. See on pöördvõrdeline. Isegi alustaval disaineril on siin võimalus kuhugi jõuda, kui ta väga tahab, sest ta ei kohtu  meil nii-öelda nähtamatu klaasiga, kust ei pääse läbi,“ räägib Karolin. Enamikule eestlastele on disaineri looming liiga kallis, nii ka temale. Välismaal imestatakse, et Eestis müüakse sellise hinnaga käsitööd. Selle sees on kallid üüripinnad, töötajad ja õmblejadki. Kohe, kui hakkad palka maksma, hüppavad hinnad lakke. „Hea materjal ja käsitöö ongi nii kallis,“ ütleb ta. Karolin tahaks asju odavamalt müüa. Siiski on viimastel aastatel Eesti disaini rohkem hindama hakatud ja turg areneb silmanähtavalt.

Karolini lapse sünd ei mõjutanud tema loomingut, sest ta on alati mugavaid riideid armastanud. „Tegelikult olin juba enne materjalide friik, hindan neist häid ja toimivaid. Mis puudutab aga laste moodi, siis hakkasin otsima beebidele mõnusaid ja pehmeid materjale, mis oleksid samas lihtsad. Ma ei leidnudki selliseid eriti.“

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee