ARVUSTUS | "Tema verine sepitsus" – kas meeleheitele aetud mõrvarile peaks kaasa tundma? (1)

Romaan, mida saatis mainekale Briti raamatuauhinnale üles seatud kandidaatidest eelmisel aastal suurim müügiedu, ei ole puhas fiktsioon. Autor seletab eessõnas, et otsustas 2014. aasta suvel õppida tundma oma 1890. aastal Applecrossi külas sündinud vanaisa Donald Macraed ning sattus Invernessi arhiivikeskuses uurimistööd tehes ajaleheväljalõigetele, milles kajastati kõmulist Roderick Macrae kohtuprotsessi.

Arhivaari abiga leidis kirjanik süüaluse Macrae seletuskirja. See tähelepanu vääriv dokument oli kirja pandud 1869. aastal 17. augusti ja 5. septembri vahel Invernessi lossi türmis, kus noormees kohut ootas. Just see seletuskiri, mitte mõrvatöö ise, oli põhjus, miks üldsus hakkas tookord juhtumi vastu huvi tundma.

Kas dokument on ehtne, sellele ei ole võimalik poolteist sajandit hiljem kindlat vastust anda. Jõukates linnades levinud eelarvamuse järgi oli Roderick Macrae poolkirjaoskamatu talupoeg. Seepärast arvati, et tema loo pani kirja tema advokaat mister Sinclair. Kui aga vaadata kohaliku kooli 1860. aastate õppekava, siis õpetati Šoti mägismaa lastele ladina ja kreeka keelt ning reaalaineid.

Käsikirja lugedes selgub, et Roderick oli andekas õpilane. Nii silmapaistvate vaimuannetega, et kooliõpetaja soovis saata teda edasi õppima ning oli nõus selleks ka raha hankima.

Julmus sünnitab julmust

Romaani peategelane ongi Roderick John Macrae, edaspidi Roddy, kes sündis 1852. aastal ja kasvas üles Applecrossi kihelkonnas üheksa taluga Culduie külas. Roddy isa John Macrae, hüüdnimega Tume Macrae, oli renditalu pidaja. Ta oli fanaatiline usklik, sünge loomuga mees, kes pidas poja puhul parimaks kasvatusviisiks tubli keretäit. Koolitarkusest ta lugu ei pidanud ja pojal edasi õppida ei lasknud.

Roddyl oli vanem õde Jetta, tema jaoks kõige lähedasem inimene, ja kaks nooremat venda. Tema ema Una, päikselise loomuga naine, oli surnud viiendat last sünnitades. Ema surmaga algasid perekonna katsumused, mis viisid traagiliste tagajärgedeni.

Küla ühes otsas elasid Macraed ja teises otsas kolm Mackenziede peret, neist viimases talus Lachlan Mackenzie ehk Lachlan Jäme oma perega. Roddy isa ja Jämeda vahel valitses vimm. Millest see oli alguse saanud, poiss ei teadnudki. Küll aga pelgas ta seda mehemürakat, kellele meeldis ennast kehtestada ja igal võimalusel rusikad käiku lasta.

17aastane Roddy oli üritanud korra kodust lahkuda ja iseseisvat elu alustada. Jõudes kolmanda külani, taskus vaid üks šilling, mõistis ta, kui lootusetu selline ettevõtmine on, ning keeras otsa ringi.

Macraede olukord läks eriti sandiks siis, kui Jäme sai küla konstaabliks, kes jagas töökäske ning trahve. Jäme mõnitas igati Roddy isa, kuni neile lõpuks ka renditalu mõisa poolt üles öeldi. Roddy tundis ennast selles süüdlasena. Oli ju tema karjas oleku ajal üks Jämeda lammas hukka saanud ning see oli neile kaela toonud võlakoorma.

Jämeda käitumise pärast oli läinud vabasurma Roddy armastatud õde. Ja kuna õde oli Roddyle öelnud, et ta on nägemistes näinud, et Jämedal pole kaua elada jäänud, siis jõudis noormees mõtteni, et miks ei võiks tema olla see küünla kustutaja.

1869. aasta 10. augusti hommikul läks Roddy, kaasas tööriistad turbalabidas ja hanijalg, küla teise otsa mõttega Jäme tappa. Ta tundis, et see võtaks kogu küla rahvalt raske koorma, mis oli neid pikalt rõhunud, ning pani toime jõhkra kolmikmõrva. Ta kõndis mööda külateed tagasi, pealaest jalatallani verine, ning ütles naabritele, et tappis Jämeda ära.

Tekib paralleel meie ajalooga

Sealt kohast romaan tegelikult algabki. Peategelane sooritab mõrva ega eita seda. Seejärel toob eriskummalise ülesehitusega raamat lugejani naabrite mõtted kuuldu-nähtu kohta Siis asub vahistatud Roddy advokaadi tahtel elulugu kirja panema. Vaheldumisi lõikudega eluloost on ära toodud noormehe vestlused advokaadi ja psühhiaatriga ning see, mida Roddy kodukandi rahvas ja isa advokaadile ja psühhiaatrile räägivad. Kulminatsiooniks on muidugi kohus.

Nii nagu advokaat Sinclairile, muutub noormees oma kirja pandud eluloo põhjal tahes-tahtmata sümpaatseks ka lugejale. Ometi on ta süüdi kolmes julmas mõrvas. Kohtusaaga keerleb küsimuse ümber: kas Roddy on hull või külmalt kalkuleeriv? Selle üle vaidlevad oma aja helgemad seadusetundjad ja psühhiaatrid.

Craeme Macrae Burnet jutustab seda suuresti fiktsionaalset lugu ülimalt kaasahaaravalt ja ajalootundlikult. 1869. aastal Šoti mägismaal kirjapandud lugu maaelust sarnaneb eluga tolleaegsel Liivi- ja Eestimaal. Tuleb täita mõisa ees oma kohustused ja minna ei ole sul kuskile. Maa on ühtviisi aher. Kui meil siin oli kubjas see, keda kardeti ja vihati, siis Šotimaal oli selleks konstaabel. Mõlemal maal oli võim võõraste käes.

Tol ajal suhtuti maainimesse kui üldiselt alamat füüsilist tõugu isendisse: ebameeldiva välimusega, elavad sobimatutes elutingimustes jne. Sünnitusel suremine viitas kidurusele ja enesetapp vaimunõrkusele. Protestantlikud kirikumehed nägid kõiges pattu ja suretasid igasuguse elurõõmu. Romaanis peab kirikuisa naisi patusteks, sest need vestlesid omavahel ja laulsid. Mõni ime, et tekib rusutus, eriti kui keegi sind halastamatult kiusab ja mõnitab.

Teisi vastikult koheldes peaks silmas pidama, et halb tuleb ikka ringiga tagasi. Kuigi loomulikult pole mõrvaks iial õigustust. Küsimusi tulvab pähe ometigi omajagu. Kas meeleheitele viidud inimene ei näe siis tõesti ühtegi teist väljapääsu? Kas ühiskond ei sünnita mitte ise paljusid oma kuritegusid?

Muuhulgas serveerib autor lugejale katkendeid selleaegse psühhiaatri J. Bruce Thompsoni freudistlikust kirjutisest "Rännud hullumeelsuse rajamail". Huvitav oli teada saada, et tollal oli psühhiaatrias selline mõiste, kui päriliku kurjategija klass: kasvult alla keskmise, kõrvad ebaloomulikult suured, silmad väikesed ja lähestikku, laup raske ja esiletungiv. Ja me räägime tänapäeva maailmas ikka, et inimestel on liialt eelarvamusi?

Igatahes - äärmiselt teistmoodi lugemiselamus.