"Ma ei ole kordagi pärast mehe surma mõelnud, et läheks siit saarelt minema" (7)

«Lapsed küll ütlesid mulle, et tule nüüd ometi sealt saare pealt ära, kuidas sa seal üksinda hakkama saad, aga mina vastasin, et jään siia ega lähe kuskile,» räägib Elsa Vatter, kes otsustas pärast oma Kesselaiu saarevahist abikaasa surma eelmisel suvel tema töö üle võtta.

Suvel on Kesselaiule sõit kui üks romantiline merereis – üle kalapaadi ääre pritsib soolast merevett näkku, tuul sasib juukseid ja Mandri-Eesti koos oma autode, inimeste ja igapäevamuredega kahaneb aina väiksemaks ja väiksemaks. Suvine saareke on puhkajatele kui paradiis – merevees pladistavad saarevahi veised ja kitsed, kadakate all punetavad muulukad ja metsmaasikad, päiksest soojaks köetud kividega rannaäär ja – mis igapäevarutust kurnatud inimesele kõige lummavam – siin on rahu ja vaikus.

Meri lohutab

Seesama rahu ja vaikus on aga sügiseti kohati kõrvulukustav, kui tormine meri lained raginal vastu pisikese Kesselaiu rannakive ja paekivirannikut paiskab. Siis ei tahaks küll enam saarel suvitaja olla. Selle ainsat püsielanikku, saarevaht Elsa Vatterit ei hirmuta aga raevune meri ega miski muu siit saarelt ära. Ta on nagu Kunksmoor oma saarega kokku kasvanud ja harjunud sellega ühes rütmis hingama.

«Mulle meeldib käia sügiseti rannal torme vaatamas. See on nii võimas, kui laine lööb üle kivide. Ja kevadel jääminemise ajal on siin hülged oma poegadega,» ütleb Elsa.

Tormid, talveks saarele vangijäämine ja üksiolemine ei kohuta teda isegi pärast seda, kui tema abikaasa, Kesselaiu legendaarne saarevaht Urmas Vatter ehk Kesse-Urmas raske südamehaiguse tõttu igavikku lahkus.