Uskumatu, kuidas aeg kaob.. Mäletan nii selgesti filmi "Naerata ometi".. Olin siis mingi puberteet ja käisin seda filmi mitu korda vaatamas. Robi oli selline äge ja kift tüüp, elumees. Tahtsin isegi selline olla, aga olin liiga noor veel selleks. Vist isegi natuke kade ta peale - kuidas ta endale tüdrukuid sebis, seda Mari seal näiteks.. Elasin ka filmi nii sisse, et tundus täiesti reaalne elu olevat. Lapsena arvasin, et näitlejad mängivadki filmis oma päris elu - nüüd tundub see sürr, aga siis oli see reaalne. Robi siis oli seesama lõngus, kellest artiklis jutt ja mina mingi 12-13 aastane puberteet. 32 aastat on läinud nagu 2-3 aastat.. Elu on ikka sit aks lühike.
KOMMENTAARID (7)