Trad.Attack!-i lennujaamaelu: Sandra pidi tõestama, et torupill on ikka pill, Jalmar muretseb, kas kitarr lennukisse lubatakse (1)

Eile Euroopa Liidu riikidesse tuuritama startinud Trad.Attack! andis Tallinna lennujaamas minikontserdi. Kuid lennujaamades on bändil ette tulnud ka ekstreemsemaid seiklusi. Näiteks olid nad sunnitud alles eelmisel nädalal esimest korda elus kontserdi ära jätma.

Lennujaama minikontserdi andis Trad.Attack! ilma igasuguse võimenduseta. Tuli välja, et vähemalt üks bändiliige on korra elus lennujaamas ennegi esinenud. Nimelt pidi torupillimängija Sandra Vabarna turvakontrollis tõestama, et tema torupill ikka tõesti on pill ehk võtma oma pilli ja mängima seda sealsamas ette. Põnevaid seiku on neil lennujaamas juhtunud aga teisigi. Üks eriti halvasti lõppenud ja hinge kriipima jäänud olukord toimus alles möödunud nädalal, kui nad pidid esimest korda elus kontserdi ära jätma. Nimelt oleksid nad pidanud olema laupäeval Siberis toimunud festivali Mir Sibir peaesinejad, kuid nende tolle päeva kolmas lend hilines pisut üle tunni, mispeale järgmist lendu haldav firma vaatas, et eelmine lend ei jõua kohale ja kustutas Jalmari, Sandra ja Tõnu nimekirjast. "Ma rääkisin ühe lennujaamatöötajaga ja ta ütles, et nii see süsteem tegelikult toimibki," ütleb trummar Tõnu Tubli.

Sandra sõnul jõuti tegelikult õigel ajal väravasse ja neil on festivali ees seepärast väga halb tunne. "Kõik lennud broneeritakse ju 110%, sest nagunii keegi ei jõua. See oli üks lend, kus kõik jõudsid," ütleb kitarrist Jalmar Vabarna.

Jalmar tahab kitarri lennukisse võtta

Bänd jooksis läbi terve Moskva lennujaama, läbis lugematu arvu passikontrolle ja jõudis õigel ajal isegi lennuväravasse, kuid lennukile nad ei saanud. Kontserti polnud võimalik ka edasi lükata, sest järgmine lend läks alles järgmise päeva õhtul ning bändiliikmetel oleksid ka viisad läbi saanud. Festivalile oleks jõutud aga alles siis, kui see läbi on. "Ma usun, et nad kutsuvad meid tagasi," loodab Jalmar ja ütleb, et nende jaoks oli see väga oluline festival.

"Oleme seitse korda Venemaal festivalil käinud ja see oli meie viimane vint. Oleks väga tahtnud minna."

Tõnu meenutab hiljutist juhtumit, kus tal Tallinnasse lennates käsipagasikohver alla paluti anda, sest lennuk oli täis. Tõnul polnud sellega probleemi, aga Eestisse jõudes oli vaja passi näidata, kuid see oli kohvris. "Läksin turvamehe juurde ja ütlesin, et nüüd on selline lugu ja kas saame kuidagi hakkama. Läks hästi – mind viidi kohvri juurde ja näitasin passi ette."

Sandra ütleb, et ebameeldivad juhtumid on need, kus pagas läheb kaduma või lennud hilinevad. "Eelmisel suvel oli meil Kanadast tulema pidanud pagas üheksa päeva kadunud."

Siiski tõdeb ta, et sellised halvad seigad ununevad ruttu.

Jalmar tunnistab, et tema on bändis ilmselt kõige suurem stressaja, sest temal on kitarr, mille ta tahaks alati lennukisse võtta. "Ma ei saa lubada, et panen kitarri pagasisse ja see ei jõua kohale."

Et Jalmar mängib standardhäälestusest hoopis erinevat häälestust, oleks tal vaja sihtriigist otsida uus 12keelne pill. "Siis on vaja keelte vahet laiemaks viilida, korralik meistritöö teha ning ehk hakkab pill häälestuma ja saab mängida," selgitab ta.

Jalmar ütleb, et ta loodab alati lennujaama minnes, et kõik läheb hästi. "Astun alati lennujaama uksest sisse ja higi voolab."

Ees ootab tuur Euroopa riikidesse

Kas alanud kontserdituur Euroopa Liidu riikidesse möödub viperusteta, näitab juba aeg. Tuurile jõuti aga nii, et Sandra nägi aasta tagasi, et avatud on Eesti vabariigi 100. sünnipäevale ning Euroopa Liidu eesistumisele pühendatud taotlusvoor. "Sündis idee, et kuna on Euroopa Liidu eesistumine, võiks kõik Euroopa Liidu riigid läbi käia."

Seda, kui palju bänd toetust sai, nad veel avaldada ei saa, kuid Sandra kinnitab, et Eesti riik nende tuuritamist kinni ei maksa. "Riik on festivalidele partner. Kõik festivalid maksavad transpordikuludest mingi osa ja riik paneb natuke juurde. See on kahasse," ütleb ta.

Bändi ootavad sel aastal tuuri raames ees Soome, Läti, Luksemburg, Poola, Itaalia, Inglismaa, Portugal, Rootsi ja Taani. Augustis annavad nad plaadiesitluskontserdi Eestis Setumaal ning tuuritama jõutakse sel aastal ka Kanadasse.

Tuurile mindi eile, kuid järjest kõiki riike läbi ei käida. "Peast käis läbi ka mõte, et istume bussi ja käime järjest kõik läbi, aga ma arvan, et see lõppeks halvasti," muigab Jalmar ja ütleb, et neil on tuuri tegemiseks aega 2018. aasta lõpuni.

"Maailmas tehakse ka ju tuure nii, et need kestavad kaks aastat."

Tuuril esitlevad nad mais ilmunud uut plaati "Kullakarva" ning Jalmari sõnul on kontserdid paljuski ühendatud festivalidega, kuhu tee neid nagunii viiks. "Kui jääb mõni riik, kuhu me ei saa, läheme jõuga," viskab ta nalja.

"Näitame, et Eesti on olemas ja kaardil ning me oleme selle üle uhked."

Trummar Tõnu ütleb, et tema ootab kõige rohkem Inglismaal toimuvat Womadi festivali, mis on üks maailma suurimaid ja tuntumaid muusikafestivale. Alguse sai see aastal 1985. Sandra aga sõnab, et igal festivalil on oma kirss tordil. "Homme Soomes toimuval Kaustineni folkmuusikafestivalil on näiteks 50. aasta, Luksemburgi läheme esimest korda. Poolas pole me aasta aega käinud, seal on alati hästi soe publik. Itaalias oleme aga ainult ühe korra käinud."

Bändi tegemistel saab silma peal hoida sotsiaalmeedia vahendusel, kus nad on tõeliselt aktiivsed.