ÕL ARHIIVIST | Onu Bella: „Mul on jäänud antidepressandid peale ja mul on fun ja chill olla.“ (13)

"Ma pelgan, et kui ma jätan [antidepressandid] võtmata, siis võib sitt tuju tulla," ütleb Onu Bella, passiametnikele Igor Maasik – mitmekülgne artist, kes saab 19. septembril 56. Onu Bellal tuli just välja kaheosaline raamat "Tappa prostatavähk", mis on inspireeritud kirurgilist sekkumist nõudnud haigusest ja Quentin Tarantino loomingust.

Te raamatu, mis on pakendatud nagu film, enda suurele lemmikule Tarantinole ka saatsite?

Ei ole saatnud. Tarantino oma on, muide, kehvem. (Bella võtab kotist välja "Kill Billi" duubel-DVD, mille ümbris on mõjutanud tema raamatu kaanekujundust. Originaal on kahvatum tõesti.)

Aga see on hea mõte [saata taies Tarantinole], Jukuga [raamatu kirjastaja Juku-Kalle Raidiga] peab arutama, mina niisugust administratiivset asja ei viitsi teha.

See oleks üpris tarantinolik: saada fännilt sinu loomingust inspireeritud teos, mida sa ei saa iialgi lugeda, sest see on kirjutatud salakeeles.

No küll ta guugeltransleidib siis. Saab veel väga vinge agrammatilise translation’i [tõlke] ka. Pole paha.

Teie raamat on üsna filmilik. Kõik on korras: päike paistab, peategelasel on noor kaunis naine, elu on karikakar ning siis plahvatab virtsatünn ja miski pole endine ega saa enam kunagi päris puhtaks.

Noo, ära tabatud! See on puhas Tarantino ju, see on puhas postmodernism.

Mis tunne on elada selle puhta postmodernismi sees? Saada virtsatünniga pihta?

Sedan’d küll, ma olen ohver.

Mis oli selle raamatu kirjutamist käivitav jõud? Igavus?

Ei, no-no-no, kindlasti mitte igavus.

Teraapia?

Täpselt! Kirjutamisteraapia. Ma pidasin haiglas päevikut või midagi taolist. Ja võtsin haiglasse kaasa ka Tarantino raamatuid [tükki neli]. Ingliskeelseid. Vat kui hea, kui oskad inglise keelt, saad raamatut ka võõramaa keeles lugeda.

Nojaa, kirjutamine oli teraapia ja ühtäkki see klikk [teha raamat] tuli. Kuidas ta tuli, ma täpselt ei mäletagi. Poolteist aastat kirjutasin, vahepeal pool aastat pidasin vahet, ta ei läinud nagu edasi, ja siis ühel hetkel jälle läks.

Teil on peenutsev-kantseliitlik keel. Kui palju see teil loomulikult välja kukub ja kui palju peab stiilis püsimiseks punnitama?

Ma üldiselt ei punnita, kui, siis suhteliselt vähe. Ma võin näiteks raadiosaate võtmes rääkida täiesti samasugust isikupärast keelt – vaat see on isikupärane stiil, mida ma olen kasutanud kõigis oma kuues raamatus, ja see on taotlus.

Tagasi jõudes punnitamise juurde, siis aeg-ajalt on olnud ka hetki, kui surnud punktis lööd "Õigekeelsussõnaraamatu" või "Võõrsõnade leksikoni" suvalise külje pealt lahti ja paned näpu suvalise sõna peale. Vaatad, ai, see ei lähe (lavastab, nagu otsiks uue sõna), aga konstrueerime hoopis sellest lause, vaat see sõna on sihukese ilusa kõlaga, ja kindlasti peab see võõrsõna olema. Või siis kasutusest väljas olev eestikeelne sõna "jaunis", palun väga, "hõllandus" – ei ole ka igapäevases keelekasutuses, "sulnis".

Lisaks sellele, et lugeja saab tõenäoliselt rohkem kui korra kiigata "Võõrsõnade leksikoni", saab ta ka laialdasi teadmisi ravimite koostisest ja kõrvalmõjudest. Pluss tuletab endale meelde mõne ammukuuldud muusikapala. Eputamine keemia- ja muusikaalaste teadmistega on samuti teadlik valik?

No loomulikult on teadlik! See ei ole isegi eputamine, see on isikupärane kirjastiil.

Meeleolu te luua oskate. Mulle väga meeldis raamatu esimeses, ilukirjanduslikumas osas, teie üsna lakooniline, aga üheselt mõistetav kirjeldus: "Peatselt täitus autosalong lisaks pussuhaisule ka eesti šlaagrimuusikaga."

Selles episoodis ma olen ainet võtnud Tarantino filmist "Märulikoerad", seal on ka autostseen, kus arutatakse üsna vulgaarses võtmes Madonna üle. Ja minul tekkis idee, et asendaks Madonna Suzi Quatroga. Sel Norra kodanikul, kes on seltskonnas, on olemas prototüüp, kelle suured iidolid on AC/DC, ZZ Top ja Suzi Quatro.

Kõlab nagu 60-le lähenev rokipeer.

Jah! Suzi Quatro on 1970ndate täht. "Can the Can" ja "48 Crash", "Daytona Demon", "Devil Gate Drive" ja sellised asjad, puhas 70ndad.

Inimene, kes on Tarantino loominguga kursis, näeb seda raamatut lugedes kolme lugu?

Jaa, siin ongi kolm lugu sees. Ma testisin oma võimekuse piire, tunnistan ausalt üles: kuidas panna kolm lugu üksteisega nii-öelda korrelatsiooni. Neid saab, aga ei ole soovitatav eraldi lugeda: et ühte storyline’i ja teist storyline’i. Vormiga manipuleerimine on päris kihvt asi, mida võib siis nimetada mittelineaarseks narratiiviks. That’s right.

Ka Vahur Kersna kirjutas oma haigusest raamatu…

Kaks vist isegi.

Ei, esimene oli lihtsalt elulugu, teine keskendus haigusele.

Aa, ma teist ei ole lugenud, aga esimene oli maailmatuma ilus pildiraamat. Mina ei tihka kirjutada pildiraamatut, kus on kasulikku trükipinda raisatud … Ma võiks kah kirjutada sihukese elulooraamatu ja kasutada trükipinna ära näiteks Zappa plaatide kujunduse esitlemiseks. Oi, neid on palju ja need on mul kõik kodus riiulis olemas. Et: minu plaadikogu! Ja kirjutan siis vähiraamatu. Üle saja plaadi tuleb siis sinna sisse kujundada.

Kersna andis oma lugejaskonnale muu hulgas sõnumi: kui teil on diagnoositud kole tõbi, tehke kõigepealt kõike, mida arstid ütlevad. Kui te seejärel tunnete, et tuju paraneb, kui te tõstate asjad vannitoas feng shui järgi ringi või tantsite kaduneljapäeva öösel ümber lõkke – laske käia. Aga enne võtke rohud ära. Teie läksite…

Ma ütlen, mihukest teed pidi mina läksin: kõik see esimene osa sobib ideaalselt, aga teine asi on põhimõtteliselt tegelemine komejandiga ja see ei ole minu tass teed. Kõik! Kogu lugu. Igasugune puude kallistamine ja kristallidega manipuleerimine ja… ja mida f***i veel, eks ole? Kamoon! Ma olen liiga pragmaatik selle jaoks.

Teie läksite keemikuna keemiku teed. Antidepressandid…

Väga õige!

…Xanax…

Suurepärane!

…nikotiin…

Jaa!

…etüülalkohol?

Etüülalkohol, mitte metüül. Muidu ma oleks pime siin!

Selles olukorras, kus te praegu olete, tunnete ennast hästi ja rahulikult?

Tegelikult ma tunnen end suhteliselt hästi – mõningad nüansid kõrvale jätta – võrreldes isegi aastataguse ajaga. Mul ei olnud mingit probleemi, ma käisin ilusti korralikult psühhiaatri juures. Mul on jäänud antidepressandid peale ja mul on fun ja chill olla.

Ja kui antidepressandid ununevad mõni päev võtmata …

Aga ma ei unusta! Ma pelgan, et kui ma jätan võtmata, siis võib sitt tuju tulla.

Ja sitas tujus olles olete ilmselt ümbritsevatele ebameeldiv.

Väga ebameeldiv! Väga ebameeldiv!

Kui te tahate, võite ilmselt olla väga vastik.

Jah, olen. Me oleks võib-olla juba ammu intervjuu ära lõpetanud ja teineteise peale kisanud ja karjunud, räusanud.

Võib-olla oleks meile politsei kutsutud.

Jah! Vat see on hea!

Kui me teiega viimati, aastal 2010 rääkisime, oli teil käsil pikem napsuvaba dieet. Selle te olete katkestanud?

Ma ei tea, kas te usute mind või mitte, aga viimasel ajal – ilmselt tingitult antidepressantidest – ei olegi tõmmet. See [väike klaasike segu] on ainult sotsialiseerumise jaoks, neli või kaks senti pandi siia… koos hea toonikuga. Ma ei tahagi [alkoholi]. Mul on niigi fun. Kuidas alkohol ajule toimib? Depressandina! Ta on kõige ehtsam depressiooni tekitaja. Kui inimesed mõtlevad, et see on lahendus, kui me hakkame kõvasti tina panema – no-no-no! ­Never!

Te olete DJ ja õhtujuht. Poissmeesteõhtutele tuleb endiselt kõvasti kutseid?

Miks niisugust jama teha? Teine on siis see, kui tüdrukud käivad lolli ja litsi ja libu linna peal mängimas. See on tegelikult selle inimese mentaalne alandamine. Ma olen näinud, mulle on programmi või eeskava näidatud. Paljusid asju seal ma keeldun tegemast! Kui inimesel on leitud armastus, tal on väljavalitu, siis, kurat, enne seda tähtsat õhtut, kui pannakse kaks armastavat inimest paari, ei maksaks klouni ja lolli mängida. Ma ei viitsi enam üldse ka puhkeõhtuid juhtida. Ma käin plaate mängimas, seda mulle meeldib õudselt teha. Mida vähem möliseda, seda parem.

Ja sellest elab ära?

Elab ära ilusti.

Rääkisite väga kaunilt pulmadest. Olete õnnelikus abielus?

Jaa, ma olen õnnelikus abielus juba kuuendat aastat ja mul on armastav naine.

Teist 15 aastat noorem?

Rohkemgi.

Mis on saanud spermast, mille te panite vedela lämmastiku sisse hoiule?

Ma ei vasta sellele küsimusele. F*** you!

Ma mõistan teid. Kui te tulete tänavale, siis te mängite Onu Bellat, kodus olete Igor?

Ei ole!

Kodus olete kah Bella?

Jah!

Millal te Bella rollist väljute?

Ma ei väljugi.

Elukestev töö?

Jaa, elukestev.

Kas Tarantino mängib ka T­arantinot?

Jaa, mängib küll. On mänginud.